Arhiiv kuude lõikes: märts 2016

Aga mis on positiivne

Positiivne on see, et õlg on vist peaaegu korras! Ei anna justkui üldse tunda enam. Ligi aasta on möödas, kui see jama algas.
Detsembri ja jaanuari jooksul tegin harjutusi, minu arust need ei aidanud midagi. Siis lihtsalt enam ei viitsinud.
Hakkasin siis jälle tegema rinnalt surumist ja ka õlgadele kangiga surumist. No et kaua võib. Maal on ka kõvasti tööd tehtud, äkki loksutas midagi paika.

Täna tundsin tõsiselt, et nii enam edasi ei saa. Ja tüki aja tagant tekkis soov midagi muuta.

Laevale tulles tuli kuidagi tuttav ette ühe õige soolase merevee lõhn. Ja mingi igatsus selle järele. Meil siin sellist ei ole, nagu olen tundnud Egiptuses, Tais, Horvaatias. Eks see seostub õige puhkusega, see lõhn. Kus pole mingeid muresid, oled kodust eemal ja teed mis tahad.

Kevad

Kaks ööd ei ole maganud. Esimene öö oli kellakeeramine ka veel. Vahtisin arvutis ja magama sain vist nelja-viie paiku. Eile oli lootus, et vähe maganud ja nüüd tuleb uni. Viie ajal hommikul läks uni ära.
Miks ma küll ei maga. Maal magan, linnas mitte. Vahest tundub voodi kõva. Siis on padi vale, siis on liiga palav. Tegelikult on närvidest.

Miks ma tööl stressan ja aega raiskan, selle asemel, et teha mis tarvis. Jah see “sajandi projekt” on raske. Kaks juhatuse liiget on selle pärast lahkunud. Nende enda lollide otsuste, või otsustamatajätmise pärast. Mina, peamine “tankist”, kestan veel.

Miks mul naistega ei vea. Miks ma igatsen valesid inimesi. Justkui pidevalt tundub, et veel õige vähe jääb puudu, et leida see õige, ja tegelikult on kõik lihtne. Mulle tundub, et ma ei ole saanud teha õigeid asju. On kas “tulekahju kustutamine” või niisama vegeteerimine.

Ja miks ma kogu aeg vigastan ennast. Täna käisin teise jalaga arsti juures. Nagu arvata võiski, tuleb lõikus plaani võtta. Tema soovitas sügisepoole, et mitte suve p… keerata. Seal polnud juba enne kõik korras, aga jaanuari alguses saadud löök tegi asja hullemaks. Põlv on praegu okei, aeg-ajalt loksub natuke. Ega ma jooksmas ju ei ole käinud ja sel aastal ilmselt ei hakka, kui üldse enam.

Kaalu on ka umbes 5kg juurde tulnud, nõme. Aeg-ajalt söön nii et ei suuda lõpetada. Maandan stressi niiviisi.
Mäletan seda aasta tagust aega, käisin korralikult trennis ja juba tundus, et olen parimas vormis. Siis oli üldse huvitav ja lootusrikas aeg – korraks.
Kaks korda nädalas ikkagi sunnin ennast trenni – et mingisugune vorm säilitada. Et kui ma ennast uuesti kokku võtan, ei tule nullist jälle alustada.
Tuleks tegelikult veel ühe arsti juures käia – muu tervis tundub korras – tervisekontroll ka näitas seda, aga et täiesti kindel olla.

Kindlasti on paljude asjade taga need töö probleemid. Ma olen mõelnud töökoha vahetusest, aga eelmine kord on hästi meeles. Selliseid kohti, kus pakutaks sellist palka ja tingimusi, ametiautot jne ei ole lihtne leida. Igatahes läheks kõvasti aega, et sama tase saavutada.

Tulin täna töölt ja heitsin voodisse. Väsinud. Vaatasin netist vanu eesti filme – “Indrek” ja “Metskapten”. Esimene on tegelikult hästi kurb lugu. Viimati nägin seda filmi vist oma 20 aastat tagasi. Raamatut olen küll hiljemgi lugenud. “Nipernaadi” on ka veel, vaatan seda. Selle muusika on hea. Ma ei tea, see annab kuidagi motivatsiooni mulle. Kuigi, ka kurb lugu ju. Kellegagi tahaks neid tundeid jagada, kes mõistaks… tunneks sama.
Praegu on ka kevad, uus kevad. Sügiseni ja talveni, selle kurva lõpuni on palju aega. Kõik alles algab.
Justkui on õige vähe vaja, et asjad läheksid õieti. Aga millegipärast…