Väljas oli libe, aga ma VEEL pole kukkunud

Täna oli siis jälle jooksmise päev. Uskumatu, aga ma veel käin ülepäeviti jooksmas.

Täna oli meeletult libe, vesine ja soe. Kohati oli tunne, et jalad liiguvad ülikiiresti, aga edasi liikumist ei toimunud. Lihtsalt nii libe oli. Igatahes, mina muigasin, kui mu jalad ühe kohapeal libisesid ja ma olin kukkumas. Ma kujutasin ennast ette (nagu vaataksin ennast kaugemalt)… see oleks olnud väga naljakas vaatepilt igaljuhul. Kuid võõrad inimesed olid nii tõsised ja murelikud. Justkui kartsid, et ma kukun ja kusjuures kartsid seda rohkem kui mina (võib-olla ma ainult kujutasin seda ette ja tegelikult oli neil minust ükskõik, aga mis seal ikka…).

See oli ka üliväsitav. Mõtlesin, et piirdun vaid ühe ringiga, aga venitasin ikka need teised ka ära. Koju jõudes olin ma nii väsinud, et istusin hetkeks maha, et veidike puhata.

Mulle tundus, et kõige raskem jooksmiseks ongi selline libe ja vesine periood. Eriti raske on siis, kui minna jooksma täisvarustuses. Mul oli kaks paari kindaid, suur sall. Müts oleks ka olnud, aga see on alles minu poole teel.

Ma ei oska kunagi silma järgi välistemperatuuri mõõta. Ja kui ma teaksingi, mis kraadid väljas on ega ma siis ka õiget varustust ei oskaks valida.

Täna jooksis veel üks tüdruk. Temal oli spordivarustus. Tuulejope ja retuusid. Nägi tõsine sportlane välja. Mina olin nagu ära hellitatud ja poputatud, paks plika, kellel puudus suust veel üks suur šokolaadi sõõrik.

Aga ma ei anna alla. Suurte külmadega sain jalgadele väikse külma kahjustuse. Kaks päeva olid jalad punased ja kuna nahk oli nii hell, siis tekkisid ka lõhed, mis veritsesid. Peale selle oli koguaeg tunne, et mu reisi torgiksid tuhanded nõelad. Siis ma mõtlesin, et muudan veel end sandiks selle põikpäisuse ja kindlameelsusega (oma kinnisideega).

Seekord läks õnneks. Jalad paranesid ja väljas läks soojaks. Kusjuures minu poole on teel lisaks mütsile ka suusapüksid, seega ei tohiks enam selliseid külmumisi juhtuda.

Üldises plaanis püüan õppimsele keskenduda. Mõtlen tulevikule ja järgmise aasta plaanidele. Suured muutused hirmutavad mind. Kardan, et kas ma suudangi end ja oma väikest hoolealust ise ära elatada. Kas suudan teenida piisavalt raha, et tagada elukoht, söök ja muu eluks vajalik ning võib-olla ka kool. Samas, ega enne ma seda teada ei saa, kui ma seda ise järgi proovinud ei ole.

Mu isa suutis mind jälle pahandada ja emaga oli ka keeruline seis. Lisaks sellele veel nõudlik vanaema. Lühidalt on olukord selline, et ma tunnen, et minust ei hoolita ja mitte keegi ei mõtle minu peale. Koguaeg, vaid teiste vajadused ja mured ning mind poleksi nagu olemas. Nagu mul poleksi muresid ega vajadusi. Koguaeg peaksin justkui teiste jaoks leidma aega, et neid kuulata, olema positiivne ja toetav, kuid ise ma justkui ei saa midagi vastu. Ainult annan.

Samas on see õige, et kui ise enda peale ei mõtle ega enda eest ei seisa, siis ei tee seda keegi. Tobe on lihtsalt see, et ma mõtlen pidevalt, kuidas teistel on. Kui midagi teen või otsustan, siis mõtlen, kuidas see teisi võib mõjutada jne. Võib-olla ma ei peaks seda tegema, aga lähedaste inimeste puhul on see raske. Kui ma ei hooliks ega mõtleks nende peale, siis nad poleks mulle ju ka lähedased. Kui nad poleks mulle lähedased, siis poleks mul ju kedagi. Oleksin üksi. Kuid ka see pole hea variant.

Jälle õhtu käes. Õhtuti läheb mu mõte uitama. Tekib palju mõtteid korraga ja siis olen ma väga segaduses.

Kunagi kirjutan võib-olla ka täpsemalt, millistesse konfliktidesse need eelnevalt mainitud kolm inimesti mind panevad. Nad on mu perekond. (Sõpru saab valida, aga perekonda mitte.) Ma armastan neid ja neid kõiki, aga vahel on see nii raske, sest ma armastan ka ennast ning ei tahaks pidevalt nende vajadusi enda omadest kõrgemale seada.

Kunagi ma olin nagu svamm, imesin kõik endasse ja hoidsin endas. (Ja siis nutsin üksi ning läksin teiste sekka jälle rõõmsameelsena. Keegi vist ei teadnudki, et olin kurb olnud.) Aga nüüd otsin ma võimalusi, kuidas end kehtestada. Kuidas teadvustada enda vajadusi ja kuidas neid siis teistele öelda. Vähemalt ühel korral ma suutsin öelda, mis tundeid minus tekitab üks palve. Pärast seda tundsin ma end süüdi ja mul ei õnnestunud seda sõnumit ka ilusti välja öelda. Aga alguseks on seegi hea. Lasin probleemil liiga kaugele areneda enne kui sekkusin ja seega olin ma liiga emotsionaalne ning puudu jäi kaalutletud ratsionaalsusest.

Ühesõnaga. Järgneval aastal toimub mu elus palju muutusi. Kindlasti jääb neid muutuseid ka veel ülejärgnevassegi aastasse. Hästi palju tuleb mul endaga tegeleda. St ennast avastada. Aga teen kõik, et see oleks põnev ja nauditav.

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Minny hala ja kurtmine, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>