mh. nõudepesemine ei meeldi mulle. ma ei ole koristamiseks siia sündinud? – neljapäev, kell on 11:46
Ma ihalen midagi, aga ma ei tea veel, mis see on. Aga ma tunnen, et pean siin olema ja veel midagi saama, millegini jõudma, et edasi liikuda. Tunnen juba vaikselt, kuidas süda kisub kuhugi poole, on uuemad mõtted, samas tunnen rahu ja näiteks eile tundsin, et inimestega koos olemine on aja raiskamine. Mitte kõigi inimestega, aga osadega.
Colin ütles, et siin olemine on ajaraiskamine, et ta ei saa kunagi seda aega enam tagasi. Mina arvan absoluutselt teisiti. Aeg üksi olla, aeg lugeda, vaadata oma mida-iganes-asju-sul-vaja-vaadata, kuulata iseennast, vestelda iseendaga, vaielda iseendaga, saada endast võitu, kaotada endale, nutta ja sukelduda kuhugi mujale. Kuidas saab see aja raiskamine olla?!
Seiklused on vist üldiselt pealispinnalised, aga midagi tõeliselt tunnetades ja mõeldes sellest, siis saab sellest ka rääkida. Ma saan aru, et kõige jaoks ei ole meil aega, et kuulata ja saada aru (nagunii ei saa aru), aga vahel kui sulle antakse (või sa võtad selle) see võimalus, siis milleks näha seda negatiivselt. Kõik mis antakse, tuleb võtta. Ja kõik mis tuleb, tuleb nautida.
Vahel tahaks hängida kellegagi, aga ilma, et me peaksime juttu rääkima. Otsin nagu kedagi, kelle energia oleks sama. Öko-Ben’i energia on samam, aga samas.. kuna ainus mis meid ühendab on telefon, siis.. see pole see. Kuigi me võiksime istuda vaikuses ja mitte rääkida. eiei, päris inimese eneriga on ikka teine. Tahaks rannaliival lebaskleda, aga võiks olla sama soe ja päike kuskilt soojendamas, aga taevas oleksid tähed ja kuu, ja kogu taevas oleks tume-tume sinine. Ja liiv oleks soe. Tegelikult suvel nii (natuke) ongi..