Ajasin hommikul pead pestes vett kõrva. Torkisin vatitikuga, ei mingit abi. Mingi hetk hakkas lausa veidi verd tulema?! Sihukest jama pole kunagi varem olnud. Siiamaani on see kõrv kergelt lukus.

Kuidas saada kaalust alla. Lõunasöögiks suure prae asemel väike, mitte süüa maiustusi, peale igat trenni veel 20 minutit jooksmist. Toimib küll.

Mõtlesin ja mõtlesin. Ma ei saa ise mitte midagi teha, ainult oodata. Oleks lihtsam, minu kogemuste juures isegi hoopis lihtne, kui ta mind ei taha. Aga ma tean, et tahab, vägagi. Ainult et asjaolud segavad ja neid asjaolusid ei saa lahendada. Kuna ma ise midagi teha ei saa, ja pole ka eriti midagi valesti teinud, siis justkui pole mõtet põdeda.
Justkui see lohutaks.

Laenan tsitaadi:
Kunagi E. Klas ütles ühes oma intervjuus, et tal on kabineti seinal raamitult Koidula luuleread:
Käi kindlalt! Pea kõrgel! Aeg annab arutust! Minu meelest on need vapustavalt õiged soovitused. Ma tuletan neid alati endale meelde, kui keegi käitub minuga ebaõiglaselt: minul pole põhjust häbeneda, mina olen endast andnud parima, järelikult ajan selja sirgu ja pea püsti, eks aeg näitab, kellel õigus oli.
Kusjuures ma arvan, et paljudel juhtudel ei aita mingi rääkimine. Kui ikka inimene ise ka teab, et ta teeb sigadusi, siis mida siin rääkida, kuulata tema õigustusi?

Tegelikult sa ju rääkisid mulle kõik ära. Saan sinust aru, aga mitte kõigest.
Võib-olla sa õppisid kah midagi.
Aga mul on sinuga edaspidi raske suhelda. Ma tunnen ennast mõnevõrra alandatuna. Kes tegi – ise tegi.
Muud võimalust kah justkui ei olnud. Vähemalt on asjad selgemad.
Ma kardan, et see suhtlus sureb maha vaikselt. Miks ma küll sinuga mõned aastad varem ei kohtunud ja paremas olukorras.