Unistused ja lootused

Lugesin täna ühe artikli tutvustavat artiklit. (Ohh, seda Interneti-maailma, viidatakse juba viidatud mõtetele ja viimasel mõttetarbijal on juba raske selgeks teha selle mõtte esimest autorit…)

Igatahes… Ajakirjale Anne&Stiil antud avameelses intervjuus ütles Piret Järvis: ”Mingi periood oli elus läbi saanud, aga seda, kuhu edasi tahtsin minna või mida peale hakata, veel ei teadnud ning ühel hetkel kadusid unistused ära, mitte miski ei pannud silmi särama.” (AS DELFI, 30.12.2012)

Minu tähelepanu köitis lause, mida ka artikli pealikirjas kasutati, ja see oli järgnev: “ühel hetkel kadusid unistused ja miski ei pannud silmi särama!” See lause jäi mulle pähe kumama ja nüüd õhtul arenes sellest välja uus mõte. Ehk siis, minu tänane mõttesähvatus on järgmine: “Unistusi ja lootusi on ikka vaja, sest ilma nendeta kipub kaduma elutahe.”

Kui ma enne tajusin, et unistamine on mõnus tegevus ja oluline tegevus, aga ma ei adunud selle tähtsust ega otsest kasulikkust minu jaoks. Aga nüüd ma saan küll aru, miks on unistamine ja lootmine oluline ning milles selle kasu seisneb.

Ma uskusin lapsena müstilistesse jõududesse. Mingi hetk ma isegi uskusin, et suudan inimesi mõjutada ja olukordi ette näha ning neid ka muuta. Uskusin ka, et mul on eriline võime. Et igalpool, kus mina olen, seal läheb kõik hästi. Et olen oma vanematele nagu talisman…

Igaüks leiab oma teooria, millega ta tõlgendab teaduslikult tõestamata või seletamatuid olukordi või asju. Mina uskusin toona müstilistesse jõududesse (nüüd usun nendesse hästi natuke…).

Igatahes, mulle on väiksest peale pakkunud huvi need imelised juhtumised. Kuidas üks üliraskes seisundis vähihaige paraneb, kuid teine, kes on võib-olla meditsiiniliselt palju paremas seisundis, sureb. Aga nendes olukordades on ka lootusel ja unistustel suur roll.

Mina usun, et lootus on üks valukustutaja ja kindlasti on sellel suur roll ka inimese elutahtes. See annab jõudu. Seega ma usun, et mitte kelleltki ei tohiks lootust ja unistusi ära võtta.

Kuid nüüd sattusin ma ummikusse oma mõttega. Et kui keegi loodab minu vastuarmastusele, siis ma ju ei saa talle valetada, kui olen kindel, et seda ei ole ega tule. Aga kui ma seda ütlen, siis võtan ma ju temalt lootuse ära… See on eetiline dilemma.

Mina valin aususe. Sellel on minu silmis suurem väärtus. Usun, et sellistes olukordades võib olla aus, avaldada oma arvamust, kuid alati võib ju lisada, et unistada ju võib ja kui see teeb teise poole meeleolu paremaks, siis lasku aga käia. Kuid tuleb vahet teha unistamisel ja tegutsemisel. Unistamine ei mõjuta teisi inimesi, kuid tegutsemine küll ja selles osas tuleb teistega ning nende tunnetega ka arvestada. Minu seisukoht on see, et ka rääkimine liigitub sinna tegutsemise alla…

Tegelikult ma tegelen lõpueksamiks õppimisega: futuurid, forwardid, optsioonid, reaalintress, investeeringute tasuvus jne… (Ma veel nendes terminites väga hästi ei orienteeru, kuid praegu ma õpingi alles seda värki…). Ühesõnaga… See eelnev on minu vabandus, et ma pole väga sügavalt sellesse mõttesähvatusse ja postitusse süüvinud. Aga põhilise suutsin ma küll edasi anda…

AS DELFI, 2012. Piret Järvis meenutab eluraskusi: ühel hetkel kadusid unistused ja miski ei pannud silmi särama! [Onlinehttp://publik.delfi.ee/news/inimesed/piret-jarvis-meenutab-eluraskusi-uhel-hetkel-kadusid-unistused-ja-miski-ei-pannud-silmi-sarama.d?id=65463748 [30.12.2012]

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Midagi mõtisklemiseks, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>