Mina mina mina

Ma ihalen midagi, aga ma ei tea veel, mis see on. Aga ma tunnen, et pean siin olema ja veel midagi saama, millegini jõudma, et edasi liikuda. Tunnen juba vaikselt, kuidas süda kisub kuhugi poole, on uuemad mõtted, samas tunnen rahu ja näiteks eile tundsin, et inimestega koos olemine on aja raiskamine. Mitte kõigi inimestega, aga osadega.

Colin ütles, et siin olemine on ajaraiskamine, et ta ei saa kunagi seda aega enam tagasi. Mina arvan absoluutselt teisiti. Aeg üksi olla, aeg lugeda, vaadata oma mida-iganes-asju-sul-vaja-vaadata, kuulata iseennast, vestelda iseendaga, vaielda iseendaga, saada endast võitu, kaotada endale, nutta ja sukelduda kuhugi mujale. Kuidas saab see aja raiskamine olla?!

Seiklused on vist üldiselt pealispinnalised, aga midagi tõeliselt tunnetades ja mõeldes sellest, siis saab sellest ka rääkida. Ma saan aru, et kõige jaoks ei ole meil aega, et kuulata ja saada aru (nagunii ei saa aru), aga vahel kui sulle antakse (või sa võtad selle) see võimalus, siis milleks näha seda negatiivselt. Kõik mis antakse, tuleb võtta. Ja kõik mis tuleb, tuleb nautida.

Vahel tahaks hängida kellegagi, aga ilma, et me peaksime juttu rääkima. Otsin nagu kedagi, kelle energia oleks sama. Öko-Ben’i energia on samam, aga samas.. kuna ainus mis meid ühendab on telefon, siis.. see pole see. Kuigi me võiksime istuda vaikuses ja mitte rääkida. eiei, päris inimese eneriga on ikka teine. Tahaks rannaliival lebaskleda, aga võiks olla sama soe ja päike kuskilt soojendamas, aga taevas oleksid tähed ja kuu, ja kogu taevas oleks tume-tume sinine. Ja liiv oleks soe. Tegelikult suvel nii (natuke) ongi..

Ma reaalselt hängisin mingite kummaliste tüüpidega toidu pärast! Reaalselt, ma läksin sinna ühte teise B&B’sse sellepärast, et teadsin, et seal saab süüa.. ja neil oli kalkun ja jäätist ja kartulit ja … kõike kõike kõike! ja see tüüp täiega oskas süüa teha! mmm.. ma lihtsalt siiani suren toidu kätte. Ja kui toit söödud oli, siis reaalselt ma ütlesin et lähen raamatut lugema.

aa.. siinsed nö. “täiskasvanud” on ikka päris teistsugused.. või noh, ma vist olen sattunud päris kummaliste inimeste otsa. aga noh, las nad olla.. ausalt, me olime täna kuskil keldris ja lõikasime juukseid. no Sarah ja siis mingi hambutu tüüp, nad lõikasid üksteisele mohawk‘id, samal ajal mingit raamatut lugedes. Kummaline päev..

Ja see põhitüüp (mis iganes ta nimi oli) Kassiarmastaja, ta arvab, et kogu meie eksisteerimine või kogu religioon on tekitatud tulnukate poolt. Ja siis ta rääkis sellest pool eestlasest ja pool puerto ricolasest (see naine, kellega ma tutvusin), kes midagi varastas (..seal mexican kirikus ka tüüp rääkis “Hüljatud”‘ raamatust, kus see Jean Valjean seda lauahõbedat kirikust varastab ja siis kirkikuõpetaja ütleb politseile, et see on kingitus hoopis) et kuidas ta võitleb oma kahe poolega, kus üks pool, mis on katoliiklik, on täiega, et see naine murdis reegleid, teda tuleks karistada. Ja siis see teine pool ..ehk siis kristlik pool pigem, et … noh, püüab mõista ja näha nagu helgemat poolt. Aga siis on ju veel ka see tulnukapool, et mida sa tulnukana tunneks?

niiiii palju toitu!!! reaalselt!!! wao!  head jõulud!