Ühistumuti päevaraamat

Oli kiire, olin ära. Tööd tegid kolleegid.

Suurprügist niipalju, et 16 päeva seisis prügikasti ümbrus puhtana ja nüüd jälle on mingi kapp ja voodiraam.

Paar päeva tagasi koputas uksele punase kassi perenaine ja kurtis häda, et uputab. Elab viimasel korrusel. Läksin vaatama. Põrand ujub, veel seisnud lõhn juures. Kahtlustab kõrvalt naabreid, aga mul tundub veider, et vesi parketile imbub. Korterite vahel on seinad ja vesi ülesse ise ei jookse. Vesi nähtavalt imbub kapi alt. Lükkame kapi eemale – kuiv. Kõrval pesumasin, lükkame eemale – taga kuiv. Pesumasin on veest lahtiühendatud. Järgmiseks kraanikauss, mille all on kuiv, seega parketile vesi ei jõua isegi siis, kui toru lekib vaateväljast allpool. Kratsin kukalt. Siis uurin pesumasinat ja selgub, et alt tilgub. Lükkasime kasutu masina pealt asjad maha ja vaatasin sisse. See oli silmini vett täis!!!

Siis alles sain teada, et päevi tagasi ajas masin seistes vett üle ääre ja käis meister seda lahtiühendamas ja kuna see andis särtsu ka ja ei leidnud kohta, kuhu ta ühendatud on, lõikas lihtsalt juhtme lahti. Muide, mina ka ei leidnud, kuhu see masin elektrijuhtmepidi ühendatud oli. Ma ei julge mõeldagi, mis seal elektrijuhtmetega toimub. Palun, ärge pange mulle kohustuseks see selgeks saada ja korrastamist taga ajada.

Pesumasina veeäravoolu ühendasin kraanikausi omast lahti ja hakkasime vett äbritesse laskma. Kui vesi enam voolikust ei tulnud, lohistasime masina dušši alla ja tegin selle imekraani lahti, mille kunagi ei saa lahti nii, et uputust ei tekiks – alati on nad nii madalal, et midagi alla ei mahu.

Täna käis proua aru andmas, et vesi enam põrandale ei imbu.

Samas on mul ka raske ülesanne selle prouaga ajada. Majakoristaja ja endine majakoristaja ja naabrid nõuavad tegutsemist, kuna kassisitt viskab üle. Kass laseb hunnikuid täiesti suvalistesse kohtadesse, nagu see pudeneks kontollimatult. Ei ole kindlat kohta. Laseb nurka, ukse ette, keset koridori, keset trepikoda, vahest kaks hunnikut päevas, vahest pole nädal aega junnigi. Ma pean kirjutama munitsipaalpolitseisse avalduse. Ehk siis näeb proua rohkem vaeva kassi ja junnide otsimisega.

Nüüd on üks kolleeg puhkusele sõitnud ja paar nädalat ajan numbreid ja kirjavahetusi üksi.

Mõni päev tagasi tõlkisin üldkoosoleku protokolli eesti keelde. Selline on meil tööjaotus: kolleeg konspekteerib koosolekut ja paneb venekeelsena protokolli kirja ja mina tõlgin selle eest keelde. Hakkan kahtlustama, et see, kes on vaevaks võtnud keelt selgeks saada, teeb rohkem tööd ka edaspidi, et see, kes keelt ei suuda selgeks saada, saaks lihtsamini hakkama. Tegelikult, see on fakt.

Täna tuli aegsasti, paar nädalat tagasi, tellitud suur konteiner suure prügi jaoks. Nagu tavaks taksojuhtidele, autojuhtidele ja muidu maja otsijaile, ei leitud meie maja kohe üles. Probleem selles, et meil on maja numbriks 69E ja gepsud ega ka mõistus ei suuda hoomata, et 69 on veel A,B,C (D on kadunud) ja 69 numbriga esimese ja viimase maja vahele jääb väga palju maad ja suur park.

Nagu tavaks, mina hommikul magan kuni telefoni kõneni. Autojuht helistas, et on mööda sõitnud ja ei leia maja üles. Seletasin, et peatänavalt paremale ja kohe vasakule hoovi, selline suur neljakordne maja. No ei maininud, et staliniaegne. Panen riided selga, näts hambusse ja astun välja. Näen üle tee teiste neljakordsete 70-80-ndate majade hoovis suurt konteineriga autotagumikku. Tähendab, sõitis paremale ja kohe PAREMALE. Seisab, ootab midagi. Mind, vist. Helistan ja teatan, et ikka veel pisut mööda sõidetud, et olen teil täpselt seljataga oma 50 meetrit eemal teise maja hoovis. Kohtusime, paigutasime hoolikalt konteinerit nii, et liikumist ei segaks, kirjutasin vastuvõtuaktile alla ja läksime sõpradena laiali.

Päeval kolleegid klappisid ajad kokku ja otsustasid teadmata omanikkude suurprügi vedamist dirigeerida homme hommikul. Ja just täpselt sel hommikul ja sellel ajal, kui mina suure punnimise peale sundisin end kokkuleppele jõudma ühe tööotsaga, mis toimubki laupäeva hommikul. Mul on tunne, et kolleegidel on tunne, et mina vassin ja viilin.

Tavaliselt enne suure konteineri äravedamist me teeme omavahel panuseid: mitme päeva pärast prügikasti kõrvale tekib mõni suur kolakas, külmkapp või diivan. See on see koht, kus tahad juukseid peast rebida! Hoiatame 2 nädalat ette, et tuleb konteiner. See seisab hoovis mitu päeva. Viiakse konteiner ära ja kolme päeva jooksul (mina panustan 3 päevale) keegi vaikselt öösel, alati öösel ja salaja, toob midagi, mis enne ununes(?).

Täna käisin sellel proual kodus, kellel tegin ise prussakatõrjet ja kellel oli mustmilljon prussakaid. Tahtsin näha tulemust.

Vaatasin köögikappi, kus eelmine kord pudenes prussakaid hulgi juba ukse avamisel, vaatasin lakke, kus nad eelmine kord rahulikult peesitasid, vaatasin kraanikausi alla ja jäin tulemusega väga rahule. See oli küll suht põgus ülevaatus, aga ei näinud ühtegi prussakat! Kui veel kuskil keegi alles on, siis seda on väääga palju vähem, kui enne. Proua ka õnnelik. Noh, hakkan siis minema. Jaaa… selgub, et uks kinni ja välja ei saa. Proual on lukk katki ja kuna tulime koos tuppa ja tal plaan oli peale seda edasi minna, siis jäi võti väljapoole. Mul telefon koju jäänud. Mnjah, piilun ukseaugust välja, kas keegi möödub ja teeb lahti. Siis panin pea tööle: seespool puudus link ja ust kinni ei keeratud, pistsin oma võtme ukselingi auku ja keerasin ukse lahti. Jeee! Olen tegija!

Enne koosolekut oli närv nii püsti (laest võetud lolluste mulle näkku karjumine ei mõju minu sisemisele tasakaalule hästi), et võtsin hea klõmaka kassile ostetud palderjani. Korduv korraline koosolek möödus ootamatult rahulikult. Kahju, et vähe külastajaid oli. Tore, et põhjuseta käratajad ei tulnud. Tööde ja tegemiste kohta pidin rääkima paraleelselt eesti ja vene keeles lause kaupa, kuna kohal oli üks (!) eestlane. Oleks tase, kui saaksin iseennast sünkroonis tõlkida Nagu kõhurääkija laseks samal ajal teises keeles teksti

Viimane paevakorra punkt oli prussakatõrje majas. Rääkisin põhjalikult vajadusest, hindadest ja vahendist. Siis andsin sõna härrale, kes omas korteris tõrje vastu oli. Tema argumentideks oli, et ühistul ei ole tema ruumi asja ja tal prussakaid pole. Palus hääletusele panna ettepaneku vabastada prussakatõrjest neid, kes seda ei soovi. Keegi ei toetanud seda, kuna nii võime vahele jätta ka prussakakasvandust ja üleüldse, miks? Otsustasime tõrjet teha üle kogu maja.

Kui koosolek oli läbi ja panime kokku volitused ja vaatasime nimekirja üle, siis selgus, et see mees unustas suure ähmiga end kirja panna. Helistasin talle, aga telefon oli väljas. Nonii, nüüd ei saa seda ainsatki häält lugeda, mis tõrjele vastu oli…

Järgmisel päeval osalsin oma vanemate korteri KÜ üldkoosolekul. Seal taheti võtta suurt renoveerimislaenu, millele meie olime vastu. Olen väga põhjalikult ettevalmistunud ja kuklaga tundsin, et vale otsus on, kuna vähendati niigi väikest remondifondi, et laenumakse väiksem tunduks. Kokku investeeritakse korteri kohta umbes samapalju, kui korter hetkel väärt on. Maja asukoht “Kapa-Kohilas”. Maja on kahekordne 15 trepikojaga, tuleb maaküte, mis seda pikka maja peaks ära kütma. Olenemata peentest radikanippidest ei usu, et kõik sooja võrdselt saavad. Vee- ja kanalisatsioonitorud on ka 40 aastased ja olematust remondifondist seda korda ei tee jne jne. Otsustati ikkagi laenu kasuks. Kahju.