Täna juhtus see, mida ma juba ammu olen kartnud.
Kunagi jalutasin kesklinnas. Minu ees olev tee oli väikseid valgeid täpikesi täis. Need andsid mõista, et läheduses on palju linde. Vaatasin üles. Puuoksad minu kohal olid linde täis. See oli võimas vaatepilt, kuid teekonna jätkamine oli hirmutav.
Seisatasin… Kordasin mõttes: „Palun mitte pähe ega jopele.“ Sulgesin silmad ja sibasin kiiresti puu alt läbi. Pärast seda ma olen veel väga palju kordi selliste puude alt läbi kõndinud ja olen pääsenud puhtalt.
Kuid täna. Ei olnud puud, oli üks õbluke vitsake, millest võib-olla kunagi veel kasvab puu. Ka ei olnud asfaldil neid hoiatavaid väikseid valgeid täpikesi. Kõndisin rahulikult ja järsku tunnen, et midagi nagu kukkus pähe. Arvasin, et mõni mesinale või porikärbes, aga suminat nagu ei kuulnud. Mõtlesin veel, et äkki tammetõru, kuid sellel rootsukesel tammel nagu polnud ühtegi tõru. Siis igaks juhuks tõmban sõrmedega üle sealt, kus ma kokkupuudet võõrkehaga tundsin. Ja ennäe imet! Lind oli mind märgistanud. Otse mu värskelt pestud juustesse. Koduni oli jäänud veel 15-20 minutit jalutamist ja otse ees oli bussipeatus, mis oli rahvast pilgeni täis. Mõtlesin, et pidi see siis just nüüd juhtuma.
Otsisin oma kotist pabertaskuräti. Pühkisin sellesse oma käed ja püüdsin ka juukseid puhastada nii palju kui sain. Siis ajasin selja sirgu, kõndisin bussipäeatusest läbi, viskasin määrdunud puhastusvahendi prügikasti ja jätkasin koduteed.
Lohutasin end sellega, et see pidavat õnne tooma või raha tooma… Seda kõike olen ma väga valmis vastu võtma.
Kusjuures.. Kui ma viimane kord maal olin, siis mu vanaema naaber ja sõbranna ei tundnud mind ära. See pidavat tähendama, et ma saan rikkaks.
Kui juba kaks märki näitavad, et minuga on juhtumas midagi positiivset, siis tasub ju rõõmu tunda. Olen väga valmis positiivseid emotsioone kogema.