Kas rohkem on ikka alati parem? (essee kõrgkoolis)

Neoklassikaline koolkond postuleerib, et rohkem on alati parem. See on ka majandus- teooria ühest alustaladest. Praegune tarbimisühiskond või ületarbiv ühiskond mõtleb ja tegutseb just selle lause järgi. See väljendub inimeste soovis omada suurtes kogustes raha, infot ja kõiksuguseid luksusesemeid. Ettevõtted tahavad saada rohkem kasumit ja valitsus soovib suurendada ühiskonna heaolu. Kas rohkem või suurem kogus on ikka alati parem?

Tarbija maksimeerib kasulikkust hüvistest, see tähendab, mida rohkem kasulikkust ehk utileid ta tarbides saab, seda parem. Poodi minnes on kliendil rahalised ressursid piiratud ja seega ta otsib tooteid, millest saab olemasolevate ressursside juures kõige rohkem kasulikkust. Mida läbimõeldumalt tarbija oma ressursid paigutab, seda suurema hulga kasulikkust ta ostetud toodetest saab, aga talle meeldiks kui ta saaks kasulikkust veelgi rohkem. Siin kehtib see, et rohkem on parem.

Luksuskaupadest ei saa ka kunagi isu täis, mida rohkem neid on, seda parem. Sellised tooted lihtsustavad ja teevad elu mugavamaks ning komfordist ei saa iial küllalt. Pidevalt otsitakse võimalusi, kuidas inimeste elu kergemaks muuta. Näiteks on võimalik soetada enda koju lambid, mis hakkavad valgustama plaksu peale, seega ei ole enam vaja lülitit vajutada. Autode lisavarustusse on tulnud palju uut: alates parkimisanduritest, mis annavad salongis piiksudes teda, kui auto läheneb mingile objektile, kuni süsteemini, mis on võimeline ise autot juhtima lihtsamates liiklusoludes. Mida rohkem inimeste ülesandeid suudab ära teha tehnika, seda rohkem jääb inimestel aega tegeleda sellega, mis neile meeldib ja seda rahulolevamad nad on.

Raha ja infot ei ole kunagi piisavalt. Raha eest ei saa osta kõike, aga see lihtsustab olulisel määral elu. Tänapäeval on rahal väga suur võim ning kes ei tahaks olla autoriteetne. Mida rohkem raha, seda rohkem hüviseid ja nendest saadavat kasulikkust ning lisaks veel aukartus ja lugupidamine nende poolt, kellel on vähem raha. Info annab eelise näiteks konkurentide ees. Otsuseid tehes on oluline, et informatsiooni oleks võimalikult palju, sest siis saadakse selgem ettekujutus tagajärgedest. Pole olemas inimest, kes kõike teab, kelle jaoks lisainfo on üleliigne. Seega mida rohkem raha ja infot seda parem.

Ettevõte maksimeerib kasumit, mida rohkem kasumit on, seda parem. Selleks, et kasum oleks võimalikult suur, tuleks ettevõttel maksimeerida tootmismahtu oma ressursside ja võimaluste juures. See tähendab, et toota tuleks võimalikult palju, nii odavalt kui saab ning mitte ületada võimalusi ja ressursse, mis on tootmiseks eraldatud. Mida suurem kasum, seda rohkem raha, et ettevõttesse reinvesteerida või omanikele dividendidena välja maksta ning kasu saaks ettevõte või selle omanik või mõlemad. Seega, mida suurem kasum, seda parem.

Valitsus maksimeerib ühiskondlikku heaolu, mida rahulolevam on rahvas, seda parem. Kui riigis on hea elada, see tähendab, et kodanikele on tagatud ja kättesaadavaks tehtud kõik eluks vajalikud teenused, siis oleksid elanikud rahul ning neil poleks vajadust poliitikutele survet avaldada. Poliitikud oleksid rahul, sest rahvas ei mässa ja nemad saaksid nautida rahulikult oma positsiooni. Selleks, et teha kättesaadavaks kõik teenused, mida rahvas tahab, on vaja palju raha. Kas rohkem raha riigimajanduses on hea?

Rahahulk majanduses mõjutab inflatsiooni, peale selle mõjutab see intressi. Kui raha tuleb majandusse juurde, siis hinnad tõusevad ja kohalikud, kes töötavad kodumaal peavad hüviste eest rohkem kohalikku raha välja käima, see tähendab, et nende jaoks muutuksid hinnad kallimaks ja see ei oleks hea. Seega rohkem võib olla ka mõnikord halb. Samas rahahulga suurenemise mõjul  majanduses väheneks intress, sest raha, mida saab laenudena välja anda, on rohkem. Madal intress on hea laenuvõtjale. Kui laenajaid on palju, siis on see hea laenuandjatele ehk kommertspankadele, sest nemad saavad iga välja antud laenu pealt deposiit raha. Riigimajanduse seisukohalt on hea kui raha ringleb.

Kui raha hulk majanduses suureneb, siis raha kurss läheb odavamaks. Nominaalkursi saamiseks jagatakse hinnad kodus hindadega välismaal, aga kui inflatsiooni tõttu on hinnad kodus kallinenud ning välismaal ei ole hinnad muutunud, siis suureneb murru lugeja, aga nimetaja jääb samaks ja tulemuseks on suurem arv. Nominaalkursi suurenemine tähendab seda, et koduse valuuta hind on tõusnud teis(t)e valuuta(de) suhtes, see tähendab, et teis(t)e valuuta(de) eest tuleb rohkem kodust valuutat välja käia. See on hea, sest eksport kasvab, mis on tingitud sellest, et teised maksavad kohaliku valuuta eest vähem ning seega on hüvised sellel kohalikul turul välismaalaste jaoks odavamad ja ostetakse ikka sealt, kus on odav ja müüakse sinna, kus makstakse rohkem. Kui eksport kasvab, siis impordi kohta seda öelda ei saa, sest kohalik turg ei ole enam piisavalt ostujõuline, kuid kaubandusbilanssi see ei ohusta, vaid pigem parandab. Nominaalkursi suurenemisel on halb see, et kohaliku valuuta väärtuse alanemine vähendab teiste riikide usaldust selle kohaliku valuuta suhtes ning seega on raskem sellel riigil laenu küsida ja saada. Antud juhul võib rohkem raha majanduses kaasa tuua nii head kui ka  halba.

Tarbekaupade puhul saabub ühest hetkest küllastuspunkt, kust enam rohkem ei taha. Näiteks kui järjest banaane süüa, siis ühest hetkest saab isu täis ja saabub hetk, kust alates enam ei taha, isegi siis, kui tasuta saaks. Ka sokkidest saab ühel hetkel küllalt, kui kapp on juba sokke täis ja rohkem ei ole neid kuskile panna, siis enam neid ei taha, isegi siis kui neid tasuta jagatakse. Siit järeldub, et kui võtta või tarbida ühte kaupa, siis ei ole rohkem alati parem. Aga kui antakse erinevaid kaupu? Näiteks kui jagatakse apelsine, banaane, mandariine, küpsiseid, sokke, pluuse, jalatseid jne.., siis kui ühest kaubast tüdinetakse võetakse teine ja nii ei teki tüdimust, sest on vaheldus teiste kaupade näol.

Tootmise puhul ei maksimeerita üksnes tootmismahtu, sest sellega kaasneb kulude kasv. Probleemiks on veel see, et kõik, mis on toodetud tuleb ka maha müüa ja kui pakkumine on ületootmise tõttu suurem kui nõudlus toote järgi, siis tuleb hinda alla lasta, sest tarbijad on nõus ostma suuremat kogust vaid madalama hinnaga ja kui tootmiskulud kasvavad kiiremini kui müügist saadav tulu, siis ei tasu selline ettevõtmine ennast ära. Sellisel juhul ei ole rohkem parem.

Kas rohkemate loodusressursside kasutamine on parem? Kui kulutada näiteks fossiilkütuseid rohkem, siis saaksid need varem otsa ja see ei oleks kindlasti parem. Inimesed ei saaks, siis kasutada paljusid mugavusi, näiteks autoga sõita, enamik ronge ja busse muutuksid vanarauaks. Kui inimesed ostavad asju lihtsalt kappi seisma, siis on see halb loodusele, sest selle asja tootmiseks on loodust reostatud, peale selle on see kahjulik veel inimesele endale, sest see raha oleks võinud tal olemas olla, näiteks säästudena, see ei ole soodne pangale, sest kui selle eseme eest makstud raha oleks hoopis pangas, siis oleks pangal võimalik selle võrra rohkem laenu välja anda. Rohkem kulutada ei ole parem.

Rohkem raha ja infot on alati parem, aga on palju asju ja olukordi, kus rohkem ei ole parem. See ei kehti, näiteks kogu majandus- ja rahandussüsteemi puhul. Tootmise mahukuse suurendamine ei too alati paremaid tulemusi. Loodusvarade säästmiseks tuleks muuta suhtumist sellesse, et rohkem on alati parem, ja püüda säästa. Rohkem ei ole ikka alati parem.

Rubriigid: Kirjandid, Midagi mõtisklemiseks, Minny majandusnurk, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>