Arhiiv kuude lõikes: juuni 2015

Aeg on

Eile sain rääkida mõne inimesega, neutraalsetega, ja arvamused on mind toetavad.

Aeg on ükskord vaadata faktidele näkku. Olen olnud tõsiselt armunud kolme inimesse. Esimesega elasin neli aastat koos ja lõpp vajus väga ära. Seda oleks pidanud kohe aru saama, et me ju ei sobi. Teisega koos ei elanud, asi jäi lühikeseks, n-ö. force majeure. Aga ka täiesti vale inimene. Kolmas on praegu, seda praegu öelda ei julge.

Teised suhted olen loonud üksindusest, viimane oli puhtalt “mõistusesuhe”, aga kui teinepool oleks  normaalne olnud, ei oska öelda, kas asi oleks kestnud.

Viimane aeg oleks ennast kokku võtta. Kui me nüüd üritaks uuesti, siis ma tean, et probleeme jätkub. Aga kui ta mind kutsuks, siis ma ilmselt läheks. See probleemide jutt on suuresti lohutus…

maale

Mis asi võtaks ära selle õudse valu. Laseks mul normaalselt toimida mõned päevad. Kui see otsus oleks käes, siis saaks asi ajaga ainult paremaks minna ja lähekski, tean seda.  Mis asi laseks teha mul endal õige otsuse.

õudsed päevad

Viimased päevad on olnud õudsed. Veel esmaspäeva hommikul ma arvasin, et olen õnnelikult armunud. Nüüd on kõik põhjas. Vist.

Ühesõnaga me leppisime kokku, et veedame jaanipäeva koos. Lootsin, et näeme ka esmaspäeval, päev enne seda. Esmaspäeval hakkas siis imelik asi pihta, ta väitis, et on halb tuju ja ei saa kokku. Teisipäev, jaaniõhtu – kuskil päevaajal küsisin, kas saame siis kokku? Tema, et tahaks küll, aga üks asi tuli vahele. Mis asi – ära muretse, kõik on korras. Suhelda saame neti teel vaid, vastas väga episoodiliselt. Ma olin suht endast väljas – mis siis juhtus? Tuli üsna kahtlasi vastuseid; olin juba valmis kõiki kõige hullemaid variante välja mõtlema. Teenib mingeid võlgu tagasi vms, kohutav tunne?!

Hilisõhtul lõpuks ütles, et on oma senise kutiga koos ja klaarib temaga asju, st kas temaga kõik lõpetada või mitte. Kaks päeva ja ööd juba klaarib. Ja et tahab ikka lõpetada temaga, aga asi venib pikale…

Sõitsin samal öösel ca kell 12 kohale, tahtsin teda näha ja et ta mulle olukorda näost näkku selgitaks. Kas ta on minuga või mitte? Jah, on, ütles ta. Läksin minema. Järgmisel päeval saime veel korraks kokku ja selgitasime. Järeldus sama, ta tahab minuga olla. Läksime rahulikult, sõbralikult lahku.

Täna õhtuks on minu kohaletulekust öösel saanud nii suur probleem, et ma ei tea, kas oleme koos. Et ma olen hirmutav ja hoolimatu, kuna tulin kohale tema keelust hoolimata. Mina ei lasknud tal rahulikult kutiga suhet lõpetada, ja see oli shokeeritud, kuna ta ei teadnud minu olemasolust (kokku me ei saanud). Kutt oli kolmeks nädalaks ootele pandud, et nagunii tundeid pole, aga las ootab (?) Üritan selgitada, et ta shokeeris mind tõsiselt, kõigepealt, et kadus ära niiviisi; ja et on võimalik mingit suhtelõpetamist teostada 2 ööpäeva koos veetes? Ei mõju ükski selgitus. Mina olen paha ja kuri inimene.

Tahaks mingit neutraalset arvamust kelleltki. Ise arvan, et tal pole tundeid mu vastu – muidu võiks ehk mu eksimuse andestada, mille ma härdalt andeks palusin. Kuigi seni näitas neid välja küll.  Kohutav tunne, kui arvad kedagi väga armastavat ja siis sind niiviisi jäetakse – no otseselt veel mitte – et ootame – aga ta vastused olid mulle üsna julmad.

Millal ma ometi õpin.

Millal ma ometi õpin, et pahade tüdrukutega ei maksa tegemist teha. See kõik taas kordub, see kõik on olnud kord. Võlgu on vist, kuigi eitab. Ja seepärast läks tuksi mu jaanipäev. Ja veel nii mõndagi, ilmselt oleksin praegu eksiga koos, ehk oleks veel kord üritanud. Kuigi jah, tema ajas mind meeleheitele oma irratsionaalse käitumisega, nii et sel poleks kah niikuinii tulevikku olnud.

Süda kõvaks ja minema? Kuidas ma seda suudaksin? Kuradikuradikurat.

Kõik on korraga. Lahkuminek, üksildus, uued jamad, ema on minemas, ja mis mu kodust saab? Alati on mul olnud koht kuhu minna, alati keegi, kes ootab. Eks ma hoolitsen selle maja ja aia eest, aga see pole enam see…

Tööl on kah ülimalt pingeline, peaks tõsiselt vaeva nägema, mitte siin põdema.

Aga no trennis vähemalt käin ja vorm on hea. Ainult et õlga vigastasin suht tõsiselt – jälle jama. Alati, kui vormi saan, tekib mingi jama, jään haigeks vms.

Istun

Istun telefoni juures nagu loll. Kus ta on, mis ta teeb? Äkki magabki.

Päeval suhtlesime, tal oli halb tuju, pea valutas ka. Mõtlesin, et ei võta temaga ühendust enne kui tema minuga. Et mis ma torgin ja surun end peale. Kell 8 murdusin. Ei mingit vastust. Mõtlesin, et äkki istub tema samamoodi, aga ei. Vahepeal käisin jooksmas pooleks tunniks.

Lubasin endale, et ei hakka talle iial midagi ette heitma. Võtan teda sellisena nagu ta on, iga päev temaga on kingitus. Olen juba näinud neid suhteid, kus üks heidab teisele ette vähest huvi ja panustamist, sundides ei tule mitte midagi.

Mulle ikkagi tundub, et mina olen see, kes temaga enamasti ühendust võtab, uurin, kuidas tal ja tema perekonnal läheb. Tema ütles, et tema arust on tema tihedamini algataja, siis kui me koos oleme… Saan aru, et teda on kogu aeg taga aetud ja ise pole ta iial pidanud kellegi käekäigu vastu huvi tundma. Ei ole ta küsinud ka mu surmahaige ema kohta…

Loodame, et homme on parem päev. Veedame loodetavasti selle koos, sai ju kokku lepitud… Eelmisel korral, ja kõigil eelmistel kordadel on kõik olnud ideaalne, jumalik…

Uus algus ?

Tere. Üle aasta olen jälle siin.

Juhtus uskumatu, olen koos oma aastataguse armastusega. Tunded on üles soojendatud ja vist põletavamad kui kunagi varem. Ja ka temal on nüüd need olemas.

28. jaanuaril 2014 jättis ta mind maha. Umbes kuu aega tagasi küsisin temalt viisakusest, kuidas tal läheb. Rääkisime natuke ja paari päeva pärast soovis ta minuga kokku saada. Saimegi ning veel mõne aja pärast tunnistas ta, et mõtleb ainult minule…

Järgmisest kohtumisest alates on see kõik olnud ülimalt ilus. Ma ei arvanud algul suurt midagi ja ei uskunud tunnete taastekkimist. Aga need tekkisid kiiresti. Plaanisin lihtsalt mõnusalt aega veeta, ta on ikkagi äärmiselt ilus tüdruk… aga asi läheb tõsiseks. Kõik, mida ta on oma tunnete kohta ütelnud, uskumatult meeldiv. Ma kardan teda ja kardan ennast, lihtne see ei saa olema…

Vaatasin eelmist postitust, ja see kuradima lõpetamine võttis mul peaaegu aasta. Ei viitsi kõigel sellel jamal peatuda. Samas võib-olla oli see hea, sest kõik praegu toimuv ei oleks saanud selleta juhtuda…