Minny majandusnurk

Olen oma kursusetööga väga hõivatud. Isa ka heitis mulle juba ette, et kaua ma seda teen. Miks mul töö juba valmis pole… jne.

Kuid panen siia mõned mõtted. Täpsemalt mõned küsimused, millega ma tegelen siis, kui aega veidike lahedamalt käes on.

1. Kas kõrvuti ühes suures süsteemis saab eksisteerida kasinuse ja priiskamise poliitika?

2. Kes (kasinad, priiskajad või suur terviksüsteem) peab võtma enda kanda priiskamisega kaasneva (lisandunud) riski?

Sellised küsimused tekkisid mul täna hommikul kohvi juues. Usun, et need oleksid päris head teemad või pealkirjad majandusalase essee või kirjandi kirjutamiseks.

Alguses tundusid need küsimused nii geniaalsed ja uudsed. Kuid kui ma natuke mõtisklesin ja arutlesin, siis jõudsin järeldusele, et see on see sama aktuaalne teema, mida me loeme Kreeka ja teiste Euroopa Liidu n-ö ülekäte läinud riikide kohta. Ka Euroopa Liidu kasinuspoliitika teema, mida Euroopa Liidu muster-riik Eesti üliedukalt/üliagaralt rakendab ning Euroopa Liidu, kui terviku toimimine.

Mina jõudsin nende küsimusteni nii, et mõtlesin leibkondade majandamise peale. Mina elan väga kasinalt, ma ei kurda. Usun, et kui mu sissetulekud oleksid suuremad, siis oleksin ma ikka sama säästlik. Kuid mulle meenus mu tuttav, kes lasi oma palga kanda teise panka, et raha kiiremini kätte saada. Lisaks on neil maksimaalselt igasuguseid laene ja järelmakse.

Eile käisin poes. Oli 01.oktoober. Jah, kuu algus. Teadsin teoorias, et kuu alguses on palgapäevad ja siis on ka kauplustes kõiksugused kampaaniad ja inimesi palju. Eelmine kuu vend rääkis, et poest oleks nagu sõda üle käinud. Et võiriiul oli tühi ja ainult üks jahu pakk oli ning kõik kassad töötasid. Ma veel märkisin, et kuu algus on kõigil palgapäev.

Kuid eile ma nägin seda n-ö kaost oma silmaga. Nüüd vast jääb meelde ja püüan oma ostlemise ikka sinna 8. ja 18. kuupäeva kanti jätta.

Pangaautomaati kutsutakse “nutumüüriks”. Minu kodupoe küljes on neid kaks. Ja eile oli nende juurde tekkinud kaks pikka järjekorda. Poes liikudes kuulsin, kuidas üks laps küsis isa käest: “Ülekannet ei tulnud, jah.” Edasi läks see nii, et laps ütles, et tal on 30 eurot ja maksad tagasi siis, kui ülekanne tuleb … jne.

Ja nüüd see, kuhu ma välja jõuda tahtsin. Need n-ö “nutumüüri-inimesed” on pigem priiskamispoliitika viljelejad. Elavad päev korraga ja kulud on vastavalt tuludele ning vahel ka suuremad, sest mõnele veel antakse laenu. Tean, et see on karm väide. Eriti jõhkralt kõleb see neile, kes saavad umbes 100 eurot toetust ja peavad sellega terve kuu ära elama. Sellise kohta ei saa kohe kuidagi öelda priiskaja ju… (Kõlab jah halvasti, aga mu mõte ongi veel poolik).

Ma meenutasin aega, kui mu sissetulekud olid suuremad ja nüüd kui need on täitsa kokku kuivanud. Toona ja nüüd on mul ikka hoitud raha oma püsivkulude katteks (telefoni arved) ja natuke reservi ootamatusteks. Seega mul pole otsest vajadust minna selle “nutumüüri” juurde esimsel kuupäeval või 10. kuupäeval. Pole vajadust minna kauplusesse ega vaadata oma pangakonto saldot. Mu tulud on olnud üsna ebaregulaarsed. Mingi aeg tulid need väga täpselt ja kindlal kuupäeval, kuid ka siis oli mul reserv ja maksude raha olemas, et kui peaks juhtuma, et tulud hilinevad, siis saaksid need põhilised asjad makstud.

Ja siis ma mõtlesingi, et mina elan kasinalt (säästan) ja oletasin, et kui mu naaber hoopis priiskab. Siis naabril on laenud, liisingud ja järelmaksud. Tal on ka uhkem elamine, uhkem auto ja palju tehnilisi vidinaid, reisielamusi ning tarbimislaenuga soetatud muud luksust. Ning siis mina seal kõrval. Teen oma elamises romonti teiseringi ehitusmaterjalidega. Viin naabri prügikasti kõrvale jäetud pudeleid. Välismaad olen näinud vaid naabri reisipiltidelt, suure vaevaga olen soetanud omale jalgratta, mille ma pargin naabri Mersu kõrvale. Mul pole küll neid laene ega liisinguid. Mul on ka oluliselt väiksemad riskid. Kuid kas ma peaksin osa võtma naabri riskide maandamisest või naabri võetud riskidest?

Ja teine mõte on see, et kui need kaks majanduspoliitikat (kasinus ja priiskamine) kõrvuti eksisteerivad, siis kasvab ju tohutult ebavõrdus. Mina olen kade, et naabril on Mersu. Mulle tundub, et temal nagu läheb paremini ja kui keegi teda toetab, siis ma tunnen, et sellega tehakse mulle ülekohut. Sest ma kannatasin ja vireselsin, kuna võtsin vähem riske. Tegin seda teadlikult. Kuid kui ma pean võtma osa naabri võetud riskidest, siis hakkan ma streikima või mässama. Sest ise me ju ostuse langetasime, millist poliitikat me rakendame. Kui nemad (naabrid) julgesid võtta suuremaid riske (good for them), siis nad oleksid pidanud ju arvestama, et suurem risk tähendab suuremat tulu, mis omakorda käib käsikäes suurema võimalusega ebaõnnestuda. Nemad (naabrid) said selle tulu ja mugavuse ning luksusliku elu… Mul on veel väga hästi meeles see päikse käes sirav Mersu… Mina ei saanud sellest tulust osa. Naaber ei sõidutanud mind oma Mersuga, reisipilte näitas ka vaid selleks, et minus kadedust tekitada (täielik omakasu). Kuid minu riskitasemele lisatakse veel osa naabri riskist, sest me oleme ju ühe rajooni elanikud, seega ühisel rindel.

Ühisel rindel ja võib-olla ka ühine eesmärk, kuid taktikad on erinevad, võib öelda, et isegi vastandlikud.

“Priiskama”, “priiskamine”, “priiskav” jne… terminid  pole käesolevas postituses kasutusel nende tavapärases tähenduses. Selle all mõtlen ma kiirendatud ja võimendatud raharinglust, mitte raha investeerimist ebaolulisse.

Rubriigid: Midagi mõtisklemiseks, Minny majandusnurk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>