Esimene sissekanne

Tere kallid blogilugejad. Ei, ma ei unista sellest, et mul oleks lugejaid tuhandetes, väga vahva oleks kui neid oleks kasvõi paarkümmendki. Kõige olulisem minu jaoks on tagasiside. Kuna olen varasemalt ka blogisid pidanud, siis praegu tundub see ettevõtmine paras katsumus. Nooremana oli palju lihtsam suvalistest asjadest mingi poolnaljakas mõnesaja sõnaline nö lühijutt kokku panna. Ja siis oli ka trükivigu, kirjavigu ning igasugu muid vigu tohutult. Ehk kiiruga kirjutamise pärast, aga samas võib-olla sellepärast, et ma ei osanudki millestki asjalikust kirjutada.

Miks ma nüüd mõtlesin blogi pidama hakata. Lihtne, elus tuleb võtta vastu väljakutseid, mis panevad meid proovile ja see siin on minu väike tagasihoidlik väljakutse. Ma ei hakka sugugi igapäevaselt sissekandeid tegema, ilmselt pean tõdema, et kooli kõrvalt ning oma laiskust arvesse võttes võib juhtuda, et ka nädalas korra ei jaksa blogisse seda pisikest sissekannet teha.

Millest mu blogi siis koosneb. Kindlasti igasugu vahvatest seiklustest, mida ette võtan, kavatsen võtta või juba olen võtnud. Räägin ka oma väikse kassipoisi tegemistest, kindlasti koolist ja nii mõnestki muust elulisest küsimusest, mille teemal tahaks sõna võtta. Ja mina tahan väga tihti oma arvamust avaldada nii mõnegi asja kohta. Aga kõigest järgemööda.

Kuna see on sissejuhatus minug blogile, siis võiksin vist alustuseks mainida ära, kes ma ise üldse olen.

Tere, mina olen Britta, 23-aastane, elan Tartus. Tegelikult olen terve oma elu Tartus elanud. Hetkel õpin Tartu Ülikooli filosoofiat, olen esmakursuslane. Loomulikult kirjutan ma millalgi ka sellest, miks otsustasin justnimelt sellist asja õppida, aga praegu ärme parem väga pikalt sellele keskendu. Kõige keskmes, lisaks minule endale muidugi, saab olema mu pisike 6-kuune Bengali poiss. Noh, mis poiss ta niiväga enam ongi, täitsa ära kastreeritud juba, aga minu jaoks jääb ta ikka noormeheks.

Nüüd võiksingi vist pikemalt rääkida Bengalist – nii temast isiklikult kui sellest, miks just see tõug, mis selles tõus erilist on ning sellest, kuidas elu muutub sellise kassiga elamist jagades.

Niisiis, Bengal – mõte kass võtta pole minu jaoks tegelikult üldse mingi uus mõte, vanemate juures on minu võetud kass täitsa olemas, tema nimeks Turbo, aga kutsutakse Niuks. Lisaks on seal ka õe kass Palli, niiet kassid on elus täiesti kindlalt oma koha sisse võtnud. Aga miks siis just Bengal? Uurisin millalgi interneti avarustest erinevate kassitõugude kohta, esimese asjana jäi silma hoopis Ragdoll, aga seda tõugu oli väga raske Eestis leida ja kuna ma eriline kassinäituste külastaja ka pole, et kasvatajaid otsida ja nende kontakte saada, siis langes see idee üsna kiirelt ära. Järgmisena jäi silma Bengal. See kass tundus piltidelt väga graatsiline, suur, iseseisev, uhke, võib öelda, et isegi majesteetlik. Sel hetkel saigi mulle selgeks, et kui ma tahan tõukassi, siis kindlasti peab see olema Bengal ja nii ma hakkasin interneti avarustes erinevaid kasvatajaid otsima nii Eestist kui Eesti lähiümbrusest. Väga kaua see aega ei võtnudki kui selle õige kassi leidsin. Tegelikult leidsin selle õige alles siis kui kohapeal käies kõiki kassipoegi näha sain ning see üks silma jäi. Niisiis koju ta toodud saigi. Nimeks sai ta Bali, poisile täitsa kohane nimi. Vanust hetkel 6 kuud, sünniajaks on passi järgi 18.märts 2016.

Mis siin ikka pikalt heietada sellest, kuidas kass koju sai ja kuidas nimi valitud sai. Lähme asja juurde. Bengal on iseloomult väga keeruline kass kodus pidamiseks. Kõigepealt – ta vajab meeletult tähelepanu ja ruumi. Korteris ehk ei olegi kõige õigem seda kassi pidada, aga kuna ta saab ka väljas väga edukalt jalutatud, siis pole siiani muret tekkinud. Küll aga on tegemist tema kasvatamisega. Kuna mul on perekonnas olnud takse päris mitmeid ja nemad on väga põikpäised, peaaegu kasvatamatud, siis võrdleksin Bali’t kohati nendega. Bali on samamoodi üsna sõnakuulmatu ja kasvatamatu põngerjas. Kui tema midagi tahab, siis ta peab ka saama – olgu selleks näiteks keset ööd konservi söömine, ta lihtsalt ei jäta kräunumist enne kui keegi ennast voodist püsti ajab ning talle kaussi konservi paneb. Ja kusjuures ta ei kräunu sugugi nagu tavaline kodukass, tema kräunumine on selline madalahäälne möirge moodi häälitsus. Omakeskis kutsume seda mauramiseks, aga ametlikult peaks see siiski ikka kräunumise alla liigituma. Muidugi tahab ta lisaks suurtele toidukogustele ka väga palju mürada ja mängida. Tema lemmik mänguks on muidugi hiilimine ja tagaajamine. Jooksmine käib ka asja juurde. Samas on tema jaoks väga vahva ka palli hammaste vahel tassida, seda minule tuua, et ma viskaks talle seda ning siis ta püüab seda kas õhku hüpates õhust kinni või jookseb sellele järele ja ajab seda käppadega taga nagu mängiks jalgpalli. Energiat on tal palju, seetähendab, et päevas tuleb temaga mängida nii 2h kindlasti, vahepeal ka rohkem. Siis kui ta maal käib, siis on ta päev otsa kusagil aia peal jooksmas, ronimas ja konnasid taga ajamas.

Peale oma meeletu aktiivsuse jääb Bengal silma ka oma kiindumusega inimesesse. Keegi peab koguaeg tema silme all olema. Üksi kodus olla ta väga ei salli ja kui jääbki üks, siis pärast vaatab inimesele otsa väga süüdistava pilguga ning ei pelga grammigi välja näidata oma solvumist. Pole sugugi kerge iseloomuga kass. Aga mina ei kahetse üldse, et selle valiku langetasin ning omale Bengali koju võtsin, paremat sõpra ei ole võimalik leida. Ta võib küll olla mingilmoel isekas ja ülbe kass, aga samas on ta ka äärmiselt südamlik ja paras pugeja. Kaisus või süles on kõige parem magada.

Nii palju siis Bengalist esialgu. Bali’st räägin edaspidi ka kindlasti ja päris palju ning loomulikult lisan temast ka pilte.

Isikliku elu teemadel ma blogis pidama ei jää, ainult nii palju, et kui kusagile peaksime koos kaaslasega minema või midagi vahvat tegema, siis sellest räägin, aga muidu jätan tema üldiselt oma blogist välja. Usun, et talle lihtsalt ei meeldiks minu jutu keskmes olla. Pealegi ei tahaks ma ise ka oma blogis väga eraelust rääkida, pigem keskenduksingi oma õpingutele ning kassile ja natuke siis ka oma ettevõtmistele.

Aga praegu, esimeseks sissekandeks peaks sellest piisama küll. Väga vahva oleks muidugi see ka, kui saaksin tagasisidet Teilt. Ehk on kellelgi mõni hea idee anda, millest ma võiksin kirjutada. Üks asi, mis mulle praegu meelde tuli ja millest ma kindlasti kirjutada tahan on ‘Inglikaardid’ ning oma kokkupuutest nendega. Räägin siis lühidalt millalgi, mis need endast kujutavad, miks need mulle meeldivad, miks ma neid teistele soovitanud olen ja kas ma ise sellistesse asjadesse üldse usun.

Kindlasti aga ootan nõuandeid millest veel kirjutada võiksin. ;)

//Britta//

Leave a Reply

»