Mina mina mina

Ma ei tea, mis eile juhtus, aga kogu universum oli segipööratud. Nüüd päike loojub ja tundub, et kõik muutub tagasi normaalseks. Sa võid olla nii kaine ja vaba kõigest kui tahes, aga ikkagi saad sa kaduda kuskile või miski võtab su kaasa ja sa ei saa isegi aru, et see pole reaalne.

Kuigi, kuigi kõik on reaalne, aga siin on nii palju dimensioone ja mul ei ole õrna aimugi, mismoodi need muutuvad. Kindlasti on üks osa meist ja meie tekitame selle muutuse, aga suur osa on ka väljastpoolt, aga kui palju me seda muuta suudame? Mul on tunne, et päris õudne on päriselt siin olla. Päriselt tunda kõike ja kõigest aru saada, sellepärast ehk me ise satumegi nendesse teisesse dimensioonidesse (või mis iganes need on)/hetkedesse/maailmadesse, et ei oleks nii õudne.

Ja kuidas mõni inimene saab aru, millest ma räägin. Aga vahel ei ole isegi sõnu vaja või mõnikord võid samu sõnu kasutada, aga ta ei saa mitte midagi aru ja teine kord jälle vastupidi. Ehk siis sõnad ei ole nii olulised. No on, aga sel juhul teine pool peab ka sama palju sõnu oskama ja samal “lehel” olema. Ehk siis suurim oskus on end muuta vastavalt olukorrale.

Teistel teemadel. Ma sattusin eile sellise perverdi otsa! Aga see oli nii erutav kogemus! ja ps. arvatavasti ma ei peaks enam mainima, kus ma elan või mainima, et “hei, kui sul igav, tule otsi mind”. Brut! Miks vahel sulle meeldib nii mehine, nii lausa nagu metsik/metsistunud, nii enesekindel, nii hull, nii.. absoluutselt mitte see, mis peaks olema!.. see ei ole ainult mõtlemine. kehal on oma mõtlemine ja see reaalselt toimib kuidagi teisiti. muidugi see on väga seotud ülemise mõtlemisega ja arusaamistega, aga kui see vabaks lasta, hakkab keha mõtlema ja miks on keha mõtlemine kuidagi palju vabam? Võib-olla sest me pole veel aru saanud, kuidas keha tegelikult mõtleb ja mida see üldse kõik tähendab. Ja kas see, mida me aru saame on tunded siis? Või mingi emotsionaalne asi? kui reaalselt aju välja lülitada. aga siis on meil ka ju see alateadvus. misasi see üldse veel on?!