Unistus: Tuhkatriinu

Varsti on tulemas Aastapäevaball. Kui minu finantsolukord ja enesekindlus oleksid paremal järjel, siis ma kindlati läheks sinna. See tundub nii maagiline. Usun, et seal oleks palju huvitavaid inimesi. Viisakaid noormehi, kes väldivad teemat “seks”, “alkohol” ja “peod”. Noormehi, kelle jututeemade repertuaar on oluliselt suurem ja põnevam (kui eelnevalt esitatud teemad) ja kellega oleks väga meeldiv vestelda.

Igatahes… selle Aastapäevaballi info on järgnev. Kui kellelgi tekkis huvi minna ja ei leia internetist infot. Mul kulus ka väga mitu minutit, et see info üles leida.

1. detsembril 2012, kell 19

Aastapäevaball Vanemuise kontserdimajas

Sel aastal loovad mõnusa õhkkonna ja hoolitsevad tantsumuusika eest Kaire Vilgats ning Tartu Big Band ja Swingers koos Birgit Õigemeele ning Mikk Saarega. Lavale astub ka Tartu ülikooli sümfooniaorkester.

Tänavuse rahvusülikooli 93. aastapäeva balli peremees ja perenaine on Siim Uhtjärv ja Marilin Noorem.

Salva saalis esinevad:
Kadri Kasak
Kalev Karlson ja Kristjan Ilumäe
Getter Pärle
Ball algab kell 19.00, uksed avatakse külalistele kell 18.00
Piletiinfo: 15 eurot / ISIC-kaardiga 13 eurot
alates 28.novembrist 17 eurot / ISIC-kaardiga 15 eurot

Piletid: TÜ üliõpilaseesindus
Vanemuise kontserdimaja
Piletimaailm
Piletilevi

Täpsem info Tartu ülikooli üliõpilasesinduse kodulehelt www.tyye.ee/ball või Facebookist https://www.facebook.com/events/257778641011049/.

Seoses selle balliga kuulan ma Black Velveti lugu “Mängi mulle Mozartit”. See lugu aitas mind ka siis, kui ma olin väga kurb ja õnnetu. Ma kuulasin ja unistasin oma “joonistatud mehest” või “printsist valgel hobusel” või “sellest õigest”. Heal lapsel mitu nime. Igatahes kujutan ma end väga ilusana ja selle noore kauni leedina. Kus terve saal on rahvast täis, aga kahel inimesel on silmi vaid teine-teisele. Ja otse loomulikult olen mina see balli kõige kaunim ja veetlevam neid… :-)

Unistustega on juba nii, et seal määrab iga inimene ise oma positsiooni. Ning unistustes käituvad ka teised just nii nagu unistaja tahab. Mis kõige parem. Unistamine on veel tasuta. Mulle meeldib unistada. Kui kõik on halvasti, siis vähemalt oma unistustes võin ma tunda rõõmu ja pakkuda endale mõned minutid õnne, selle kurbuse kõrvale.

Selle loo sõnad on järgnevad:

Tumedas kleidis
Mõtlikus poosis seisab üksi seal
Noor kaunis leedi
Kui käimas aasta kuulsaim ball

Nii haprad on tunded
Neis kaunites silmades nukrust näen
Murdund südamesoovid
Vihmapiiskade lauluks jäänd

Refr:
Mu leedi, kas võin vaid
Mängiks sulle Mozartit, sest tean
Vihkan pisaraid siin maailmas
Ma mõistan neid tundeid
Ja ma ei jätaks iial üksi sind
Leiaks üles tuhandete seast…

Peeglitesaalis
Kus etiketti kuulub tants ja vein
Oled kaunim kui keegi
Aga valss taas ootab meid

Ma olen rändur
Siiamaani otsind päiksekiirt
Ilu harmooniat
Minus kõike muuta võid

Refr:

Pühi pisarad, oled siis
Täna õhtu kõige kaunim leedi.

(sõnad on võetud siit: http://www.lyricsfreak.com/b/black+velvet/mngi+mulle+mozartit_20258790.html)

Lugu ise on siin: http://www.youtube.com/watch?v=x03EKblye5Q

Rubriigid: Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

9 kommentaari postitusele Unistus: Tuhkatriinu

  1. H kirjutab:

    Kusjuures, kui ma Su postitusi loen (kõike, ei jõua, sest Sa kirjutad väga palju), aga üldiselt jääb mulje nagu Sa tahadki olla kõiges Tuhkatriinu. Tahad olla kõige pisem ja kergem, tahad olla kõige ilusam, tahad olla kõige targem, tahad olla salapärane ja huvitav ning usud siiani, et Sinu jaoks on kusagil ootamas üks prints.
    Sinu äratamiseks pean ütlema, et “Tuhkatriinu” on kõigest muinasjutt. Päris elus inimesed ei pea olema kõige-kõigemad, et kellelegi meelida. Päris elus pole olemas printsi, kel poleks ainsamatki viga. Kui Sa leiad endale printsi, märkad isegi, et keegi pole täiuslik ja jumala eest, ei peagi ju olema! Ei Sina ega keegi teine!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kes see siis unistab ebatäiuslikult!? (Retooriline küsimus.) Unistused on ikkagi ju täiuslikkusest. Eks ma olen jah natuke Tuhkatriinu. Olen ise ka seda märganud, aga usun, et selle asja paneb elu ise paika. Ma ei arva, et ma peaksin ise oma unistusi ja soove purustama. Selle ülesande jätan ma elule ja reaalsusele. Ma ei tee ju kellelegi liiga oma Tuhkatriinulikkusega. Kui, siis vaid ise-endale, aga ma võtan selle riski.
      Mis puutub printsi, siis ma tean, et keegi pole täiuslik. Reaalses elus ma ei soovigi seda. Olen mõelnud enda jaoks välja olulised omadused, mis peaksid mu printsil kindlasti olema ja olen mõelnud ka nendele asjadele, kust võiksin n-ö järeleandmisi teha. Ehk siis, omadused, mis pole minu jaoks tähtsad ega olulised. Päris elus ma pole nõudlik ega kapriisne. (Olen seda ainult oma unistustes. :-) )
      Miks ma tegelen unistamisega, mis tundub olevat reaalsest elust kaugel ja ressursi raiskamisena. Seda esmalt selleks, et mida rohkem tahta, seda rohkem ka saadakse. Teiseks, ma märkasin, et teinekord on mu soovidel tendents täituda. Isegi ebareaalsetel soovidel, sellistel, mida ei julgegi soovida, aga unustades enda kontrollimise (oma mõtete piiramise) olen “kogemata” soovinud. Nt soovisin ühes majas töötada (see maja tundus nii prestiižne ja mulle kättesaamatu), kuid pool aastat hiljem ma töötasin seal.
      Tahan olla jah parim. Olen perfektsionist. See on tõesti koormav ja rusuv. Kuid esmalt tuleb ju oma viga tunnistada ja alles siis saab selle probleemiga tegeleda, et lahendus leida. Mina olen tunnistanud seda. Ja otsin võimalusi, kuidas end muuta. Kuidas leppida, oma vigadega ja sellega, et ma pole täiuslik ja mis peamine, et ma ei peagi olema täiuslik. See viimane on eriti raske ehk tunnistada endale, et ma ei peagi olema täiuslik ja keegi ei ootagi munult seda, et oleksin täiuslik (üksnes ma ise tahan, et oleksin täiuslik).

  2. 7777 kirjutab:

    milleks leppida kehvemaga ???
    kui alati võib saada paremat !!!!

    kõigil on õigus unistustele ja mis puutub reaalsusesse siis……..seal on sitta nagunii rohkem kui mistahes lapse mähkmetes…. unistused ongi ju kõik mis veel siia ühiskonda lohutuseks jäänud on.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma ei nõustu sinu (7777) esimese väitega. (St esimese kahe reaga.) See väide tekitas minus trotsi ja tõi meelde vanu mälestusi, mis teevad haiget. Seega ma jätsin sellele kommentaarile eile vastamata. Tahtsin enne vastamist end ja oma mõtteid analüüsida ning eemaldada emotsioonid, et vastus oleks rohkem argumenteeritum.
      Kõik, mis tundub esmapilgul parem ei pruugi tegelikult seda olla. See võib vaid näida parem, kuid sisult (tuttavamaks saades, lähemalt vaadates) selgub, et see pole parem.
      Ma ise eelistan pigem vana ja turvalist valikut, vähemalt seni, kuni see suudab rahuldada põhilised, peamised vajadused. Ma ei vaja ega oska hinnata neid lisafunktsioone, sädelevaid asjandusi. Olen, vähemalt püüan olla, praktiline inimene. (Tänapäeval on turundus tugev ja ikka püütakse n-ö klientidel pead segi ajada, et müüa prestiiži, brände, (kuhugi või mingisse gruppi) kuuluvuse tunnet, emotsioone jne… Kuid olen suutnud sellesse (ing. k “fancy”) lõksu langemisest hoiduda. Teinekord on see raske. Nt kullapoes või kosmeetika kauplustes.. Seal antakse sõnum, et osta see üks asi (see ÜKS AINUS asi) ja sa (KOHE) oled parim, šikk, noortepärane ja kõik kohe austavad sind.. ehk sa saad ühiskonnaklassis kõrgemale tasemele ja lugupidamise (ning meeldimise) sõprade silmis…)
      Kui olen valiku ees ehk olukorras, kus tuleb teha valik (st vana enam pole), siis valin (enda seisukohast) parima variandi.
      Veel tahtsin lisada, et vana (juba kasutatud) ja uus ei ole võrreldavad. Vanal on tekkinud ajajooksul emotsionaalne väärtus, immateriaalne vara, mälestused. Seda tuntakse paremini. Lisaks teeb nende kahe asja võrdlemise keeruliseks see, et vana puhul on teada (julgen öelda, et) kõik vead ja puudused (vähemalt valdav enamus neist), kuid uue puhul teatakse vaid häid külgi ja pealiskaudseid asju (kuid selle sisu ja funktsioone tuleb hakata uuesti avastama).
      Seega julgen väita, et vanat ja uut ei saa võrrelda. Et muuta need võrreldavateks, selleks tuleb suurt vaeva näha. Immateriaalse vara väärtust on raske hinnata, lisaks sellele veel kogemused ning kuidas võrrelda vana asja vigu uue ja tundmatu heade omadustega (sest esmalt märgatakse ju vaid seda), näiliselt vigade puudumisega või tulevikus esineda võivate vigadega. Kui neid võrreldavateks ei muudeta, siis jäädaksegi nende n-ö (näiliselt) paremate või isegi parimate (pealiskaudsete sädeluste) järgi jooksma. See on ju sihitu tee, millel pole lõppu ega seda “rahulikku sadamat”, kuhu paljud inimesed lõpuks (vähemalt pensioni ajaks) jõuda tahaksid.

  3. H kirjutab:

    Mhmh, kuid 45 kilo taga ajamine on minu hinnangul juba haiglaslik unistus.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Sul on mingid maagilised võimed ja kuues meel… :-)
      Minu lugupidamine.
      Täna just mõtlesin, et juba ammu pole keegi öelnud, et 45 kg on liiga vähe ja minu praegune kaal ning välimus on täitsa ok. Et ma ei peaks enam pingutama ja kõik, mis ma oma välimuse ja figuuri puhul edasi saavutan, on preemia. (Seda eelnevat pole sa öelnud, aga ma ütlen sinu eest. :-) )
      Kui ma ei esindaks ennast, vaid vaataksin end kõrvalt, siis ma ütleksin ka, et 45 kg on liiga vähe. Nagu sinagi ütlesid, “haiglaslikult” vähe.
      Aga ma olen selles kehas ja nende mõtete ning nende tunnete ja tajudega.
      Oma alateadvuses ja mõtetes kordan ma päeva jooksun endale miljon korda, et tahan kaaluda 45 kg ja olen valmis selle nimel ka pingutama. Ma kujutan seda numbrit ette, see on muutunud juba kinnisideeks. Üliraske on sellest loobuda. Loobudes ma justkui tunnistaksin oma nõrkust, eesmärgile alla jäämist. Minu enesekindlust see vaevalt tõstaks.
      Seega, kui nädalas või isegi päevas üks korda keegi (isegi keegi minu jaoks autoriteetne inimene) mulle ütleb, et 45 kg on vähe ja haiglaslik, siis minu miljoni “ma tahan kaaluda 45 kg” juures on seda liiga vähe, et oma eesmärki muuta.
      Aga iga selline väide, südamest ja ilma tagamõtteta või mõjutamata (mõjutamise soovita) kirjutatud kommentaar/arvamus, et 45 kg on liiga madal kaal, on minu blogisse alati oodatud. Võib-olla jõuab see ükskord ka minu alateadvusse ja aju sinna ossa, kus peidavad end kinnisideed. :-)

  4. H kirjutab:

    Vabandan, Minny (eelmis kommentaari pärast), kuid minu täiskasvanud ja terve inimese mõistus ei taba antud unistuse väärtust siiani. Muudes asjades, nt trenni tegemises, karjääris ja õppimises ma osalt mõistan sind. Sest olin ka paar aastat tagasi maksimalist, kuni hetkeni, mil hakkasin rohkem hedonistlikku elu nautima. See ei tähendaks, et ma ei teeks enam tööd ega õpiks ega teeks trenni, lihtsalt eesmärgist tähtsamaks sai tegevus ise. Nüüd ajendab tegevus mind tegutsema, mitte enam eesmärk, kuigi ka neid tuleb vahel seada.

  5. 7777 kirjutab:

    milleks leppida kehvemaga ???
    kui alati võib saada paremat !!!!

    Seda kirjutades lähtusin teiepoolt kirjutatust ega pidanud silmas materjaalseid pooli.
    Kuna teemas käis läbi unistamine eesmärkide saavutamine jne.. siis oli see mõeldud “stiilis eneseületamine” näiteks kui tead,et soovitud 45 kg on käega katsutaval kaugusel ja hetkelise kaaluga pole rahul siis miks leppida sellega kui võib veidi pingutada ja saada paremat..ehk soovitud tulemuse.

    Loomulikult saab seda ütlust vastavalt asjaoludele keerutada sedasi kuidas kasulikum ja vastavalt olukorrale põhjendada näiteks “antiik mööbel on hinnalisem……aga….kas kõik mis pehkind ja katki…kas see ikka on hinnaline jne jne” .

    Väga hästi olete kirjeldanud “Kui olen valiku ees ehk olukorras, kus tuleb teha valik (st vana enam pole), siis valin (enda seisukohast) parima variandi.” ja ” vana (juba kasutatud) ja uus ei ole võrreldavad.”…ometi viskavad inimesed vanu asju ära ja langetavad otsuseid uutekasuks……aga on ju ka neid kes kes otsivad ülesse kõige vanemad… eemaldavad vead, hoolimatta ajapoolt tehtud tööst ja on saaduga rahul….

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Esmalt, kõik see, mis on pehkinud ja katki, on väärtuslikum, kui sellega käib kaasas mingi lugu või mälestused. Nt esimene suudlus või midagi. Kuid see tõesti ei pruugi olla hinnaline.
      Siin kohal selgitaksin hinna ja väärtuse erinevust, mida ma käsitlesin ka oma kursusetöös.
      Ettevõtte väärtus – s.o omaniku nägemus, kui palju kasulikkust võiks see ettevõte talle anda. Kui palju kasulikkust võiks ta sellest ettevõttest saada. Me võime seda püüda väljendada rahaühikutes, kuid väga tihti ei saa seda raha vastu vahetada, sest teine tehingupool ei näe sellel sama kõrget väärtust.
      Ettevõtte hind – eeldab tehingu toimumist ja siin saavad piiravaks ostja tingimused ning ressursside piiratus. Seda edasi arendades, siis mõiste “hinnaline” tähendab midagi rahaühikutes väljendatavat ja kitsendavaks teguriks oleks tehingu sooritamine ehk tehingu teise poole leidmine või olemasolu.
      Mõiste “ettevõte” võib asendada mõistega “diivan”, “mööbel”…
      Ma ei arva, et unistamine ja eesmärkide saavutamine on kehva ja parema vastaseis (nende vahel valimine).
      Minu praegune kaal on ka ok ja hea. Minu pikkust arvesse võttes on see normaalkaalu alampiir. Seega mu praegune kaal ei ole kehv.
      Eesmärgid seatakse selleks, et toimuks edasi liikumine ja areng. Ei saa öelda, et eile olin ma kehv ja täna juba parem. On toimunud liikumine eilsest tänasesse. Või et enne loengut olin ma loll ja pärast olen tark või targem.
      On toimunud muutus. Olen teistsugune, oman rohkem teadmisi, aga seda ei saa hinnata. Kõik ei ole hinnatav.
      Inimesed kipuvad liiga kergekäeliselt hinnanguid andma (k.a ka mina). Nt ilus-kole, paks-peenike, hea-halb ja rumal-tark. Nende hinnangute andmise asemel võiks hoopis analüüsida, vaadata ja uurida ning olla tolerantsem. Olukordade või objektide kirjeldamisel kasutada mõisteid, see on “erinev” ehk “teistsugune”. Alati ei pruugi teistsugune olla halb. See, mis on minu silmis õige ei pruugi seda olla teiste silmis. Minu maailmavaade ei pruugi olla õige, seega ma ei saa väita, et kõik, kes minust erinevalt arvavad, need arvavad või elavad valesti. Nad elavad teistmoodi, väärtustavad teisi asju, aga see ei pruugi olla kohe vale ega halb.
      Kui ma tahan midagi saavutada, siis see ei tähenda, et paregune olukord on halb. Ma tahan lihtsalt muutust, midagi uut. Ehk siis praegu on hea ja pärast on ka hea. Aga see hea on teistsugune.
      Mu praegune kaal on hea. Olen saanud oma keha kohta üksnes kiituseid. Mõni on vaimustuses mu praegusest kehast ja ei näe mitte mingisugust põhjust, miks ma peaksin kaalust alla võtma. Ma ise arvan ka, et liibuvad kleidid ja miniseelikud oleksid praeguse keha ümber ideaalne valik. Kumerused on naiselikud ja olemas.
      Kaaludes 45 kg, siis naiselikke kumerusi praktiliselt pole. Peale selle veel ka tervisehädad, mis kaasnevad alakaaluga. Näiteks naha kuivus, juuste väljajalngemine. Minu nahk on juba paregu (51,3 kg kaaludes) nii kuiv ja sõrmi rusikasse surudes tekivad lõhed, mis valutavad ja veritsevad.
      Samas 45 kg kaaludes julgeksin ma randa minna, sest kükitades ei tunduks mu jalad paksud ja kõht punnis.
      Mõlema kaalu puhul on omad head küljed ja oma negatiivsed küljed. Ning mina olen see, kes teeb valiku. Elu ongi üks suur valikute tegemine ja väga tihti ei ole see hea ja halva ning parema ja halvema vahel valimine. On üks tee ja on teine tee, mõlemad viivad kuhugi, aga väga erinevatesse kohtadesse.
      See, mis on pikasperspektiivis hea, ei pruugi seda olla lühikeses persektiivis. Nt hetkel saadav kõrge kasum on hea täna, aga selle tõttu jäävad tuleviku kasumid kehvemaks.
      Kasutades täna oma põhivara maksimaalselt, hoides kokku tuleviku investeeringutelt (põhivara uuendamise ja parendamise pealt), saame täna suurema kasumi, saame rohkem dividende välja võtta, aga tulevikus pole enam millegagi tööd teha ja kuna raha kaotab ajas väärtust, siis maksame me hiljem sama põhiva uuendades rohkem (kui meil samade tingimuste saavutamiseks täna kuluks).
      Sellega tahtsin veelkord rõhutada, et elus tuleb teha valikuid ja need pole hea ning halva vahel valmimised. Kõike on võimalik vaadata erinevatest vaatenurkadest või erinevast keskkonnast (või olukorrast) lähtuvalt ja seetõttu on ka otsused erinevad.
      Ühesõnaga: elu ei ole must ja valge. See on väga värviline ja kirev.
      Kui kõike vaadata üksnes oma mätta otsast, siis võib tunduda, et näed must-valget pilti (õigete ja valede maailma), aga me elame ikkagi ühiskonnas, teiste inimestega koos. Siin on palju väga erinevaid mõtteid ja iga erinevus rikastab maailma. Kui kõik näeksid kõike ühtmoodi, siis ei toimuks ka arengut. Edasiviib ikkagi erinevus ja teistmoodi tegemine. Pidevalt samamoodi käitudes, tehes samu asju, saavutatakse ja jäädaksegi saavutama samasid tulemusi (muutust ei toimu, paremaks midagi ei lähe).

Leave a Reply to H Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>