Mina mina mina

22. Dec 2013

selgem ja nii palju ebaselgem – laupäev, kell on 21:27

Kategoorias: USA — villu @ 07:27

Ma teen asju ainult selleks, et tunda seda meeletut nö. kõrgendatud meeleolu. No ma usun, et paljud teavad seda, näiteks kui midagi hästi läheb, siis süda kohe hüppab ja noh, you know what i’m saying. Ja iga korraga ma pean veidi kaugemale minema, sest muidu on ju boring. Muidugi kui ma liialt olen seal kõrgendatud meeleolus, siis sealt alla tulla on valus! Eilne päev oli täiesti.. kõige hullem, et ma ei suuda seda üldse kontrollida.

Kõige imelikum ongi, et olgu, ma ei joo, ehk siis olen koguaeg kaine ja nö. ergas, aga ikkagi oled nagu joobes millestki muust. Joobes elust? No olgu, vast saab nii ka öelda. Ja miks ainsad asjad, millest ma räägin on inimsuhted? Miks ma kunagi ei kirjuta siia näiteks, kuidas ma ..hmm.. no näete, ma ei oskagi kohe midagi öelda.

Muuseas, loobusin nüüd magusast. Ma ei ole hull, aga nagu a’l šokolaad, kommid, küpsised ja muu pask. Sest reaalselt, mu lõunasöögiks olid kommid! Ja see vist pole väga tervislik. aa.. see võib ka põhjus olla, miks eile väga raske oli. No sest ei olnud seda meeletut suhkrutoosi. Ma tean ka seda, et kui ma ütlen, et ma küpsiseid ei või, aga pirne võin, siis see tähendab, et ma lähen hulluks neist pirnidest!

Veel tahan rääkida. Kas te mäletate Öko-Meest Madisonist? See kuum, kellega me tutvusime 5ks sekundiks, aga kes nägi välja nagu Härra Keraamik ja kelle vahel meil oli meeletu tõmme (kuigi midagi ei juhtunud). Ma helistasin talle täna. No ta ei võtnud vastu ja siis ta ise helistas mulle. Ma tõesti ei saa aru, mis värk on. Aga see on nii huvitav. Ta räägib nii korralikult ja ta hääl on nii selge. Kui ta sõnumeid kirjutab, siis need on ka väga korralikud sõnumid. Ausalt, ma nii väga tahaks teda näha uuesti. Eks me näe, aga väga põnev oli telefonis vestelda. Selline tunne, et ta oleks nagu eestlane, aga millegipärast räägime inglise keeles. No eks me näe, mis universum meile siin pakub.

Tõestust sellest, et kui sul kodulehte pole, siis sind pole olemas. http://www.thecrystalcornerbar.com/

Siiani on kogu reis olnud äärmiselt tore. Aga see on esimene kord kui ma kukkusin oma “pilvekese” pealt maha ja üle pika aja on päris mõnus olla. Tunned reaalsust jälle. Naljakas, ilma alkoholita ma olen nii rahul või aksepteeriv kõigi oma meeleoludega. Vahel on raske, aga ma kuidagi suudan siis nautida ka neid raskeid hetki. Ma usun, et paljuski on “otsus” oluline, aga näiteks kui olengi nii “pilve-pealt-maas”, siis nüüd kuidagi saan isegi aru, et midagi on väga viltu ja siis üritad kuidagi teha neid kõige tavalisemaidki asju. Ma usun, et homme peaks veel parem juba olema. Aga samas, ma ei taha päris sinna “pilvekese” peale jälle tõusta, sest ausalt, sealt kukkumine on nii vastik.

Aga seoses reaalsustega. Ma tõesti ei tea, mis need on. Aga neid on palju ja kõik on koguaeg muutumises, täpselt nagu pole õiget ja valet.

Ma hoolitsen ühe vana naise eest Birgit, kes on 96-aastane. Ma pean mainima, et mina ei ole selles väga hea. Ma tunnen koguaeg kuidas ta mu energiat sööb. Meeletult väsitav, kuigi mina olen üks kõige energilisemaid ja rõõmsamaid ja mis-iganes-inimesi. Aga ta on täiega lahe. Näiteks iga hommiku ta ütleb: “Dejavu!!” (ok.. eks ma pean seda kunagi laivis tegema) “Have I done this before?” “Who am I?” jne.. arusaadav, sest tõesti iga päev on tal samasugune ja iga hommiku toon ma talle täpselt sama kausitäie jogurtit moosiga.

 

Blogi.ee - Eesti esimene blogijate sotsiaalvõrgustik