Mina mina mina

2. Jan 2014

mh. romantikast mul puudust ei ole. ja kuidas on nii, et kõik mis sa soovid tuleb ükskord? – kolmapäev, kell on 21:26

Kategoorias: USA — villu @ 07:27

Et meeleolu tekitada, siis uue aasta puhul: http://www.youtube.com/watch?v=Hcc_5ewAhyE

Aina enam usun, et kogu elu siin on puhtalt energiad. Kogu elu koosneb energiast või energiatest. Kaabuga-Wesley’l rääkis mõtte, et võib-olla kogu meie mõte lihtsalt emotsioone toota. Asi sai alguse sellest, mitu korda on mult küsitud: “do you believe in aliens?” Ma ei oska vastata sellele küsimusele ja see polegi eriti oluline, aga minu vastus oleks pigem, et kui tulnukad on, siis nad on emotsioonitud. Ja see on inimestel valesti, me oleme liiga emotsionaalsed.

Aga milleks emotsioonid? Reaalselt, kuidas on nad kasulikult või mis nende mõte on? Aga siis .. igatahes tundub põnev mõte. Mis siis kui kogu meie eksisteerimine ongi selleks, et toota emotsioone kellegi teise jaoks. On ju “head” emotsioonid ja “halvad” emotsioonid, ehk siis erinevad maitsed. Näiteks oletame kui ongi mingi muu suurem jõud, või kui nüüd mõelda energiaid, siis emotsioonid on päris hea energia ja mida tugevam emotsioon, seda tugevam energia.

Ilmselgelt ei ole ma seda veel päris läbi mõelnud, aga mulle päris meeldib see mõte, sest siis oleks nagu arusaadav, miks meil emotsioonid on. Sest reaalselt, milleks muidu nad kasulikud on? Kui me oleme nö. rohkem nagu mingi osake kuskil, siis milleks meile emotsioonid. Või siis see tõesti on kogemata juhtunud?

Veel.. ma ei tea, miks, aga mulle meeldib mõelda, et kui ma suren, siis see on kõik. No selles mõttes, et minu teadvus ei hakka edasi huiama või et Mina ei saa aru, mis toimub. Kaabuga-Wesley just tahab olla eriti ärkvel ja just aru saada ja siis selle teadmisega edasi minna, et vähem karta ja nii. Aga ma ei tea, ma usun, et see, et meil isegi teadvus on.. see on ajutine. Ma tõesti tunnen, et me oleme lihtsalt energiad ja kui nö. füüsiline keha otsa saab, siis me liigume edasi energiana, me küll arneneme ja saame targemaks, aga Mina ei ole oluline ja Mind ei ole seal üldse. See, et ma siin praegu “ennast” tunnen, see ei ole reaalne. Või Minu teadvus..

Samas, see Minu teadvus, et ma saan aru, et ma olen Mina, see tekitab küsimusi. Eriti kui ma tahan mõelda, et lihtsalt energiad oleme, siis miks tekib meil pakiline vajadus omada ennast. Aga võib-olla on võimalik sellest lahti öelda? Võib-olla füüsilises kehas lihtsalt muud moodi ei saagi olla? Sa pead ju kuskilt kinni hoidma? Ja võib-olla need, kes on nö. lahti öelnud ja tundunud midagi muud, nad ei saagi enam normaalselt eksisteerida ehk siis kõik nö. weirdod (special-tüübid).

(Miks peetakse suudlust suuremaks füüsiliseks kontaktiks kui näiteks käest kinni hoidmist? Kui mõelda, et mõlemad on enerigad, siis oleneb ju täiesti mis eneriga on see hetk. Kuigi.. suudlus on asi, mida teeksid vähem. Suudlus on siiski.. halb näide. Aga ei tea, kui meid oleks teisi üles kasvatatud. noh, et teiste inimeste suudlemine on norm ja seda teed kõigiga, aga a’la käest kinni hoidmine on eriti eriline. Samas kui meile õpetatakse hoopis enerigaid. Kui me kuulaks ennast ja siis igasugune otsustamine, et mis petmine on ja muu seesugune oleks palju keerulisem defineerida ja “kasti” panna.)

ja aina rohkem ja rohkem usun ma füüsilise ihale mitte allumises. paistab, et see tekitab kõige rohkem enerigat ja seda peaks õppima, tunnetama ja ära kasutama. Ja ainult siis kui see on nii tugev, et see võiks muutuvad veel tugevamaks, ainult siis on sel füüsilisel ihal mõtet. eks seda tuleb katsetada, aga tõesti paistab, et mida rohkem eemale hoida, seda huvitavam on. ma räägin, reeglid ja distsipliin muudavad elu põnevamaks. (hmm..?)

millest ma räägin? – ma vist pean magama minema.

Blogi.ee - Eesti esimene blogijate sotsiaalvõrgustik