Ma olen palju kordi kuulnud ütlemist, et kõik saab alguse iseenda armastamisest- kui sa armastad iseennast, siis suudad tõeliselt armastada ka teisi. Ma pole sellesse mõtteterasse eriti süübinud, kuid paar päeva tagasi küsis minu üks lähedane perekonnaliige minult: “Merlyn, kas sa armastad iseennast?” Ma ausalt öeldes ei osanud selle peale kohe midagi öelda, aga tundub, et alateadlikult tegelesin ma selle küsimusega ikka edasi. Mis näitab veelkord seda, et kui inimene juba küsib küsimuse millegi kohta, siis võib olla kindel, et vastus ka mingilgi moel tuleb ja tavaliselt just kõige üllatavamal viisil. Nimelt lugesin ma täna Humanistliku pedagoogika manifesti: http://www.enlightening.ee/  ja peale seda hakkasin selle küsimuse üle juurdlema. Kuidas väljendub see, et me iseennast armastame ehk siis kuidas väljendub enesearmastus. Kui natukene ringi vaadata, siis tundub, et paljud inimesed ei väljenda enesearmastust, vaid enesekultust. Minu jaoks on nende vahe selles, et enese armastamine on iseenda omaksvõtmine täpselt sellisena nagu sa oled, ilma et peaks ennast kellestki paremaks või halvemaks. Enesekultus aga seda, et inimene peab kõikide võimalike asjadega ja tegevustega iseendale ja teistele tõestama, et ta ennast armastab, mis on ju tegelikult ainult iseenese väärtusetusetunde peitmine.  Minu jaoks on üldine reegel see, et kui inimene peab midagi teistele tõestama, näiteks sellega, et ta pidevalt kinnitab sõnades ja tegudes seda, et ta on ikka jube lahe, tark ja osav, siis see iseenesest näitab, et oma sisemuses  ju nii ei arva ehk siis ta tegelikult iseennast ei armasta.

Seega, kuidas siis ikkagi aru saada, et kas me iseennast armastame ja väärtustame? Selle jaoks tuleks jälgida seda, kui palju suudame me teisi armastada, väärtustada, usaldada. Kui palju me suudame teistele anda, ilma mitte midagi vastu ootamata. Kas me suudame armastada sama palju inimest tänavalt, kui me armastame oma last või mõnda perekonnaliiget? Kui palju me väljendame nii sõnaliselt kui käitumuslikult armastavat suhtumist kogu ümbritsevasse. Ma toon teile ühe näite iseenda lähiminevikust, millest te võite järeldada seda, millisel tasemel on inimesed armastava suhtlemist silmas pidades. Nimelt liitusin ma rohkem kui kuu aega tagasi Ingliterapeut Maria facebooki leheküljega. Minu jaoks oli see esmapilgul just seetõttu ligitõmbav, et seal suheldi üksteisega austuse ja armastusega, mis on tänapäeval ja eriti just facebookis üsna haruldane nähtus -pigem pannakse lihtsalt “like” märk, ilma igasuguse kommentaari või teema edasiarenduseta või siis jagatakse midagi lihtsalt selle jaoks, et midagi endale saada. Ühesõnaga olin ma meeldivalt üllatunud just suhtlusstiili osas. Teiseks pean mainima ka seda, et ma olen alati uskunud inglitesse ja vaimsetesse teejuhtidesse ja ma absoluutselt ei häbene seda ka tunnistada…enam . Seega ma tundsin, et olen leidnud koha, mis võngub minuga samal sagedusel ja seetõttu on võimalik, et see minu maailmapilti laiendab. Hõiskasin ka seetõttu rõõmust, et lõpuks ometi on mul facebookist ka mingil moel kasu! Selle kõige tulemusel sain ma halastamatu suhtumise osaliseks mõnede tuttavate poolt, kes 1) ei viitsinud üldse süveneda, millise informatsiooniga on tegemist, 2) tegid järelduse, oma hirmudest ja eelarvamustest lähtuvalt, et tegemist on mingi ususektiga, sest enda pöördumist teiste inimeste poole alustatakse ja lõpetatakse sõnadega “armas” ja “armastusega.”  Palun andke andeks, aga kui juba selliste sõnade kasutamine viitab millelegi negatiivsele, siis kuhu inimesed arvavad, et nad sellise suhtumisega jõuavad?  Eks ümberringi vaadates on aru saada, kuhu on jõutud – inimesed ropendavad ja sõimavad, kasutavad narkootikume ja alkoholi, ei pea lugu loodusest ega teistest inimestest vaid pigem räägivad taga ja loovad igasuguseid draamasid jne. Nendest asjadest on räägitud küll ja küll ja mina ei ole mingi moraalilugeja, vaid proovin iseennast ja oma suhtumist igal sammul parandada.  Aga kuidagi haiget teeb ikka see, kui näed ümberringi nii palju hoolimatut suhtumist ja kui proovid ise selle nimel kuidagi pingutada, et olukorda paremaks muuta, siis teised arvavad, et ega see õige värk ei ole millega tegeled. Aga samas ei tähenda see seda, et mina ja kõik teised peaksite oma suhtlemisstandardeid madaldama. Tegelikult on Ingliterapeut Maria fb lehekülg, nii nagu kõik muudki, loodud vaid selleks, et inimesed saaksid harjutada südames elamise kunsti. Kujutate ette, me oleme selle täiesti ära unustanud, et kuidas see käib! Tooksin siin ära armsa Eneli teisipäeval oma facebooki seinal esitatud vägagi tuntud tsitaadi raamatust “Väike Prints” ( Antoine de Saint-Exupery): “Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” Väike Prints. Mida ma selle enda elust toodud näitega öelda tahtsin on see, et kui inimesed ei suuda pöörduda teise poole sõnaga armas ja ei suuda ka teise inimese armastust vastu võtta, siis tähendab see ju seda, et inimesed on iseenese armastamisest ikka väga kaugel. Inimesele, kes iseennast armastab ei tundu teistesse armastusega suhtumine imelik või võõras vaid see on tema loomulik hingeseisund, mida ta väljendab igas oma teos, sõnas ja kõige rohkem OLEKUS.  Ta lihtsalt ON armastus, mis on täiesti neutraalne seisund. See ei ole midagi eufooria sarnast, see on lihtsalt selline mõnus rahulolu, mis paneb ka kõik teised inimesed tema ümber ennast hästi tundma. See on selline hea, soe ja pehme ema süli, mis on nii mõnus ja turvaline. Mina tahan olla armastus, kes toob teistes inimestes esile nende kõige positiivsemad küljed. Iga päev proovin ma olla üha julgem iseenda tegeliku olemuse väljendamises, mis toob kokkuvõttes head nii minule endale kui ka teistele, sest läbi selle kasvab minu enesearmastus ja ma usun, et kui ma pidevalt ei pea tegelema sellega, et ennast teha vastuvõetavaks teiste jaoks, siis jääb mul palju rohkem aega ja energiat üle selle jaoks, et jagada iseenda sees olevat armastust kõigiga, kes minuga kokku puutuvad. Kas sina ei taha?

Armastusega,

Merlyn