Kaalun nüüd 48,1 kg.
Täna oli jooksmise päev. Läbisin kaks ringi ja tõstsin jalgu 80 korda. Tee oli märg, sest öösel oli jälle väga palju vihma sadanud. Jalgu oli raske tõsta, sest käed libisesid lahti, kuid kuna ma olen kaalus natuke alla võtnud, siis sain hakkama. Oli kohe tunda, et olen kergem. Viimased kümme korda tõstsin kahes jaos: seitse ja kolm korda.
Täna olin ma kuidagi hajevil. Unustasin end n-ö jalutama. Jalutasin ja mõtlesin oma mõtteid, siis jõudsin jooksmise sektorini, aga jalutasin edasi ning poole sekotori peal avastasin, et peaksin jooksma. Kuid eelviimane sektor oli vastupidi, st ma unustasin end jooksma. Mul oli üsna rahulik temo ja ma lihtsalt liikusin ning ei saanud arugi, et jooksmise sektor on juba läbi. Ma ei tundnud ka väsimust.
Hommikusöök (kella 10:00 ajal): 20 mandlit, 100g kartulit hakklihakastega, 75g riisiputru ketšupikastega, saiaviil või ja pasteediga, klaas piima, tass teed suhkruta ning klaas kohvi piimaga, kuid ilma suhkruta.
Mul sai riisipuder otsa. Peaksin uue keetma, aga homme on mul „toidust keeldumise“ eksam. Ehk siis, ma lähen vanaema juurde. Seega pole mõtet putru keeta. Panin natuke kartuleid hakklihakastega kõrvale.
Mõtlesin, et mis võib põhjustada selle, et ma ei tunne kuna mu kõht täis saab ja kuna mu kõht tühi on (tunnen nälga, siis on kõht juba natuke liiga tühi). Arvan, et osalt on see tingitud lapsepõlvest. Minu vanemad, kuid eriti vanaema (kelle juures ma suure osa oma lapsepõlvest veetsin), ütlesid pidevalt, et söö seda ka ja võta seda ka. Ja need saatuslikud sõnad „kui sa praegu ei võta, siis hiljem seda enam ei ole/hiljem sa enam ei saa/siis seda pole/järgmine söögikord on alles õhtul ja vahepeal süüa ei saa.“
Siis veel see fraas, et söö ikka taldrik lõpuni, ära jäta toitu järgi. Kuid söögi tõstis enamasti keegi teine. Seega taldrikul olevat toidukogust ma ei saanud mõjutada, kuid taldrik tuli tühjaks süüa.
Vanaemal on ka kombeks, et hoiab magustoidu hilisemaks. Jätab ütlemata, et ta on kooki küpsetanud. Ta teab, et kui me teaksime, et kooki on, siis me sööks muud sööki vähem. Seega ei saa alati seal oma toidulauda planeerida, sest järsku võib välja ilmuda väga maitsvaid toite.
Niimoodi oma lapsepõlve meenutades, ma arvangi, et kuna ma väga tihti sõin rohkem, kui oleks vaja olnud. Kõht oli täis, aga taldriku pidi lõpuni sööma, peale selle hirm, et hiljem enam ei saa ja siis hirm, et äkki tõesti läheb kõht enne õhtusööki tühjaks, kui ma rohkem ei söö. Ja aastaid süüa, et taldrik oleks tühi ja hirmust, et hiljem ei saa ja täiega eirates oma keha märguandeid, seda täiskõhu tunnet, selle tekkimist, siis on täiesti loogiline, et ma enam ei taju, kuna mu kõht täis on ja kui palju ma tegelikult toitu vajaksin. Aastaid on olnud mõõdupuuks see tühi taldrik, mitte täiskõhutunne. Kui ma hakkasin ise toitu tõstma, kuid olin veel laps (kes ei tajunud, täiskõhutunnet ega õiget kogust toitu). Vahel oli kõht hirmus tühi, siis sai see taldrik ikka kuhjaga täis tõstetud ja reegel oli, et see taldrik tuleb tühjaks süüa ning toitu järgi jätta ei tohi. (Ma olin väga sõnakuulelik tüdruk. See oli ka arvatavasti tingitud mingist lapsepõlve traumast või mingist hirmust. Vahepeal oli mul palju hirme. St jälgisin oma sõnakasutust ja pea iga teise tegevuse kohta ma ütlesin, et ma kardan seda teha…)
Seega, kui ma kunagi lapsed saan, siis püüan vältida seda viga, et käsen taldriku tühjaks süüa. Las sööb iga tunnitagant, saab nt porgandit või õuna, las aga näksib. Aga see on nii oluline, et laps õpiks oma keha ja selle märguandeid tundma, tajuma. Hiljem täiskasvanueas on juba keeruline seda asja muuta.
Suur osa mu päevast on seotud toiduga. Seda on juba mu blogist näha. Loodan, et see tulevikus muutub.
Igatahes… Enne hommikusööki ma mõtlen, et mida mul süüa on. Siis mõtlen, et mida ma süüa tahan ja siis lõpuks panen soovitud toitude taha kogused. Ja kui toiduplaan valmis, siis hakkan tõstma. Tõstan soovitud asjad enne sööma asumist laua peale välja ja ei midagi rohkemat. Teen asja enda jaoks sellega lihtsamaks, et söön iga päev ühtesid asju. Nüüd on see juba muutunud natuke nagu harjumuseks.
Selle ühe saiaviilu võtan ma saiakotist välja juba siis, kui mu teevesi alles keeb ja puder on mikrolaineahjus soojas. Teinekord pole ma pudrutaldrikutki lauale tõstnud, kui võtan oma saiaviilu valmis. Selle viilu söön ma ära pärast pudrusöömist ja söön seda kahvli ning noaga väikeste tükikeste haaval. Teinekord söön ma isegi tundaega. Kuid sellest toidu kogusest täiesti piisab, et järgmise söögikorrani vastu pidada.
Eile sai pasteet otsa. Hommikul vaatasin juba, et teen siis singisaia. Alguses nägin vorsti, kuid siis mõtlesin, et sink on parem. Kuid siis leidsin ka ühe pasteedi, vend oli vist juba uue ostnud. Pakkisin oma singi kappi tagasi ja võtsin selle pasteedi. Uute toitudega on nii, et ei tea kui palju võtta ja kuidas see mu kaalule võib mõjuda. Siis vaatan ja mõõdan seda silmadega ja mõtlen, et kas võtta ja kui palju võtta. Vahel mõtlen, et äkki peaks tavapärast toitu vähendama või võiks samaks jätta. Nt kui ma kartulit võtan, siis mõtlen, et kas riisipudru jätan või mitte ja kui jätan, siis mis koguses jne…
Nüüd vanaema juurde minek. Olen seal ikka alati libastunud ja mu kaal on väga palju tõusnud. Mulle tundub, et ma hakkan oma kaalulangetamisega jälle soonele saama. Söömisega ka. Kardan seda saavutatut kaotada.
Selle nädala maksimum kaal on 47,6 kg. Jah, mu kaal on sellest maksimumist ka üle, kuid olen tublisti lähemal kui eelmisel nädalal (siis oli maksimum kaal sama).
Seega on minu jaoks see vanaema juurde minek nagu eksam. Ma koostan plaani, kuidas seal toituda. Hea on see, et seal on ka kolm söögikorda, kusjuures õhtul on ainult teejoomine (muidugi pannakse ka sai lauale).
Vanaema kindlasti ei lepi minu toidukogustega, kuid ma kasutan fraase, et kõht on juba täis, pärast võtan. Püüan ka toidu koguseid üles kirjutada, see ka natuke piirab ahnitsemist ja paneb mõtlema toidu koguste peale. Ja kui vanaema küsib, mida ma kirjutan ja miks ma kirjutan, siis ütlen, et nii-moodi ma väldin ülesöömist, sest ma ei taju kuna mu kõht tegelikult täis on. See on tugev argument, sest viimane kord ma sõin täiega üle ja mul oli halb ning ta nägi seda. Tundus, et ta sai aru, et on probleem. Kuid samas selle fraasiga ei saa ma kasutada väljendit, et mu kõht on täis… Peaksin asendama selle fraasiga, et ma arvan, et mu kõht on juba täis või mulle tundub, et mu kõht on täis ja rohkem süües hakkab mul pärast paha.
Plaan ise on selline, et vanaema juures söön vaid ühe saiaviilu. Tal on alati palju saia ja sellele peale panemiseks palju asju. Seega võtan vaid ühe saia, panen sinna peale erinavaid lisandeid või valin välja ainult ühe lisandi.
Homikuks küsin kaerakliiputru, seda ta teeb ja jagab meeleldi. Lõunal võtan ka ühe saiaviilu ja ühe taldrikutäie seda toitu, mida tal parasjagu on. Ja kindlasti tõstan ise endale. Kui tal on ka magustoitu, siis loobun sellest. Kui ta pakub kommi, siis panen selle taskusse. Ühe kommi söön ära. Kui ta hakkab jonnima, et ma ei söö midagi, siis palun tal mulle toitu kaasa pakkida, aga tema virisemisele ma ei allu.
Õhtul võtan teed ja söön hästi palju õunu. Ütlen, et olen nüüd hästi suur õunasõber, et tahan oma õunaisu täis süüa, sest ma ei jõua neid väga palju endale koju vedada ja need ei seisa ka kaua.
Üheks suureks probleemiks on see, et seal on kombeks pärast sööki laua taga istuda. See on raske, sest laual on ahvatlevad söögid ja ma ei taju täiskõhu tunnet (mingil hetkel kaob lihtsalt kõhukorisemine ära ja kõht pole tühi, aga süüa ikka tahaks…). Et ma ennast ei unustaks sööma, siis arvan, et kohe pärast oma toidu söömist tõusen lauast ja pesen oma nõud ja lähen teise tuppa. See ei ole minu tavapärane käitumine, aga hakkan nii tegema ja muudan selle oma tavapärseks käitumiseks. Mu isa teeb nii kui me maal käime. Seega võin vabalt öelda, et isa kombed on mulle külge jäänud.
Lõunasöök (kella 15:00 ajal): 15 mandlit, 175g kartuleid hakklihakastega, 60g sinki, neli krabipulka, tass musta teed suhkruta ja kohv piimaga, kuid ka ilma suhkruta. Lisasin rauda sisaldavat toidupoolist, mida ma külmkapist leidsin ja jätsin söömata saiaviilu.
Õhtusöök (kella 19:30 ajal): õuntele lisaks üks greip (200g) ja üks liiter ploominektarit, tass ilma suhkruta teed. Vend pakkus ploomijäätist, mis pidavat liiga magus olema. Kuid suutsin keelduda.