Selle asemel, et püüda olla täiuslik, tuleks hoopis keskenduda sellele, kuidas leppida ise-enda vigadega. Sest tõenäosus, et inimene käitub täiuslikult ja alati õigesti, on ime pisike võrreldes võimalusega, et inimene teeb vea või käitub ebatäiuslikult.
Ma olen seda mõtet endale mitu korda korrutanud ja täna veel eriti tihti. Kuid ikka ajan ma taga täiuslikkust.
Mul on nii kohutavalt raske leppida sellega, et ma ei ole täiuslik. Ma pidevalt võrdlen end teistega ja tahan koguaeg olla osavam ja targem kui teised. Aga see on võimatu ja seda mitmel põhjusel. Võtame näiteks kategooria „ilu“. Ilusad saavad olla mitu inimest, kusjuures ka täiesti erinevad inimesed ja seda ka ühe indiviidi silmade läbi. Kui ma vaatan pilte, naisterahvastest (ikka millist keha ma endale tahaks ja millist soengut jne), siis väga sageli ma leian, et üks on ilus ja teine on ka ilus, kuid ma ei oska öelda kumb on ilusam. Nad on erinevat moodi ilusad.
Kategooria „tarkus“. Üks on tark, sest ta teab ajaloost kõike, teine on tark, sest ta on palju reisinud ja palju näinud, kolmas on finantsgeenius… Kui ma neist kõigist üle oleksin, siis ma poleks enam inimene vaid midagi muud. Reaalsuse tunnebki sellest ära, et kõik pole ideaalne. Kuskil on ikka midagi ebameeldivat, midagi sellist, mida ei tahaks näha, kuulda ega kuidagi muud moodi tajuda.
Muidugi armunud inimesed väidaks mulle siin vastu. Aga armumine on üks faas, siis tundubki kõik ideaalne. Nagu narko-laksu allgi, kuid kõik on mööduv. Ka see armumise faas, pärast seda hakkatakse taas vigu ja ebakõlasid nägema. Iseasi, kes ja kuidas nendega leppida/harjuda suudab.
Ühesõnaga… Ma olen jätnud väga palju asju oma elus tegemata just sellepärast, et ma kardan rumalana näida. Ma olen kaotanud täielikult oma isiksuse. Ma ei tea, kes ma olen. Näiteks teinekord olen ma väga õnnelik, (olen vähenõudlik ja seega piisab mul õnneks vähesest.) aga ei julge seda välja näidata. Siis surungi ma huuled kokku ja võtan tuima hoiaku, püüan eirata oma õnnetunnet.
Ma ei julge ka vabalt olla ega käituda. Pidevalt mõtlen, et kui ma seda ütlen, et mis mulje, siis minust jääb või kui ma nii seisan ja kätt nii toetan, et mida, siis teised arvata võivad.
Olukorrad, mida ma muuta tahaksin, kui midagi laidetakse maha, siis ma ei julge öelda, et mina arvan teisiti. See on nii kogutav, et ma ei julge olla mina ise.
Praegu ma veel ei tea, kes ma olen. Aga kas seda üldse saabki teada? Inimesed ju muutuvad, õpivad, leiavad uusi tutvusi. Toimub pidev areng ja inimene ning tema isiksus ei saagi kunagi n-ö töielikult valmis olla. Ühesõnaga… Isiksus on kas igas arenguetapis valmis või ei ole seda mitte kunagi (see on see optimisti ja pessimisti vaatenurk).
Ma tahan olla eriline ehk teistsugune. Ma tahan julgeda olla teistsugune/võrreldamatu. Et keegi ei saaks ega hakkaks end minuga võrdlema. Tahaksin moodustada omaette kategooria. Eks seegi on võimatu, sest kui oled edukas, siis tahest-tahtmata võrreldakse. Tuuakse eeskujuks ja kui midagi läheb viltu, siis tuntakse kahjurõõmu ning mõni ei näe isegi vaeva, et seda varjata.
Kui ma need poolikud projektid kuidagi lõpetatud saan, siis tekib/peaks tekkima siia blogisse uus projekt. „Iseenda otsingul“ või „Enda isiksusega leppimine“ või „Igas olukorras endaks jäämise oskuse arendamine“…
Igatahes… Ma peaksin endale väljakutseid esitama. Alguses sellised väiksemad ja siis suuremad. Näiteks teen ühe sellise päeva, kus ma lülitan oma n-ö filtri välja. Ütlen nii nagu mõtlen ja teen kohe ning kõike, mis pähe tuleb ja mida ma tahan teha. Ja katsumus on ka see, et kui ma saan negatiivset tagasisidet, et ma siis ikkagi jätkaks. Sest see, mis ühele ei meeldi võib teisele meeldida ja mina peaksin oma otsustes lähtuma ikka enda arvamusest. Kui mulle meeldib, siis see ongi peamine, arvaku teised, mida tahavad. Käitudes oma parema äranägemise järgi, siis tõmbangi ligi enda-suguseid inimesi. Selliseid, kes mõtlevad minuga sarnaselt.
Olen ühe korra oma täiskasvanu elus kokku puutunud inimesega, kes mõtles minuga sarnaselt. Muidugi ma ei tea, kas ta mõtles ka oma sõnu tõsiselt, sest mõnedele inimestele meeldib valetada. Aga mulle tundus, et ta oli siiras.
Miks ma temaga ei suhtle enam? Ta oli minust ilusam, targem, saledam, pikem, moekam, tublim jne. Teda vaadates tekkis tunne, et tegu on täiusliku inimesega. Eks tal ole ka puuduseid, aga mina neid ei näinud, sest hoidsin temast eemale. Tema läheduses tundsin ma end nii saamatu, rumala ja väärtusetuna ning kui teda polnud läheduses, siis polnud ka kedagi, kellega võrrelda ja kõik tundus hästi olevat. (Rõhk sõnal „tundus“.)