Ühistumuti päevaraamat

3 aprill, 2017

Veevärk ja prussakatõrje

Postitas kategoorias Määratlemata

Täna hommikul helistas korteriomanik, keda pole kordagi näinud ja kontaktandmed puudusid. Korter ise pikalt tühjana seisnud. Mure oli vee korterisse saamisega. Leppisime kokku, et peale viit helistan ja täpsustame õhtuse kohtumise aja kuna mul oma töö iseloomu tõttu ei ole võimalik tööpäeva kestvust täpselt ette ennustada. Kell viis oli inimene juba majas ja helistas teadmaks kuhu mina jäin. Noh… mul töö alles lõppes ja majja jõudmisega läheb aega ja ma alles nüüd plaanisin Teile helistada.Pool-kolmveerand tundi hiljem kohtusimegi koridoris ja pidasime plaani, kuhu püstakusse ühineda ja kust vett saab. Ühtlasi sain kontaktandmeid ja üle anda prussakamürgi.

Pisut ajalugu. Meie majas varem olid ühistualetid, ühispesuruumid ja ühisköögid. Iga korruse pika koridori peale 2 komplekti (WC, pesuruum, köök), asetsesid kummaski koridori otsas. Ühe komplekti peale oli ca 15 tuba kasutajaid. Nõuka aja lõpuga kadus ka maja omanik – sadam ja maja võttis üle kinnisvara firma. Aborigeenid (nii kutsuvad end põliselanikud, kes siin nõuka aja lõpust alates elasid) rääkisid palju lugusid sellest ajast. Ega maja hooldamisega keegi ei tegelenud ja koristamise ning torutöödega ka mitte. Ruttu läksid vetsud rivist välja ja osa elanikest lahendas olukorda nii, et rooja loobiti otse ämbrist vetsu põrandale. Mitte keegi tasuta ega ka tasu eest teiste sitta koristada ei tahtnud ja ettevõtlikumad hakkasid ise endale kanalisatsiooni ehitama. Mõni palkas torumehe, mõni pusserdas ise. Nüüdseks vaid üksik korter ei ole veel veevärgiga ühendatud.

Õhtul helistas taas sama mees, kes enne ei olnud rahul prussakate tõrjumisega ja palus audientsi. Enne seda on ta kirjutanud oma soovist mitte osaleda prussakatõrjes ka ühistu meilile ja kolleeg vastas, et see on ikkagi kohustuslik. Sama kollegi palusin moraalseks toeks audiensile kaasa.

Möödaminnes kohtasin endist juhatusekollegi ja sain tallegi anda prussakamürk ära ja ka ta naabrile edasiandmiseks.

Saime pahase meheda kokku ja algas väitlusklubi üritus. Mehe argument on see, et korterid seisavad tühjalt ja prussakatel pole seal midagi teha. Meie argument on see, et tema korterid asuvad väga lähedal nendele korteritele, kus prussakate kaebused tulevad ja meie ei soovi jätta lünka tõrjegeeli täppide võrgustikus. Mehe argument – tõrjugu need, kes prussakaid aretavad ja see otsus on vaid huvitatud osapoole hüvanguks. Meie argument – proffid teavad, et lokaalne tõrje ei ole effektiivne ja kõige effektiivsem on täistõrje. Mehe argument – prussakad on soojalembesed ja tal korterid küteta. Meie – suvel pole vahet. Mees – tal oma tõrje tehtud. Meie – ei tea millega tehtud aga sellel geelil on järjepidev mürgitamise omadus vähemalt aasta. Mees – teie otsus on õigustühine. Meie – võite vaidlustada kohtus. Mees – vaidlustangi!

Nii läksimegi laiali, mõlemad osapooled jäid oma arvamusele kindlaks. Mina isiklikult arvan, et tühjale korterile profülaktika tarvis piisaks poolest doosist, ehk siis üks süstal kahele korterile, aga ei kolleeg ega see mees ei pidanud seda lahenduseks. Ega kõik ei saagi alati õnnelikud olla ja ei olegi võimalik, et 120 inimest oleksid ühel arvamusel. Juhatusel jääb vaid külma pead hoida ja paksu nahka kasvatada.

Kommenteerimine on kinni.

Vabandust, kommenteerimine on kinni.

  • Kuud