Olen aktiivselt tegelenud oma kursusetööga. Kuupäev tuleb iga päevaga ja iga tunniga järjest lähemale. Seega pean ma kõvasti pingutama.
Mul on vaja kirjutada teise osa teine ehk viimane alapeatükk. Peale selle on vaja veel teha positiivne rahavoogude prognoos ja arvutada ettevõtte väärtus. Lisadena esitatavate tabelite vormistus on vaja teha. Need kolm inglise keelset allikmaterjali tuleb leida. Ma pole ikka veel neid leidnud. Kui aus olla, siis pole sellega tegelenudki… Teha veel on üsna palju.
Kui ma seda blogi kirjutama hakkasin, siis mõtlesin, et olen järjepidev. Et ei jäta seda asja soiku ega pooleli. Kuid olen jätnud selle natuke unarusse. Kuid ega mu elus polegi midagi märkimisväärset juhtunud. Kõik on sama, kuid see on hea. Stabiilsust ma möödunud aastavahetusel soovisingi ja nüüd ma nagu olen selle saanud.
Oma kaalulangetamise projekti jätsin tahaplaanile. Kuna ma pole rahul oma kõhu ja reitega, siis lisasin treeningkoormust nende jaoks. Ma teen igal hommikul ja õhtul 100 kõhulihase harjutust. Teen igasuguseid variente: tõstan jalgu, tõstan ülakeha, kusjuures teen nüüd külgedele ka (st olen külili ja tõstan ülekeha), siis toetan jalatallad voodile ja tõstan oma nabapiirkonda… Ühesõnaga, hästi palju erinevaid harjutusi ja päeva jooksul teen neid 200 või rohkemgi.
Ülepäeviti teen kodus trenni ja ülepäeviti käin jooksmas. Nüüd ma teen oma 50 jalgadetõstet kodus ja jooksen kaks ringi. Jooksmas käin jopega, kuid täna olid veel lühikesed põlvpüksid jalas. Väljas oli külm. Oli tunda seda karget jäist õhku. Seega talv hakkab tulema.
Püüan ärgata kell 6:00 ajal. Iga päev ei õnnestu, kuid enamsti olen saanud sellega hakkama. Mul kulub oma hommikuse 100 kõhulihase tegemiseks umbes 30 min, seega jooksma hakkan kella 6:30 ajal. Siis on väljas veel pime ja inimesi on ka vähe. Samas on hea joosta, sest ülekäiguraja juures ei pea ootama, kuna liiklus on siis veel hõre. Valgeks läheb umbes teise ringi lõpus. Kuid varsti vist jooksen terve ringi pimedas.
Kuna ma enam jooksuraja ääres jalgadetõsteid ei tee, siis on mul üks jooksusektor hästi pikaks veninud. Ma saan hakkama. Usun, et ma suudaks ka terve ringi ära joosta, kuid ma pole seda veel proovinud. Ei teagi, kas proovin. Päraegugi on hea.
Seedimisega sai kõik korda. Tunnen end juba inimesena. Seda meeletut väsimust ja meeleolulangust esineb ka harvem. Kohati tunnen, et olen saanud tagasi oma meelekindluse. Tunnen, et suudan end kontrollida, mis on väga hea.
Tööotsimise projekt on juba paksu tolmukorra all. St ma pole sellega üldse tegeleda jõudnud. Pole vaadanud isegi töökuulutusi. Kohati isegi unustanud, et tööd tuleks ka otsida.
Eile tegin esimset korda odrakaraskit. Ema tehtud karask oli maitsvam kui see, mis mina valmistasin, kuid usun, et kogemustest õpitakse ja järgmine kord tuleb see juba maitsvam. Suhkurt oleks võinud rohkem olla, kuid ma saan süüa seda mingi magusa kastmega, seega pole hullu.
Hakkasin jälle rautablette võtma. Mingi aeg kadusid sinikad mu kehalt ära, kuid nüüd on need jälle tagasi. Ei tea, kas mu organism ei suuda seda rauda omandada või see puudus oli niivõrd suur, et läheb veel kõvasti aega enne, kui rauakogus saavutab normaaltaseme.
Samas, ega need sinikad mind sega. Oma suurest väsimusest ja jõuetusest olen jagu saannud. Enesetunne on täitsa hea. Varem oli mul kael hästi kange ja naksus koguaeg. Kuid ka see on juba parem ja seljavalu pole ka enam talumatu. Tegelikult valutab mu selg harvem kui tavaliselt.
Mul oli mingi aeg suur nohu. Kartsin, et nüüd hakkabki nii olema, et nädal terve ja nädal haige. Ma eirasin oma haigust, käisin jooksmas ja raamatukogus ning ühest hetkest haigus taandus. Õhtuti panen omale salli kaela, igaks juhuks. See toetab kaela ja hommikul pole kael kange ning kurk ka ei valuta.
Mu kaal on 51 kg kandis. Püüan hoida seda stabiilsena. Väldin kaalutõusu, kuid kiidan langust. Ülemöömist püüan ka vältida.
Tegelikult mul on asju, mille üle õnnelik olla. Nt see, et ma pole haige. Haigena olles mõtlen alati, et miks ma ei nautinud terveolemist. Peale selle on mul soe kodu, oma turvaline kindlus, pehme padi ja armastav ning toetav perekond. Seega on kõik hästi, isegi väga hästi.
Sageli ei märgata neid väikseid häid asju enda ümber. Ma ikka püüan endale meenutada nende olemasolu. Ma ei tahaks muutuda inimeseks, kes näeb vaid seda, mida temal pole, kuid teistel on. Tahaksin näha seda, mis mul on ja olla õnnelik, selle üle, mis on. Oma soovid tahaksin ka sättida vastavalt oma vajadustele, mitte soovida teiste soove või teiste elu ja õnne.