Mina mina mina

31. Dec 2013

Birgit on südamesse pugenud. – esmaspäev, kell on 22:46

Kategoorias: USA — villu @ 08:46

Birgit üks päev ütles mulle “there’s no point in worrying about it now!”. Words of wizdom! Aga jah, kõik läheb nii nagu vaja. Ja paistab, et juba kuskil nädala pärast lahkun Fort Bragg’ist San Franciscosse ja sealt edasi.. kuhu? – ise ka ei usu, aga Los Angelesse, Pasadenasse, kus on festival nimega California Balboa Classics. Alguses ma polnud kindel, kas ma ikka lähen sinna ja siis muidugi, et kus ma ööbin ja nii.. aga noh, lihtsalt saada oma soov universumile ja asjad lahenevad ise. Muidugi on veel sitaks muresid a’la, kuidas ma sinna kohale üldse saan! .. ja veel miljon muud, aga pole mõtet muretseda.

Birgit oli täna õhtul nii tore. Nimelt meie perenaine (Vivian) ja Babar (üks tüütu tüüp ehk Viviani äripartner Pakistanist) läksid kuskile teise linna midagi tegema (vist alkoholiluba saama homseks peoks) ja millegipärast jäid sinna ööseks, niiet nagu öeldakse “kassid kodust eemal, hiirtel kodus pidu!” Ja meil on uus helper, üks usa-poiss Michiganist, kes on mingil rattaretkel vms, kes on päris tore. Nad Coliniga saavad väga hästi läbi. Niiet on nagu nemad-poisid ja meie Birgitiga-tüdrukud. Õhtul jõime koos teed ja hiljem läksid “poisid” poodi ja tõid “tüdrukutele” jäätist.

Päris tore oli ja tõesti, Birigtil oli nii hea tuju! Ausalt, vahel kui tal hea tuju, siis ta paneb mind nutma, sest ta meenutab natuke mu vanaema. Täna ta laulis ja mängis oma poolelditühja õhupalliga. Vahel on ta nii tore ikka, mul tõesti on kahju ta juurest lahkuda. Ausalt, kui ma lähen, siis kes hoolitseb ta eest?! Reaalselt, kes?! Ausalt kui ma alguses taga tutvusin, siis ta oli ikka väga depressiivne ja rääkis ainult surmast. Nüüd 2 nädalat vist ei ole ma midagi surmast kuulnud. Ta on nii palju muutunud! Ja mul tõesti on kahju teda siia üksi jätta.

Biritil tuli idee, et ta tahab kõik oma senior center’i sõbrad, Viviani, siis oma poja, lapselapse ja MINU kutsuda kaasa üht kirikut vaatama. Aga ta tahab tellida koolibussi ja siis meid kõiki sinna peale panna ja viia mingit kirikut kuskile saarele vaatama, sel pidid mingi sõlmed olema nööri otsas, et üks sõlm on üks maailma kohutavaim katastroof. No vaevalt see juhtub, aga ta oli nii õnnelik sellest rääkides ja veel toredam, et ta tahtis et mina ka kaasa tuleks. Ausalt, mul on kuidagi tunded ta vastu tekkinud, ta on kuidagi mul hinge pugenud. Ta lihtsalt vajab sõpra või kedagi, kes lihtsalt oleks taga koos.

 

Comments are closed.

Blogi.ee - Eesti esimene blogijate sotsiaalvõrgustik