Lugesin www.E24.ee portaalist artiklit, milles Alan Hall rääkis juhtimisvigadest. Mulle väga meedlis üks tema tähelepanek: “Sellise firma tüüri juures on valed inimesed, kes muudavad pidevalt sihte, et leida teed kuhugi.” (Hall, 07.08.2012) Mina muudaks seda mõtet või sõnastust natuke. Nimelt, kes pidevalt sihte või eesmätke muudavad, need ei jõua kuhugi. Nad käivad nagu ringiratast, ekselevad sihitult. Siin kohal meenub koolis kuuldud fraas “parem halb otsus/valik, kui üldse mitte valida/otsustada”.
Samas artiklis oli ka teine huvitav mõte: “Puuduvad prioriteedid ja protsessikirjeldused: Ebaõnnestuvatel firmadel ei ole põhieesmärke. Nende juhid tegelevad mõttetute tegevustega, töötajad ei ole tootlikud ja kõik paistavad väga hõivatutena, kuid saavutused puuduvad. Puuduvad protsessikirjeldused ja töötajad teevad seetõttu palju vigu. Raisatakse aega ja raha.” (Hall, 07.08.2012) Siin kohal tahaksin ma märkida, et alati ei saa eesmärgist kramplikult kinni hoida, kuid aastakümneid ilma ühegi eesmärgita on kui võõras linnas ekslemine ilma kaardita. Seda isiklikus elus, kuid ettevõtte eluiga on lühem kui inimese oma, seega sihitult triiviv ettevõte hukkub lühema ajaga (üldiselt aatsta või kolmega. Mõni eriline nihverdaja venitab välja ka viis aastat, kuid see on juba erand).
Täna joostes välgatas ka mul endal väga huvitav mõttetera. Võib-olla olen ma seda kunagi kusagilt kuulnud või lugenud, kuid ei mäleta. Seega ei oska millelegi ega kellelegi viidata. Kuid mõte olid järgnev: tee täna seda, mida sa arvad või kardad, et tegemata jättes võid homme kahetseda (oma tegevusetust). Ma tahtsin selle mõttega öelda, et täna tekkivaid võimalusi tuleks rakendata või kasutada täna. Homme ei pruugi neid enam olla ja siis võid kahetseda, et jätsid selle võimaluse täna kasutamata. Või siis, tänasest õnnetundest, rõõmust, mõnulemisest võta maksimum, sest kes teab, kuna sul tekib uus võimalus seda positiivset tunnet kogeda.
Tean omast käest, et kiirel ajal on raske nautida n-ö ajaraiskamist, näiteks TV vaatamist, kuid kui sa seda teed, siis oled sa ju valiku juba teinud ja siis naudi seda. Kõigil on õigus teha vigu ja olla laisad ning mitte produktiivsed. Alati ja kõiges ei suuda ega saa olla eeskujulik ja käituda ratsionaalselt ning õigesti.
Hall, A. 2012. Juhtimisvead, mis hävitavad ettevõtte. [Online] http://www.juhtimine.ee/932002/juhtimisvead-mis-havitavad-ettevotte/ [07.08.2012]
Tere. Sattusin su blogi otsa üsna juhuslikult ja ehmatasin ära, sest söömishäiretega eestikeelsed blogid on tavaliselt inimestest, kes on juba paranemisfaasis. Tahtsin öelda, et mine kindlasti psühholoogi vastuvõtule, kui endast hoolid, ta saadab sind psühhiaatri juurde edasi. Siin pole midagi häbeneda ja mida kiiremini tegutsed, seda kiiremini saad rajale. Paljud buliimikud alustasid anoreksiast ja jõudsid buliimiasse, aga kumbki neist pole ju hea. Su päevaseid menüüsid vaadates ja arvestades, et soovid oma KMI-d viia alla 17,5 (kui see juba seal ei ole), oled anoreksia faasis, samas need söömasööstud näitavad, et liigud juba buliimia suunas. Sest hetkel sa riskid nii oma eluga kui võimalusega saada tulevikus lapsi. Ma loodan, et su menstruaaltsükkel veel korras ja et sul juuksed veel peas ja su keha ei kata tihedad karvakesed – nende ilmnemine näitab kõige selgemalt keha rahulolematust sinu praeguste valikutega. Palun ära astu söömishäire ämbrisse, sa oled millegi ja kellegi jaoks siia maailma sündinud, mitte aga selle jubeda haiguse jaoks!
M.
Tänan, et muretsed ja hoolid.
Ma lugesin, et anoreksia sümptomiks on see, kui kaal on 15% normaalkaalust madalam. Minu puhul oleks see 42,5 kg. Kuid minu eesmärk jääb sellest natuke kõrgemale. Anoreksik peab end paksuks, aga kui ma kaalusin 43 kg, siis ma nägin, et olen liiga peenike. St, siis ma end paksuna ei tundnud. Seega sihingi sinna 45 kg kanti.
Minu ema väga toetab mu kaalulangust ja tema ei näe mingit probleemi. Kuid ta on kaugel ka ega ta mind ei näe ju. Kui ma kaalusin 50 kg ja ütlesin, et tunnen end paksuna, siis ta naeris selle peale. Ei tea, kas ta arvas, et tegin nalja. Jutu iva on selles, et Sina oled ainuke, üks vähestes, kes muretseb. Inimesed, kellega ma igapäevaselt läbin (perekond), ei arva, et midagi oleks nagu valesti.
Kusjuures, kaaludes 48 kg öeldi mulle, et ma hakkan paksuks minema või midagi sellist. Seda ütles küll vaid üks inimene.
Käisin kunagi perearsti juures. Seedimisega oli kehvasti. (Kaalusin 54 kg ja langetasin kaalu 50 kg peale). Ta võttis vereanalüüsi, kuid ka see ei näidanud, et midagi oleks nagu valesti. Tollel korral olin ka söögiga kooner. Sõin korra päevas ja teinekord ei söönudki. Arst ütles veel, et ma olevat sale. Kuid ei mingit haigut ega haiguse märki.
Olen lugenud foorumitest, et 45 kg on täitsa normaalne kaal. Ja kui vaadata KMI, siis minu puhul on see natuke alakaal, aga ei midagi ohtlikku.
Lugesin ka, et kahtlustades anoreksiat, siis tuleks pöörduda perearsti poole ja tema suunab edasi. Aga kui ma olen oma perearsti arust täitsa terve, siis ma ei näe põhjust tema aega raisata.
Anoreksia ravi on ambulatoorne ja sinna võetakse, kui kehakaal on normaalkaalust 15% madalam. Kuid minu hetke kaal ja ka soovitud kaal ei ole nii madal. Ja arvan, et ei lähegi nii madalale.
Buliimiaga on natuke teine asi. Seda ravitakse ka nõustamisega, et ei pea haiglasse minema. Kuid mina arvan, et buliimia probleem seisneb ülesöömises, kuid kui ma suudan ülesöömisi vältida ja sellest hoiduda, siis saan ma hakkama ja ei vaja ravi. Kui ei suuda, siis peaksin abi otsima. Ravi jaoks on vaja lähedaste toetust, kuid mul pole seda toetust võtta. Seega peaksin ma nii-kui-nii ise hakkama saama. Kui ma ülesöömist ei saa kontrolli all hoida, siis otsin abi. Ma olen juba otsinud kontaktid, kuhu peaksin pöörduma söömishäire korral (kui perearst arvab jätkuvalt, et olen täiesti terve).
Psühhiaater võtab sind kindlasti ka juba nüüd vastu. No mõtle, naeruväärne oleks oodata seda, et sa sobiks mingite kriteeriumitega (mida ka kusjuures võidakse varsti muuta), et sind vastuvõtule lasta ju
Pealegi rääkis üks mu õppejõust psühhiaater kunagi, et tema on puhtaid söömishäire juhte Eestis väga harva kohanud. Et üldiselt ongi mingi segajuht, kus inimene tarbib lahtisteid, mõtleb pidevalt kaalu kaotusele ja toidule, vahepeal sööb üle, siis jälle paastub ja karistab end jne.. Selge on see, et sul on söömishäire ja sellega pöördudki.
Su ema ilmselt ei näe su igapäevast söömist, kuid tundub, et vend näeb. Tõenäoliselt sa ju varjad ja pisut valetad ka selle kohta, et inimesed sind normaalseks peaks. Mida rohkem sa seda teed, seda osavam selles oled. Mida rohkem sa valetad, seda rohkem sa endasse tõmbud.
Ühe inimese kommentaari küll ei tasu tähele panna. Sa ju ise näed ka peeglist, et oled kõhn. Või võrdle teiste inimestega, oled kõhn. Ära vaata enda jalgu ja käsi lähedalt, kui see sind segadusse ajab. Ka sipelgas tundub lähedalt vaadates päris suur.
Millest tekib ülesöömine? – kui portsud on liiga väiksed, annad sa nii või naa ühel hetkel kiusatusele alla ja sööd üle. Lihtsalt sa elad liiga suures näljas, seetõttu öeldaksegi, et kui tahad kaalu kaotada, siis tarbi päevas umbes 200-300 kcal vähem kui normaalselt. Iga asjaga on nii, et tasa sõuad kaugele jõuad ja sel viisil püsiksid sinagi rajal.
Iseasi kas see ideaal, mille poole püüdled üldse tervislik on. Üldine hinnang on ikka, et ilus naine on kuskil 50 või 60 -kilone. Milline mees ikka otsib last enda kõrvale?, mõtle sellele. Samas, ma tean, et mu sõnad ei loe ja ma saan sest aru ka: hea on olla pisike ja kõhn ja kerge kui sulg. Kuid kas selle pisikese ja kõhnaga tahab keegi ka pikemas perspektiivis suhet luua, kui temaga koos ei saa süüa teha, süüa ja seda kõike täiel rinnal nautida või kes ei muutu värviliseks kui talle näiteks spontaanselt jäätis välja teha? Söömiskultuur on ka kultuur omaette, kahju kui sellest ilma jääd
Ma arvan, et ma ei suuda keelduda spontaansest jäätisest, šokolaadist, koogist, salatist. Kuid jah. Kuna nälg on suur (kui ma ei söö), siis võttes esimse ampsu, siis järgneb sellele ka teine, kolmas ja viimane ning olengi juba üle pingutanud. Siis kaal tõuseb, minu meeleolu langeb, tahaks end karistada ja … See, millest sinagi kirjutasid.
Kuna ma olen suur magusa armastaja, siis on väga raske magusast eemale hoida. Ma suudaksin pigem saiast või supist tühja kõhuga mööda minna, kuid koogitaldrikust või kommikausist on juba palju keerulisem mööduda. Ja kui kõht on tühi, st päris toitu pole n-ö all, siis võibki juhtuda, et täidan oma tühja kõhu magusataldriku juures. Ja oi kui halvasti see mu kaalule mõjub. Tuhat korda halvemini, kui üks korralik praad. Mõistus teab seda, kuid selles olukorras võib jääda domineerima instinkt, rahuldamata magusavajadus.
Hetkel juurutan uut strateegiat. Võtan oma kaalu mingi n-ö kõikumiskoridoriga (nädala kaal 46,6 +/- 1kg). Nt selle nädala maksimum kaal on 47,6 kg ja kui mu kaal sellele numbrile läheneb või seda ületab, siis jätan õhtusöögi vahele või söön õhtul väiksema koguse. Aga kui mu kaal on allpool maksimumi, siis ma söön oma kolm toidukorda. Püüan vaikselt ka endale n-ö maitselamusi võimaldada, kuid seda siis, kui mul on nädala maksimumi ja hetke kaalu vahel 1 kg n-ö kaalutõusuruum. Uusi toite süües püüan eriti kriitilise pilguga jälgida kogust. Vaatan, et portsjon ei oleks oluliselt suurem mu rusikast ning püüan vältida juurde võtmist. Täidan taldrikut üks kord ja õige kogusega. Täna ma juba natuke proovisin seda strateegiat.
Liigun järk-järgult oma ühekülgselt menüült n-ö päris toidu söömise suunas.