Ei takista vallid, ei takista torm…

Täna oli siis taas jooksmise päev. Ei viitsinud hommikul kell 6:00 ärgata. Panin kella 8:00ks helisema, aga siis ma ka ei ärganud. Võtsin vabalt. Magasin nii kaua, kui suutsin ja natuke veel peale ka.

Tegin oma toimetusi natuke teises järjekorras ja ma sõin hommikust enne jooksma minemist. Kõht sai väga täis. Mõtlesin, et aitab sellest jamast ja ma ei lähegi jooksma, aga siis mõtlesin sellele mõnusale tundele, mis tekib pärast sellist pingutust.

Seega, tuginesin taas oma ühele lemmik väljendile “üks jalg teise ette” ja läksin jooksma. Tuul oli tugev ja külm ning lumehelbed olid teravad. Püüdsin seda kõike eirata.

Siis tuli see lage palts. Seal oli kõik ehk kogu tee lund täis tuisanud, sellised tohutud vaalud olid. Minnes ma jalutasin ja hüppasin vaaludest üle. Lootsin, et tagasi tulles on vaalud alles, siis saaksin ikka tõsist trenni teha.

Jooksin ühe ringi ära. Mõtlesin, et lähen koju. Lohutasin end sellega, et mul on ju takistuste rada veel ees. Nagu tõkkejooks. Aga siis mõtlesin, et tavaliselt, kui kellelegi või millelegi loota, siis see keegi või miski veab mind alt. Seega jooksin ma ikkagi need kolm ringi ära.

Kuigi esimene ring oli väga vaevaline, siis edasi läks kõik juba nagu õlitatult. Väga mõnus oli. Väsitav, aga mõnus.

Siis jõudsingi tagasi sinna vaalude juurde. Ja “ennäe imet”! Vaalud alles, minu jalajäljed kadunud, justkui ma polekski sealtkaudu enne tulnud. Need vaalud olid veelgi kõrgemad ja tuul oli mega tugev. Kuigi ma olin väga väsinud ja tavaliselt on see jooksusektor lühem, siis ma ikkagi jooksin kuni vaalulise sektori lõpuni. See oli tõsine pingutus, kuid ma ei andnud alla. Tundsin end kui lahinguväljal. Üksi terve maailma vastu, st tegelikult ilma vastu.

Kui mu peas kumises enne seda takistusterada “Sa oled väsinud, sa ei jõua, puhka..”, siis seda rada läbides olin ma nii väsinud, et pähe oli jäänud vaid üks lause: “Üks jalg teise ette!” Ma ei vaadanud ega oodanud, kuna see takistuste rohke tee lõppeb. Kuulasin muusikat, püüdsin seada sammud muusikatakti ja keskendusin sellele, et mu jalad liiguksid ega peatuks.

Igatahes, oli see minu tänase päeva tähtsündmus. Ma suutsin end taas ületada, aga seda jälle füüsilises katses. Vaimne värk on ikka mulle keeruline. Õppimine ei edene mul nii visalt kui jooksmine. Aga see ei tähenda, et ma alla annaksin ja ei prooviks ka õppimises end ületada. Jätkan võitlust ise-endaga.

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>