alkohoolik? – neljapäev, kell on 0.41
Nii raske on. Üks hetk saame me ülihästi läbi ja järgmine hetk ei suuda me üksteisega ühes ruumiski olla. Mida aeg edasi, seda rohkem me ainult tülitseme. Temaga koos olles hakkan mõtlema, et minus on nii palju, mida ma peaksin muutma? Ja tekib küsimus, kas minu sõpradele käivad tegelikult samad asjad pinda minus? Aga nemad lihtsalt ei ütle midagi ja taluvad või mis on?
Ja kas teie arvate ka, et mul on alkoholiga probleem? (no ma natuke tean vastust..)
Ma vist ei jaksa enam, kui mulle üga päev öeldakse, et ma rumal olen, et ma olen liiga ettearvamatu, et mind ei saa usaldada ja üldse igast pisikesed asjad. Ma ei võta seda väga südamesse, aga üks hetk ma lihsalt ei jaksa enam.
Ma ei oskagi selle kõige kohta midagi öelda. Meil on olnud õhtuid, kus me räägime kõigest ja ühel õhtul nutab üks ja teisel õhtul teine. Kõik jutuajamised on väga inspireerivad ja tihtipeale leian ma, et me mõtleme nii sarnaselt.. Ja siis on jälle hetki, kus me ei suuda absoluutselt üksteist mõista ja vahel on mul tunne, et ta ei üritagi (või ei ürita mina). Ma ei tea.. Raske on. Ma ei taha, et ta läheks, aga me ei saaks koos kuidagi jätkata.
Ei tea.. Jällekord olen õppinud, et esmamuljed on maailma kõige petlikumad asjad üldse!
