Lugesin www.juhtimine.ee portaalist ühte artiklit. Tegemist oli tõlgitud artiklida, mis sisaldas ettevõtja Ilya Pozin Time.com`is avaldatud mõtteid, kuidas oma töötajate moraali tõsta ilma suurte rahaliste kulutusteta (Pozin, 23.08.2012).
Leidsin sellest artiklist kaks väga head mõtet. Mulle tundusid need väga õiged tähelepanekud. Nimelt… Kritiseeimine on motivatsioonilõhkuja (Pozin, 23.08.2012). Kritiseerimine, tänitamine ja üldse mahategemine on ka unistuste lõhkuja. Mulle meenus üks seik oma juhendajaga. Ta on ka inimene, kes pidevalt kritiseerib ja näeb vaid negatiivseid asju ning ta ei hoia end selle koha pealt üldse tagasi. Seik oli siis seline, et ma ütlesin, et mõtlen kandideerida kodu Selverisse kondiiter-teenindajaks. Selle peale ütles, ta, et sinna nii-kui-nii ei saa, sest tahtjaid on palju ja pole üldse mõtet kandideerida. Ma mõtlesin, et eiran juhendaja kommentaare, kuid motivatsioon kadus ja ma lisasin selle kandideerimise sinna listi, kus on tegevused, millega tegelen siis, kui mul on rohkem aega. Kuid mul jäigi kandideerimata.
Usun, et järgmine kord ei lase ma end nii kergelt mõjutada. Siis oskan sellele tähelepanu pöörata ja ma ei hakka tegevusi teise listi tõstma (jätan need sinna, kus need on). Teen nii nagu algselt ise olen planeerinud. Püüan rohkem ise mõelda ja otsustada. Tõstan enda arvamuse kõrgemale teiste arvamustest ja nägemustest.
Teine mõte, mis mulle meeldis oli see, et “Ole helde kiitustega” (Pozin, 23.08.2012). Vahel tunnen ma end nagu väike laps. Nii väga ootan positiivset tagasisidet. Kunagi olin pikapäevarühma kasvataja. Pidin esimese klassi lastel silma peal hoidma (nendel lastel, kellele vanemad ei tulnud kohe peale tunde järgi). Ma ei saanud oma tööga hakkama ja siis jäeti mulle osa palka maksmata, põjenduseks see, et ma ei saavat oma tööga hakkama. Kuigi oleks võinud ju mulle seda varem öelda, siis oleksin ma lahkunud, teinud midagi teisiti… Ühesõnaga, siis oleksin ma saanud oma aega ja tegemisi ning muid ressursse paremini planeerida (õigemini lihtsalt planeerida, sest infosulus või vale info korral on raske üldse midagi planeerida)… Aga see selleks…
Seal pikapäevarühmas tegin ma kõigile kiituskirjad. Tahtsin neid motiveerida paremini käituma, minu sõna kuulama. Ja päeva lõpus andsin need kiituskirjad lastele. Ma joonistasin igaühele midagi ja siis kirjutasin sisse “Kiituskiri” ning koolijütsi nime. Sellised personaalsed ja isiklikud ning südamega tehtud. Tulemus oli see, et üks maragratt oli järgmisel päeval hästi tubli. Pühkis põrandat ja pani jalanõud ilusti riiulile jne… Kuid pärast igat liigutust küsis ta, et kas ta on nüüd tubli (olnud). Fraas oli selline “Õpetaja, kas ma olen nüüd tubli.” See oli nii naljakas. Aga ise tunnen end ka vahel nii. Teen midagi ära, aitan kedagi ja nii väga tahaks selle peale küsida, et kas ma olen nüüd tubli. Mõnes situatsiooni ja mõne inimesega ma olengi nii teinud ehk olengi küsinud, et kas ma olen nüüd tubli. Seda nagu naljaga pooleks. (Kuigi ma ootan seda kiitust ja üldiselt ma selle siis ka saan). Kuid tõsises töösituatsioonis nii otse vist ei saa küsida. Seal tuleb kuidagi ümber nurga küsida tagasisidet oma tööle ja jälgida muid märke ning teha siis omad järeldused, et kas ülemus on mu tööga rahul või mitte.
Olen ise märganud, et kui mind kiidetakse, siis tekib kohe huvi jätkata. Näiteks jooksmine ja trennitegemine. Kohe üldse ei jõua ja vahel tundub see nii mõttetu ning lihtsalt aja raiskamisena. Kuid kui keegi ütleb, et ma olen nii tubli, et ikka trenni teen, siis mingi aeg ma suudan jälle seda nautida. Või kui ma olen kaalus alla võtnud ja keegi ütleb, et ma näen hea välja või öeldakse, et ma olen saledamaks jäänud (see ei ole sama, mis fraasid “sa oled liiga peenike”, “sa ei peaks enam küll kaalust alla võtma”, “sa ei peaks dieeti pidama” – neid fraase ei tahaks kuulda), siis suudan ma olla järjekindlam.
Pozin, I., 2012. Kõige odavamad viisid, kuidas oma töötajaid motiveerida. [Online] http://www.juhtimine.ee/948304/koige-odavamad-viisid-kuidas-oma-tootajad-motiveerida [23.08.2012]