Ma lõpetasin keskkooli 2005. aastal. Kuid siis ma sain lõpukirjandi eest kõigest 20 punkti.
Kuna ma otsustasin minna (pärast 3-4 aastast pausi) edasi õppima kõrgkooli ja selleks oli vaja kõrgemat punktisummat, siis tuli lõpukirjand uuesti kirjutada.
Olin just lugenud Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus”, mis motiveeris mind eesmärke seadma ja nende saavutamsie nimel tegutsema. Siis ma võtsin kätte, seadsin eesmärgiks, et kirjutan lõpukirjandi uuesti ja saan 80 punkti.
2009. aasta aprilli kuus kirjutasingi ma kirjandi uuesti. Kuid sain 74 punkti. Edasi õppimiseks oli vaja saada 70. Samas sellel aastal, mil mina kõrgkooli läksin, siis see nõue kadus ja lõpueksami punktid ei olnudki enam olulised.
Ma ei kahetse, et ma pingutasin ja kirjandi uuesti tegin. See oli hea mitmest aspektist lähtuvalt. Esiteks suutsin ma saavutada väga kõrge eesmärgi, mis alguses tundus mulle võimatu. Suutsin end ületada. See on hea tunne.
Teiseks ma lugesin õppimisprotsessi käigus väga palju huvitavaid raamatuid. Minu kirjutamisoskus parandes, mõttemaailm avardus…
Mõned päevad tagasi ma koristasin oma tuba ja leidsin need kirjandid, mis ma olin õppimise käigus kirjutanud. Lugesin neid ja need tundusid huvitavad. Mõtlesin, et panen need ka oma blogisse. Siis on neist võib-olla veelgi rohkem kasu. Võib-olla keegi saab neist häid ideid või mõtteid…
Esimene kirjand siis ilmub täna…