Ühistumuti päevaraamat

See, et ma pole kirjutanud ei tähenda, et pole midagi toimunud. Võtan üks teema korraga olenemata ajast.

Saime kokku prouaga, kes 13. juulil mind läbi sõimas. See oli planeeritud kokkusaamine koos abikaasaga ja juhatus täiskoosseisus. Pikalt-laialt arutlesime kõik tema küsimused ja probleemid lahti, tegime selgeks, et me ei ole mingi riiklik kinnisvarahooldusamet (ŽEK) vaid korteriomanike poolt valitud poolvabatahtlikult maja korras hoida püüdvad inimesed, kellel töö teostamiseks on vaid see raha, mis omanikelt laekub. Rääkisime veel ka sellest, et töid teostame HÄDAvajalikkuse järjekorras. Pika jutuajamise tulemusena saime juba nii hästi läbi, et abikaasa pakkus välja, et saab tuua asfaldi aukude täitmiseks materjali… Nädal hiljem ta seda tõigi! Kiiresti orgunnisime end tööle, paar meest nägid tööd aknast ja tulid ka appi. Ühe tunniga oli pool hunnikut juba aukudesse kühveldatud. Korraga kõik mehed jooksid tööle-või-kuhu-vaja ja jäin korraks üksi täidet siluma. Siis tuli neiu, kes ammu end igale poole appi pakkus, ja aitas asja lõpule viia. Nädalavahetusel teine seltskond tuleb teist hunnikupoolt aukudesse ajama.

Näitusid võttes panime kolleegiga tähele, et kanalisatsiooni luugi kõrvalt hakkab pinnas ära kaduma. Eile kutusin “torufirma” esindajat vaatama, miks see pinnas ära kaob. Tõmbas luugi eemale ja selgus, et tellistest tehtud kaevu seintel on krohv ära kukkunud ja sealt vahelt vihmavesi liiva kaasa viibki. Lisaks settekaev oli nii täis, et äravoolu torul oli vaid ülemine servake üle paksu. Peaks tellima kaevu pesu-tühjenduse. Hiljem vaatasin, et meil hoovis on kokku 9 luuki. Kas need kõik on kanalisatsiooni omad? Millised vajavad tühjendamist? Peab sisse vaatama.

Majas on üks korter, mille omanik on noor neiu ja enne ta on siin harva elanud. Kommunaale maksis ta kord aastas kohtutäituri kaudu. Nüüd on ta enamjaolt siin elamas ja võlgade tõttu paigaldasime tema korterile elektripiiraja. Ta kangesti soovib elektrit tagasi saada ja see väga motiveeris võla tasumist. Tänaseks on pool võlga tasutud ja oleme kokku leppinud täna kohtumise, et läbi rääkida edasist võla likvideerimist, peale kohtumist saavad elektri tagasi.

Kolleegil oli kaks head uudist: kaua oodatud postkastid on valmis ja meie vist saame sel sügisel teha maja esikülje fassaadi korda terves ulatuses.

Täna kohtasin koridoris noormeest, kes on enne kurtnud, et teda ahistab punane kass, kes siin koridorides jõlgub.

See oli suur kohtumine: mina, noormees ja kass. Noormees enda ukse ees, koridori põrandal kassikrõbinad laiali ja teisel pool krõbinaid kass. See pidigi mehe manööver olema kodust väljasaamiseks – kass nuusutab krõbinaid , poiss teeb jalad. Peaks lisama, et noormehel on endal ka isane kass ja vast sellepärast ta kohalikule punatriibulisele autoriteedile ei meeldigi.

Järgmine keeruline koht noormehe majast lahkumisel on uks trepikotta. Ta ütles, et sealt kass ei lase ta välja ja ta peab end kotiga kaitsma (kogu jutu ajal oli kott poisi ja agressiivselt meelestatud kassi vahel). Noh, läksime selle keerulise ukse juurde: noormees ees, kass järel ja mina kannul. Siis oli kass käbelt ukse ees, selg turris ja uriseb. Mina astusin vahele ja tegin ukse lahti. Kass ikka veel ihub poisi peale hammast ja mina leidsin, et see pole hea käitumine ja võtsin kassi sülle, et ta õue rahunema viia. Kõuts polnud sellega eriti rahul, aga eriti ei rabelenud ka. Välisukse juures panin looma maha ja siis ta hüppas mulle kätte kinni. Nii vihaselt, urisedes ja klassikalise kassi haardvõttega: esikäppade küüned sügavale sisse ja tagumistega kärmelt hävitustööd tegema. Mina röögatasin selle peale, vehkisin ta käe küljest maha ja tegin ukse lahti. Kass läks uuesti rünnakule ja ma peksin ta telefoniga uksest välja. Sinna ta (kassi) jätsingi. Noomehe lasin teisest uksest majast välja.

Käisin kassi perenaise poolt verisena läbi. Avas keegi tema sõbrants ja teatas, et proua ei saa praegu suhelda. Ta on nina täis võtnud ja magab. Näitasin oma verist kätt sõbrantsile ja ütlesin, et kass tegi.

Sõites bussiga trauapunkti arutlesin kassi käitumise üle. Tema peab kogu maja enda territooriumiks – seda on aru saada. Miks tal pole konkreetset situ-nurka? Ei saa aru. Ja üleüldse, ma pidin ammu juba kassi omaniku vastu avalduse kirjutama, kuid olen seda edasi lükanud. Enne peab ikka mind persest hammustama, et ma ennast liigutaks!

Koju jõudes kirjutasin konstaablile kirja. Ostsin ka veepüssi ja panen sinna sidrunimahlaga vett. Tegelikult naabritel oli õigus – me ei pea junne taluma ja looma omanik peab vastutama oma looma tegude eest. Vahet pole, mis ta oma kassiga teeb, aga omapäi majapeal ma kassi enam näha ei taha. Loodan, et politsei oskab perenaist selles suhtes motiveerida.

Ühe veenäidu esitamisega koos tuli kaasa mure, et kolmanda korruse koridori otsas on ära võetud elektripirni sokkel. Lubasin asja korda ajada.

Täna käisime kaasaga poes ja ostsime uue pirnipesa ja 10 elektripirni, kuna need olid juba otsas. Mees oli lahkelt nõus uut pesa paika installeerima ja möödaminnes vahetasime välja paar läbipõlenud lampi. Selliseid pisielektritöid teeme võimalusel ise, tavaliselt pirnid vahetan ise välja. See on üks võimalus elektriku väljakutse pealt kokku hoida  ja lambivahetus konti ei murra. Sama võiksid elanikud ise teha, aga selle asemel varastatakse pirnisokleid.

Õhtul tuli üks maruvihane kõne proua poolt, kes siiani pole kordagi meiega rahulikult vestelda suutnud. Kõneviis on alati karjuvalt ründav ja see paneb lausa käed värisema. Ma ei ole selliste probleearutamistega harjunud, viimati niimoodi karjus minu peale saksa keele õpetaja põhikoolis. Edasi olen kohanud stabiilsema närvikavaga inimesi.

Milles oli probleem? Kus said arvele nii suured summad?! Võtame siis järjest:

1. Mina: 7.50€ on prussakatõrje, mis on ka üldkoosolekul otsustatud, protokollid saadeti meilidele ja rippusid teadete tahvlitel. See on hulgihind ja teenus on veel kallim. Tema: mul pole prussakaid ja ma ei maksa, kas olete USAst tellinud, et nii kallis on, lähen kohtusse teie omavoliga.

2. Mina: 3.24€ on üldvesi. See on suurem seepärast, et tehti tasaarveldus üksikute korterite ülemakstud vee eest ja kõik ülejäänud on eelmistel kuudel pisut vähem üldvee eest maksnud. Tema: ma ei pea teiste vett kinni maksma. Mina: kokku me peame kogu maja veearve kinni maksma olenemata sellest, palju keegi isiklikult tarbis. Teistel majadel on sama reegel.

3. Mina: 1.10€ on majakarbi kindlustus, see on katuse laenuga kaasas. Jah, see on laenuga tulev kohustus. Aastamaks on jagatud kolme suvekuu peale.

Tema ei olnud rahul meie palga suurusega, mis tema arvates oli 900€ kuus, ma ei tea, kas ta seda arvab näkku või kõigile. Mina täpsustasin, et 450€ kuus kolme peale jagamiseks kätte on õige summa. Tema väidab, et raamatupidaja ise võtab raha nende arvelt ona suva järgi. Mina seda ei saa uskuda ja ainus, mis seletuseks pähe tuleb on otsekorraldus ja kontrolligu asi üle. Taamatupidaje ei saa ligi tema arvele ja nii ongi. Tema ei olnud rahul haisvate naabritega ja koleda koridori põrandaga. Mina leidsin, et seda kõike oli näha korteriga tutvumisel enne ostu sooritamist. Tema õiendas, et pole ventilatsiooniavasid. Mina seletasin, et omanikud on ise korterites need kinni ehitanud, et originaalis on nad kõik olemas. Lõpuks leppisime sellepeale kokku, et kohtume järgmine nädal ja “jutustame” edasi.

Hiljem arveid üle vaadates avastasin, et üks asi jäi raamatupidajale ütlemata. Prügi arve tuleb üldprügi koos suurprügi konteineriga ja ununes suure konteineri välja jätmine prügiarvestusest, kuna see on Majanduskava kohaselt hoolduskulu. Ise arvan, et peaks järgmine kuu tasaarvelduse tegema ja sel juhul prügi saab arvel suht nullilähedane olema. Eksperimendi mõttes oleks hea jälgida, kui mitmed siis häält tõstavad. Saame nädalavahetusel juhatusena kokku ja arutame seda. On veel palju asju, mis otsustamist ja tegutsemist tahavad. Eks sellest kirjutan hiljem.

Ärkasin täna hommikul telefoni helisemise peale…

Mitmendat korda ma siin juba telefoni peale ärkan? Tundub, et pidevalt.

Helistas kolleeg ja temal on paanika. Võttis postkastist arved välja ja ülevaadates avastas, et üldvesi on liiga suur. Seletasin talle, et sel kuul on suured summad läinud tasaarveldamiseks ja seepärast üldvesi suurem. Peale kõnet kobisin voodist välja ja kirjutasin meilidele kirja olukorra seletamisega ja võtsin plaani päeval sama asi trükki lasta ja trepikotta panna. Miks ma varem sellepeale ei tulnud?! Kindlasti tuleb veel taolisi kõnesid.

Hiljem helistas aknaparandaja, kes pidi lõuna paiku tulema katkiseid pakette vahetama ja mina pidin teda aknateni juhatama. Küsis, kas saab hommikul tulla. Leppisime kokku saamise poole tunni pärast . Ühel ühistuüürnikul ja endisel väljaüüritud ruumil olid klaasid katki. Juba trepikoja katkise akna parandamisega puutusime kokku probleemiga vanemate pakettklaaside vahetusel. Leidsin ühe hea tegija, kes ei pirtsutanud akende tootjate üle ja nüüd on tal taas siia asja.

Sain meili raamatupidajalt, kelle käest küsiti: mis prussakatõrje, mind pole kodus olnudki?! Lubasin ise suhelda. Inimesed ei loe üldkoosolekute protokolle ja kõik peab üle seletama. Helistasin murelikule omanikule ja seletasin asja ära, et saate vahendi hiljem kätte ja teete ise tõrje ära. Siin olikord lahenes.

Päev on veel poisike, vaatame kuidas lõppeb.

Olin nädalavahetusel linnast ära (ämma juubel) ja majal hoidis silma peal üks kolleeg. Teine on jätkuvalt soojemas kohas puhkusel.

Laupäeval helistas üks majaelanik ja tahtis diivanit keldrisse panna. Oleme jah, lubanud suurt mööblit keldrisse hoiule kuni tuleb suurprügi konteiner ja saab asja ära visata. Kurvastasin teda, et olen majast kaugel ja ei saa aidata. Enne, kui jõudsin edasi juhatada kolmanda juhatuse liikme juurde, sõimas ta mind, et üks riigist ära ja teine linnast ära, kas me tööd ka üleüldse teeme? Stoilise rahuga seletasin, et üks on majas ja rääkigu temaga. Muide, see elanik ja hetkel majas olev kolleeg, kellega ma teda kokku viisin, on enne korralikult karvupidi kokku läinud ja ei suhtle omavahel üldse. Pole uurinudki, kuidas see diivani vedamine lõppes…

Pidasin nädalavahetuselgi kirjavahetust raamatupidajal tekkinud küsimuste kohta (sellel kuul palju muutusi ja erisusi). Esmaspäeval ta saatis mulle kokkuvõtliku tabeli arvetest ja tegin paar parandust. Tänaseks on arved valmis ja paberkandjal pidid need õhtul postkasti jõudma. Käisin paar korda vaatamas, siis helistasn raamatupidajale, et millal jõuab, siis läksin ikka veel liiga vara vaatama. Peale kella 21 tuli sõnum, et arved postkastis. Mina olin selleks ajaks end juba kodus liiga mugavalt tundma hakanud ja otsustasin, et kannan need arved homme laiali.

Eile helistas raamatupidaja ja kurtis, et üks inimene ei saa korralikult arvete maksmisega hakkama. Probleem ei ole selles, et ei maksa, vaid selles, kuidas maksab. Ühele inimesele kuulub kokku kolm korterit, omanik ise on invaliid ja tema eest ajavad asju sugulased.

Kuidas siis maksed laekuvad? Seletusse läheb: korter 1,2,3 February või Fassadi fond 10 kuu eest. Meil on igal korteril oma viitenumber, aga nemad saadavad kõik ühe viitenumbriga. Nad on käinud ka raamatupidaja juures valesti arvestatud laekumiste pärast õiendamas. Iga kuu peab raamatupidaja nende laekumised üles otsima, jagama korterite vahel, käsitsi programmi sisestama. Nüüd ütles raamatupidaja, et tõstab käed üles ja palub abi. Meil on niigi maja suur ja arvestamist palju, ei ole vaja tekitatda mõtetut tööd.

Pidasime raamatupidajaga nõu ja otsustasime nii: kuna nemad tekitavad lisatööd, siis lisatöö eest peab ka maksma. Selle töö maksumuse arvestab raamatupidaja kulunud aja järgi. Mina omakorda kirjutasin omanikule (esindajale) põhjaliku kirja probleemi kirjeldusega, tõin näiteid nende maksudest, seletasin, kuidas peab arveid maksma ja lõpetuseks ka ähvarduse lisatöö eest lisaraha nõudmisega.

Ma ei arva, et olen talle liiga teinud, kuna ma ei nõua midagi muud, kui korrektset arvete tasumist nii, nagu seda teeb ülejäänud maja ja samamoodi ka kogu maailm: märkigu viitenumber, erineva viitenumbriga arved maksku eraldi ja lõpetagu suvaliselt eraldi teenuste eest tasumise (läheb niikuinii kogu arve summasse).

Eile saatsin raamatupidajale näidud ka ära koos erisoovidega. Sel kuul 2. ja 3. korrus tasuvad prussakatõrje vahendit, selleks oli vaja välja kirjutada eraldi kõik korterid. Siis olid muutused renditavates pindades. Tühjale korterile oli arvestatud vesi, aga  näidud seda ei näidanud – palusin kontrollida. Midagi oli veel, aga pole praegu nimekirja nina all. Kui arvestused tehtud, saadab raamatupidaja tulemuse tabelina meilile ja ma kontrollin, et näpukaid ei oleks ja kõik arvestatud. Siis alles saadetakse arved omanikele teele. Siin tahaks lisada, et elagu tark telefon internetiga! Ma ei pea olema kodus, et arved üle kontrollida.

Muruniiduk tuuakse reede hommikul. Mind ei ole sellel ajal linnas ja masina võtab vastu kojamees.

Kolm päeva tegelesin intensiivselt puuduolevate veenäitudega. Sorteerisin, helistasin, käisin uste taga koputamas.

Täna oli eriti intensiivne päev. Kuna ilm oli ülearu kehva (loe: sitt), otsustasin entukas olla ja välja ajada kaa need näidud, mis vaid see kuu esitamata või paar kuud puudu. Telefoni teel sai päris mitu numbrit kätte ja mitu lubadust õhtul näit saata. Seni lubatust laekus alla poole.

Omaette seiklus oli ukselt uksele käimine. Kes muidu korralikud näidusaatjad, tundsid piinlikust, et vaatamata plakatile ununes. Need, kelle näitu pole aasta nähtud, imestasid, et midagi sellist peab tegema. Kõik need olid üürnikud ja maksid meiepoolsete oletuste põhjal: arvestatakse viimaste esitatud kulutuste põhjal.

Postkasti tuli ka selle omaniku veenäit, keda me ammu oleme tahtnud kätte saada võlgade pärast ja näitu pole ta kah väga ammu esitanud. Viimane näit oli eelmise omaniku esitatud. Näidu põhjal oleme 100 m3 üle arvestanud. Seega, pidin kontrollima veemõõtjat enne ümberarvestuse tegemist. Üllataval kombel tegi ta ukse lahti ja saime lisaks ka juttu puhuda. Temal suur mure – meie lülitasime temal elektri välja. Suurema võla puhul saame elektritarbimise piiraja panna ja niimoodi motiveerida tasumist, mis seda neidu motiveeriski kiirelt võlga likviderima ja seda ta nüüd kokku lubaski. Lisainfona olgu öeldud, et meie maja erinevalt teistest saab elektritarbimise piiramisega (olematuks piiramisega) tegeleda, kuna majal on leping elektrimüügi firmaga ja maja omakorda vahendustasuta müüb maja korteritele, seega (sellekohane kohtulahend olemas) meie saame käituda kui edasimüüjad ja tasumata arvete puhul teenust mitte pakkuda.

Helistades ühele korterite edasimüüjale selgus, et ta neid kortereid enam ei oma ja minu palvele avalikustada uusi omanikke rääkis ta solvunult, kuidas ma ta tehingu minevikus ära rikkusin. Mitu kuud tagasi tema potentsiaalne ostja tahtis juhatuselt lisainfot maja kohta ja seda ma väga ausalt andsingi. Liigagi ausalt… ja ostja loobus ostust. Jutu kokkuvõtteks see edasimüüja nentis, et juhatust peab teavitama uus omanik, mille peale ma asja uurides helistasin temale tagasi ja ütlesin, et ise ta kah korterit ostes meie poole ei pöördunud ja mina olin see, kes teda üles otsis. Lõpuks sain tema nõusoleku avalikustada õhtul oma ostjaid. Seda ta tegi.

Viimane seik oli lausa lõbus. Koputasin järjekordse ukse taga ja ust avab aluspükstes ja T-särgis paks vanamees (ca 60 aastane). Hakkan seletama ja tema küsib soome keeles vastu, et kes ma olen ja raha ta mulle ei anna. Inglise ja vene keel ka ei sobinud talle rääkimiseks. Olgu õnnistatud internet, telefonid ja Google Translate! Jäin sinna veel pooleks tunniks majast, elektritarbimiseset ja pensionidest rääkima (kirjutama). Kui hakkasin ära minema kutsus mind tulevikus kohvile, siis arutasime veel 10 mintsa erinevate kohvibrändide üle. On see liig lisada, et alukatel oli mustriks hallil taustal mustaga erinevate seksipooside siluette?

Ahjaa, kojamees teatas, et eile unustati meie prügikonteiner tühjendada, täna helistasin Jäätmekeskusesse ja teatasin, et tühjendamata ja ajab juba üle ääre. Paluti tõestuseks foto saata. Saatsin. Paar tundi hiljem oli konteiner juba tühi.

29.06 helistas kolleeg kojamehe murega: muruniiduk lekib õli. Läksin vaatama. Jah, näha kuidas karteri tihendi vahelt tuleb ja tihendi äärt pole mõnes kohas nähagi. Ise parandada tundus paras nikerdamine ja otsustasin otsida parandustöökoda ja veel sellist, et ei peaks niiduki vedamisega ise tegelema. Kellelgil meist polnud autot.

Leidsin kohaletuleva meistri üles ja leppisime reede kella 10 peale. Aga loomulikult ma põõnasin süüta und peale sõbranna neljapäevast juubelit ja ärkasin nagu alati telefoni kutsungi peale. Telefonist teatatakse, et keegi on jõudnud 10 minutit varem ja mina selle peale läbi lillede viisakalt (ikka nii, et paistaks, et asjaga kursis olen) uurin, kuidas see minusse puutub. Viie sekundi pärast kõik selgeks saanud ja helistasin alati ärksale kojamehele, et võivad ilma minuta alustada. Selleks ajaks, kui mina 3-4 minutit hiljem eilsetes riietes ja näts suus õue sain olid kojamees, meister ja kolleeg ümber niiduki ja meistril probleem selge. Masin sõitis meistriga kaasa, lubas nädala alguses tagasi olla.

Täna öösel me ei maganud. Üks tegelane hoidis tunde automootorit töös. Poole ühe paiku mus sai kannatus otsa ja läksin õue kobisema. Mehe vabanuseks oli aku laadimine. Soovitasin tal sõitma minna. Tulemuseks jäi mootor vait ja mees jäi autosse. Homikuks oli ta autost lahkunud. Veel öösel; kolme paiku?, tuli laulev noorte neidude seltskond, kellel laulupidurid puudusid. Kui ma enam taluda ei viitsinud ja aknale ronisin, otsustasid nad ise koju minna. Veel kuulsin vaiksemalt ja kaugelt sama laulu jorutamist ja leidsin, et vajadusel tegelegu nendega vahetud naabrid. Siis nad vajusid jälle õue ja mina suurest väsimusest ja unesoovist panin lihtsalt akna kinni ja tropid kõrva. Hommikul oli varajane ärkamine.

Varahommikul käisime elektrinäitusid kogumas, kohe kandsin neid ka tabelisse ja sorteerisin puuduoleva veenäiduga korterid välja. Mõnele kirjutasin, mõnele läksin ukse taha koputama. Ei ole kõiki kätte saanud. Juba aasta tagasi tegin veenäidu_esitamise_meeldetuletamiseks plakatid, mis me iga kuu lõpus jälle seinale riputame.