Tõeline mõistmine ja hingeline lähedus

Kuigi ma peaksin õppimisega tegelema, sest olen taas igasugusest graafikust maha jäänud ja pole olnud aega ka korrigeeritud graafiku koostamiseks, sellegi poolest ma ei suutnud jätta seda artiklit lugemata ja oma mõtteid avaldamata.

Mul on kuhjunud palju erinevaid artikleid ja mõtteid, aga need teised on sellised, millega ma võin ka hiljem tegeleda ja kui nad n-ö kaotsi lähevad (ununevad), siis pole ka hullu. Kuid see artikkel avaldas mulle nii tugevat mõju, et ma kohe ei saanud jätta seda oma blogis kajastamata.

Taaskord on mul probleeme viitamise ja algse autori tuvastamisega. Aga ma annan selles osas endast parima.

Leidsin artikli www.naistekas.delfi.ee veebilehelt. Kuid selle artikli autorit ei suutnud ma küll tuvastada.

Selles artiklis oli: „Öeldakse, et õnn on see, kui sind mõistetakse. Ning et mõista, tuleb mingil määral lahustuda teises inimeses, saada tema peegliks või siis psühholoogiks. Või… tema vanaemaks!“ (AS DELFI, 06.01.2013) Seda lugedes oli mu esimene mõte, et ma pole juba ammu tundnud, et mind mõistetaks ja seetõttu tunnen ma end vahel natuke üksildasena. Seega mõistmine on väga oluline ja julgen väita, et käesolevas ühiskonnas ka üsna defitsiitne nähtus.

Mulle meeldis ka fraas, et mõistmiseks tuleb mingil määral lahustuda teises inimeses. See on see hingeline lähedus ja siinjuures on väga oluline roll tolerantsusel ning empaatiavõimel.

Teinekord mulle tundub, et praegune ühiskond on nii pealiskaudne ja materiaalseid asju väärtustav, et hingelisusele polekski nagu siin kohta. Ka olen tajunud (või on see vaid minu üheks hirmuks), et hilngelisusel on selles ühiskonnas negatiivne kuvand, justkui see oleks midagi põlastusväärset või pilgatav omadus. Mina olen vist liigagi hingeline ja vaimseid väärtusi kummardav ning kipun kõike tunnetama. (Mõni inimene vaatab, mõni kuulab, mõni katsub, kuid mina tunnetan või püüan tunnetada uusi, mulle veel tundmatuid objekte: asju, nähtusi, olukordi…) Seetõttu, mulle endale tundub, et ma elan valu ja ebameeldivusi palju valulisemalt või raskemini üle kui näiteks inimene, kes tutvub maailmaga n-ö pilguläbi ehk vaatamise kaudu.

Selles artiklis on toodud ka näiteid, kuid need on pigem vanemate ja nende lastevahelise kommunikatsiooni kohta. Aga näited on head ja väga hõlpsalt ära tuntavad päriselulises situatsioonis. Olukorrad, kus vanematel pole lapse jaoks aega, pole aega tegeleda (lapsevanema jaoks) ebaolulise ja tühise probleemiga, kuid lapse jaoks on see väga oluline ja tõsine mure. Kuid õnneks on vana-vanemad, kes kuulavad ja pühenduvad lastele ning võtavad neid muresid tõsiselt ja aitavad lahendusi leida.

Pühendumisega käib kaasas ka tähelepanelikkus. (Varem ma ei osanud seda omadust endas hinnatagi, kuid kui üks noormees iseloomustas mind kui väga tähelepanelikku tütarlast, siis ma alles avastasin selle omaduse väärtuse). Tihti jääb selles pealiskaudses maailmas puudu tähelepanelikkusest. Vanematel pole aega kuulata. Nad kuulevad, aga nad ei kuula (need on kaks eri asja), mida laps neile ütleb või räägib. Puudub tähelepanelik kuulamine. Selle kohta oli artiklis hea näide, nimelt „Jõulude ajal unistab Erik robotist ning räägib sellest vanaemale, mitte vanematele, kes murravad meeleheitlikult pead, mida oma lapsukesele kinkida.“ (AS DELFI, 06.01.2013)

Selles artiklis olid ka huvitavad mõtlema panevad küsimused. „Kas tõesti oleme oma lapsest psühholoogilises mõttes niivõrd eraldunud, et meil pole huvitav temaga suhelda? Või huvitab meid vaid tema lauba kuumus ja täis kõht?“ (AS DELFI, 06.01.2013) Kuid need küsimused ei ole olulised mitte üksnes laste ja nende vanemate vahelises suhtluses, vaid need on olulised ka elukaaslaste vahelises suhtluses. Ehk siis, kas peaks keskenduma üksnes kaaslase füsioloogilstele ja materiaalsetele vajadustele (ning nende rahuldamisele) või tuleks küsida ka, kuidas kaaslane end tunneb, kas ta tunneb end turvaliselt, kas tal on hirme, mida ta kardab, mille ees on hirm jne…

Veel üks huvitav näide ariklist on järgnev: „Me käime oma lapsega teatris, vaatame kõiki lastefilme… Mida veel? Meiega küll nii palju aega ei veedetud!” Nagu ka selles artiklis on öeldud, et see on vaid ühine vaba aja veetmine. (AS DELFI, 06.01.2013) Ollakse vaid füüsiliselt koos, kuid ei toimu seda teises inimeses lahustumist. Selle kohta oli ka väga hea fraas, nimelt „olge ka mõtteis koos“ (AS DELFI, 06.01.2013) ehk süüvige olustikku. Süvenega teise poole probleemidesse ja muredesse, sest need on tähtsad ning olulised (vähemalt selle teise poole jaoks). Kuulake tähelepanelikult, mida on teisel poolel öelda.

Oluline on näha või vähemalt püüda näha teise poole silmade läbi. Alati on võimalus üle küsida, kas ka kaaslane näeb sama pilti, mis sinagi. Ehk siis, kui mulle tundub, et üksi kodus õppiv kaaslane ei taha, et teda segatakse (sest mulle ei meeldiks, kui mind segatakse), siis võib ju kaaslaselt küsida, kuidas talle see olukord tundub. Võib-olla kaaslane sisustab oma aega õppimisega ja püüab sellega vaigistada teise poole eemal olemist ehk igatsust (teise poole järele) ning loodab, et õppimisega möödub aeg kiiremini, see omakorda tooks kiiremini lähemale kaaslase taasnägemise.

Mulle tundus, et siia sobiksid sellest artiklist järgnevad  küsimused: „Mida aga näeb tavaliselt laps? Oma tuba, laste mänguväljakut ja … võib-olla puhkepäeviti vanaema korterit. Kas sa käid koos temaga pargis, kas võtad ta poodi kaasa või on ta sulle koormaks?“ (AS DELFI, 06.01.2013) Kuid mõelgem nüüd tüüpilisele koduperenaisele. Mida tema näeb? Kas talle meeldib 24/7 näha kodu ja selle seinu? Võib-olla tuleks teda ka vahel parki viia?! :-)

Artiklis oli toodud ka näide, et „kui lapsevanem võtabki lapse kaasa, siis tõukab ta vaikides käru või hoiab lihtsalt lapsel käest kinni. Ta vastab väikese küsimustele vastu tahtmist, koguni ärritatult.“ (AS DELFI, 06.01.2013) Seda lugedes meenus mulle üks seik ühest suurest toidukauplusest (kus ma olin praktikal). Ma panin toidukaupa välja ja mitmeid tunde müügisaalis veetes, nägin ma palju inimesi. Silma jäid ennelõunal koos lastega kauplust külastavad lapsevanemad (üldiselt emad) ja õhtul õlle järgi tulnud mehed (eriti reede õhtuti ning tavaliselt natuke ka vintis). Tavaline pilt esimesest olukorrast oli see, et lapsed karjusid, nutsid, jooksid või püüdsid meeleheitlikult lapsevanema tähelepanu saada, et öelda, milline šokolaad talle eriti maitseb. Aga ühe ema tegevust ma jälgisin kohe huviga.

Nimelt, see seik oli järgnev: ma panin kaupu riiulile. Järsku jooksis minu kõrvale üks poiss (5-7 aastane) ja ütles kõlava häälega: „Siin!“ ning näitas näpuga oliividele. Väga aktiivse olemisega (nimetatakse ka hüper-aktiivsuseks vist).

Alguses ma ei saanud aru, et kellele ta seda ütles ja milleks. Aga siis ilmus sinna ka poisi ema (vist oli ka teine, väiksem laps süles.. ei mäleta… ma nii põhjalikult ei vaadanud ega süvenenud). Ning ema küsis sellelt poisilt: „Kas võtame mustad või rohelised oliivid?“ Poiss ei osanud valida, ta oli segaduse. Ta vist ei teadnudki, mis vahe nail on. Aga kui talle esitati küsimus või paluti valida, siis tundis ta vastutust ka sellele vastata või valik teha. Ning ta ütles, et võtaks rohelised. Siis ema võttiski purgi rohelisi (sest see oli lapse valik). Siis ütles ta poisile: „Nüüd otsime üles suhkru.“ Ja juba oli poiss kadunud. Ema võttis ka purgi musti oliive, sest see oli vist tema valik.

See oli fantastiline pilt. Tavaliselt räägitakse, et hüper-aktiivse lapsega ei saa poes käia. Et see on haigus ja see on probleem. Kuid see ema sai suurepäraselt hakkama. Ta kaasas lapse täielikult ostu-protsessi ja probleeme polnud. Ma olin nähtust väga vaimustuses, kuid unustasin  (või pigem ei julgenud) seda ema kiita. Ei julgenud öelda, et tema tegevus avaldas mulle muljet ja ma kavatsen kunagi ise ka seda strateegiat rakendada.

Nüüd selle artikli (millega ma käesolevat postitust alustasin) juurde tagasi tulles. Mulle meeldis väga selles olev mõte, et „kui me oleme tõeliselt kellegi lähedal, siis see tähendab, et tunneme tema armastust ja tähelepanu. Vastasel juhul võiks sellist seltskonda nimetada juhuslikuks naabruseks, mitte enam.“ (AS DELFI, 06.01.2013) Siinjuures meenub mulle ka ühes oma eelnevas postituses (seal meeldetuletuse juures) mainitud lihtne tõde. Kui ma kedagi armastan, siis ei ole vaja seda öelda. See on ütlematagi selge, sest see avaldub tegudes. Näiteks pilgus, kuidas ma oma kaaslast vaatan, hoolivuses, hoolitsuses, tähelepanelikkuses, soovis kaaslast aidata.

Vaatlusalusest artiklist meeldis mulle veel eriti järgnev lõik:

Mille eest? Aga lihtsalt niisama!

Kui peatada tänaval 10 suvalist möödakäijat ja küsida, kas neid on täna kordki kallistatud, suudeldud, nende kätt surutud, siis vastused pole ilmselt eriti positiivsed. Kahju… Järgmisele küsimusele, kas neile jätkus lapsepõlves küllalt hellust ja tähelepanu, on vastused veelgi nukrama alatooniga. Kui siis küsida, kuidas see on mõjutanud nende edasist elukäiku, tõdevad paljud, et vahel tunnevad nad end väga üksildastena ning nad tahaksid nii väga tähelepanu, kuid paraku puudub oskus seda paluda. Seega tuleks pingutada, et meie laste vastused sarnastele küsimustele kõlaksid tulevikus rõõmsamalt.” (AS DELFI, 06.01.2013)

“Pane nüüd arvuti kinni ja mine oma lapse juurde. Lihtsalt niisama. Jah, ta ei kutsu sind hetkel. Ta vaatab multikaid või mängib legodega. Ja mis siis? Silita lapse pead, lihtsalt niisama. Suudle teda laubale, kui lähed kööki, kallista hetkeks. Ja kui sinult küsitakse: „Mis nüüd?”, ütle: „Ma lihtsalt armastan sind!” Selliseid hetki on lapsele alati vaja. Ta tunneb su suhtumist temasse, sinu meeleolu.“ (AS DELFI, 06.01.2013)

Mina tunnen ka, et mulle ei jätkunud lapsepõlves piisavalt hellust ja tähelepanu. Ma olin ainuke tütar kolme venna kõrval. Olin püüdlik, viisakas ja eeskujulik. Mäletan, et mu isa heitis mulle (naljatades) ette, et minu klassivanemate koosolekul on igav käia, sest kui kedagi (mingit last või tema tegevust) siunatakse, siis alati käib lõppu, et Minny’t see ei puuduta, tema on väga eeskujulik.

Tagant järele ma mõtlen, et ma olin tubli ja eeskujulik, sest tahtsin, et mind märgatakse. Vennad valisid teise tee. Nemad tegid pahandust ja jätsid õppimata ning nende strateegia andis tulemust. Neid märgatati, küll mitte meeldival moel. Nad said karistada, aga siiski said nad tähelepanu. Mina olin see vaikne tüdruk. (Kujutan ette, et mind ei pandudki koolis tähele, olin väike hall hiireke, kuskil nurgas ja lohisesin üldsusega kaasa. Väliselt sarnane, kuid sisemus hoopis teistsugune, aga mitme kesta all peidus, et mitte keegi seda ei näeks.)

Usun, et sellest ajast sai alguse ka see suur püüd olla parim. (Parim, et mu vanemad võiksid mu üle uhkust tunda, et nad ei peaks mind häbenema ega varjama. Et nad näeksid mind. Et nad kordki mind ja mu saavutusi kiidaksid, tunnustaksid ja märkaksid… Tavaline reaksioon, nende poolt minu hinnetele ja õnnestunud töödele oli: “sa oled tubli nagu alati”. Mina nägin suurt vaeva, aga tasuks sain vaid fraasi „sa oled tubli nagu alati“. Teinekord mul ei õnnestunud nii hästi. Igal alal ei saa ju olla supper. Sain suure pingutusega inglise keele hindeks 4, kuid isa ütles selle peale „miks pole viis?“. Jah, isake, ei ole viis ja selle nelja nimel ma pingutasin ka ööni (varaste hommiku tundideni) ning õppisin ebareeglipäraseid verbe pähe.

Käesolevas postituses käsitletava artikli eelnevalt mainitud lõik pani mind mõtlema. Ma olen inimene, kes kõike tunnetab. Kuid lapsepõlves ei tundnud ma hoolivust, samas vaikselt nurgas istudes ja inimesi jälgides märkasin ma viha, kadedust, pahatahtlikkust, siunamist… Kuna ma kogesin negatiivseid tundeid võimandusega, siis püüdsin ma end mitme kihi alla peita. Hakkasin varjama oma tundeid (et kaitsta end potentsiaalse valu või pettumuse eest). Väliselt näisin ma tundetuna, ükskõiksena.

Täiskasvanuks sirgudes, ma olin tunded unustanud. Ma ei osanud ega julgenud neid väljendada. Ei julgenud, kuna kartsin haiget saada (pettuda).

Jah, mul oli elukaaslane. Suhe oli pikk, tervelt 8 aastat, kuid nende 96 kuu jooksul ma kallistasin teda vaid käputäis kordi, rääkimata suudlemisest ja muust. Ja kui arvestada üksnes neid kordi, mil ma olin kallistuse algatajaks, siis oli neid veelgi vähem. Väliselt justkui ma teda ei armastanud. Kuid ma kartsin kallistada, suudelda ja öelda, et ma teda armastan, sest kartsin, et siis ta saaks seda teada ning võib oma teadmist minu vastu ära kasutada. Näiteks, lasta mul enda järel joosta, panna mind musta tööd tegema, alandada mind (nt oma sõprade ees)… või muud sellist. Rumal minust nii arvata ja rumal mõelda, et kui ma oma tundeid (armastust) ei väljenda, et siis kaaslane ei saa minuga nii käituda. (Saab ikka..)

Oma kaaslasest läksin ma lahku, sest ta valetas mulle. Faktid viitasid ka sellele, et ta pettis mind. Kuid ma ei heida talle petmist ette. Arvestades, kui külm ma võisin suhtes olles talle paista, ma täitsa mõistan teda. Seega petmise ma oleks võinud talle isegi andestada, aga valetamist ja minu usalduse ära kasutamist ei suuda ma talle andestada.

Võib-olla on eelnev liiga isiklik, et avalikus ruumis seda kirjutada, aga kes ei taha, ärgu lugegu. Tean, et mu eks-kaaslane loeb ka mu blogi. Võib-olla on tal neid ridu raske lugeda. Aga see on minu blogi ja need on minu mõtted ning olukorra kirjeldus minu vaatenurgast (tema vaatenurka võin ma aimata, aga ma kohe kindlasti ei tea seda).

Kuid nüüd ikka tagasi selle artikli juurde. Huvitav oli ka järgnev lõik:

Mida sa oma väikesest tead?

Kõik algab lasteaiast, esimesest lapsehoidjast või esimesest klassist. Siis, kui me ei ole enam pidevalt oma lapse kõrval. Tema aga kasvab, areneb ja … muutub meie jaoks üha mõistatuslikumaks. Kurb on see, et seda mõistatuslikkust me otsekui ei märkagi.“ (AS DELFI, 06.01.2013)

„Me saame sellest teada, kui küsitleme kasvatajaid, jälgime last ja esitame talle küsimusi. Ning üritame sellele kõigele reageerida. See ei tähenda, et kavatseme lapse iga tuju järgida. Me tahame vaid mõista teda, aru saada, milline ta on. Selline lähedus lapsega aitab teada saada tema hirmude ja murede põhjusi.“ (AS DELFI, 06.01.2013)

Ka suhtes on oluline lähedus ja püüd teada saada kaaslase hirmude ning murede põhjusi. Ka usun ma, et kui inimesed veedavad palju aega teine-teisest eemal ja kaaslase jaoks tundmatute inimestega, siis hakkab toimuma n-ö lahku kasvamine. Kuna iga inimene, keda sa oma elus kohtad, avaldab sulle mingilgi määral mõju. Mida tihemini teda kohtad, seda suurem on ka see mõju. Kuid kui kohtutakse ilma kaaslaseta, siis avaldub see mõju vaid ühele suhtepoolele ja sellest tulenevalt hakkab üks pool muutuma (arenema, kuhugi poole), kuid teine pool püsib paigal. Tuginedes füüsikale (see on vist mehaanika valdkond): olukorras, kus üks keha liigub ja teine on paigal, toimub kehade kaugenemine. Erandiks on muidugi kaaslase ümer ringikujuliselt liikudes, kuid siinkohal ei saa ka öelda, et need kaks keha on koos. Vaid nad asuvad lihtsalt füüsiliselt samas piirkonnas või kontinendil, kuid pole seda lahustumist või sulandusmist.

Arikkel lõppes järgnevalt:

Varjatud tunded

Vahel ei räägi laps oma probleemidest seetõttu, et ta ise ka ei teadvusta neid endale. Vahel aga vaikib, kuna kardab sinu reaktsiooni või lihtsalt ei taha sind kurvastada. Kui mõistad, et laps on vastu võtnud mingi otsuse sellepärast, et sind mitte kurvastada, siis tuleb temaga sellest rääkida — tänada teda tema armastuse eest. Vabandada tema ees, kui oled süüdi.“ (AS DELFI, 06.01.2013)

„On väga oluline, et lapsega suheldes ei kanta maski. Kas sulle ei meeldi tema sõber? Siis räägi lapsele sellest ja selgita, miks ei meeldi. Kui sa aga otsustasid vaikida, siis ära ürita oma rahulolematu näoga lapsele arvamust avaldada. Maskita käitumist tuleb ka lapsele õpetada. Ole temaga avameelne ja õpeta sedasama tallegi.“ (AS DELFI, 06.01.2013)

„Perekond, see on tagala, varjend, turvaline saar keset kõikehävitavat tsivilisatsiooni epohhi. Siin peab laps aru saama, et teda võetakse just sellisena, nagu ta on, et siin ei teeskle keegi ega kanna maski. Perekond, see on hingeline lähedus, need on inimesed, kes pole mitte üksnes lapse kõrval, vaid ka tema südames.“ (AS DELFI, 06.01.2013)

Ka suhtes olles on oluline rääkimine. See tundub nii kulunud tõde, aga see lihtsalt on nii. Sageli kirjutatakse artiklites, et lapsed ei oska oma tundeid väljendada ja nad ei teadvusta oma probleeme. Mina pole laps, kohe kindlasti mitte. Võib-olla olen lapsemeelne, aga kindlasti pole ma laps. Kuid ka mina ei oska oma tundeid väljendada. (Minu tunnete spektris olid: viha, valu, kurbus ja agressiivsus… hiljem hakkasin ma oma tundeid kirjeldama sõnadega „hea“ ja „halb“… Olles endaga aasta otsa tööd teinud, olen avastanud veel järgnevad tunded: „rõõm“, „õnnelik“, „rahulolev“..)

Oma lapsepõlvele mõeldes, tundub mulle, et ka minu ema kandis maski. Ta ei rääkinud, kui miski teda häiris, kuid tema käitumisest jäi vahel mulje, et miski häirib ja siis tuli oletada. Ühe jutuajamise käigus selgus ka, et tal on ka ootused… st ta ootas ja eeldas ühe inimese kindlat reakstiooni oma käitumisele. Ta oli pettunud, kui see inimene nii ei käitunud, kuid mina seda kuuldes… Ma ei julgenud oma emale toona öelda, et tuleks rääkida, sest mina ei oskaks ka tema käitumisest mingit soovi välja lugeda.

Ma ei kujuta ette, kui palju ootuseid tal minu suhtes on olnud. Kui palju pettumust olen ma talle valmistanud. Viimasel ajal olen temalt ka otse küsinud, aga ta väidab, et ma pole talle pettumust valmistanud. Kuid ka see võib olla vaid tema mask. Ta arvab, et kaitseb mind nii, aga… (See tekitab segadust ja varem tekitas see minus sisemisi konflikte: kas käituda selle järgi, mida ma näen või selle järgi, mida ma tunnen.)

Kuid olles oma ema tütar, võtsin ma (endale märkamatult) tema käitumise üle. Hakkasin ka maski kandma. Tusatsesin. Teine kord ei saanud ma isegi aru, mis mind ärritab. Kuid probleemidest ei rääkinud ega küsinud.

Püüan end selles osas muuta. Olen hakanud rääkima. Ka siin blogis olen ma juba väga avameelne. :-)

Kusjuures, oluliselt kergem oli, kui ütlesin meeldivale inimesele: „Sa meeldid mulle“. See oli natuke hirmutav. Kardan jätkuvalt, et seda võidakse minu vastu ära kasutada. Kuid see, et keegi mulle meeldib ei tähenda, et ma peaksin tegema kõike, mida ta soovib. Tegutsen ju ikkagi oma parema äranägemise järgi ja nii kuidas mulle õige tundub.

Ka on fraasil „sa meeldid mulle“ hoopis teine sisu ja sõnum kui fraasil „ma armastan sind“. See teine väljend hirmutab mind. Ma ei julge seda öelda (veel) ja olen mõelnud, et kui keegi mulle nii ütleks, siis ma tõmbuksin eemale, ehmuksin. Ühesõnaga, see tekitaks minus suure segaduse ja palju sisemisi konflikte.

 

AS DELFI, 2013. Valus küsimus: kas oled oma lapse jaoks ka päriselt olemas või figureerid lihtsalt tema kõrval? [Online] http://naistekas.delfi.ee/perekond/vaikelaps/valus-kusimus-kas-oled-oma-lapse-jaoks-ka-pariselt-olemas-voi-figureerid-lihtsalt-tema-korval.d?id=65488906 [06.01.2013]

Rubriigid: Kes ma olen? - Mina., Midagi mõtisklemiseks, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Tõeline mõistmine ja hingeline lähedus

  1. 7777 kirjutab:

    Ka on fraasil „sa meeldid mulle“ hoopis teine sisu ja sõnum kui fraasil „ma armastan sind“.

    oh minny ….oh sind küll.
    tead ..ma võiksin sinule terve loengu pidada teemal hoopis teine sisu ja sõnum….AGA
    ma ei tee seda.. igaüks peab ise oma vitsad saama ja mul on hea meel kui sellekäigus ka midagi õpitakse…mis asi on ültse “Tõeline mõistmine ja hingeline lähedus”…???

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Selle kommentaari puhul jääb mulle arusaamtuks see tuum või probleem. Mulle tundub, et sind häirib see, et minu jaoks ei ole fraasil “sa meeldid mulle” sama tähendus, mis “ma armastan sind”.
      Täpsustan oma mõtete. Fraasi “sa meeldid mulle” kasutan ma sagedamini ja ütlen paljudele inimestele. Nt sõbrale, emale või muule huvitavale persoonile. Mulle meeldib, kellegi pilk või ellusuhtumine. Mulle meeldib mingi väike osa inimesest.
      Aga fraasi “ma armastan sind” ütlen vaid ühele inimesele. Ma armastan vaid ühte inimeste. See sõna sisaldab hästi palju meeldimisi. Mulle meeldib kõik või enamik selles inimeses. (Isegi tema puudused, sest need teevadki temast just selle inimese. Mulle meeldib tema kallal nokkida tema puuduste pärast. Need puudused ei häiri mind. Aga mulle meeldib näha teise poole püüdu end paranadad ja kerget kohmetust. Oma vigu tuleks ju ka armastada, püüda nendes midagi positiivset.)
      Miks ma ei julge seda (“ma armastan sind”) öelda ega kuulda? Öelda ei julge, sest ma pole kindel, mis asi on armastus. Minu jaoks on see, miski, mis tugineb suuresti usaldusele. Kuid tean, et usaldamisega on mul probleeme, sellest tulenevalt ka armastamisega. Ka pean ma armastamist väga sügavaks ja pikaajaliseks tundeks, mille esimene faas on armumine (aeg, kus kõik tundub ideaalne). Armumist ma ei karda, aga armastamist küll. Armastamise korral tuleks teist poolt usaldada ja sellega antakse ära osa endast. Armastatud inimese ees ollakse kaitseta ja sealt tulev löök on kõige valusam. Mina kardan seda lööki… Seda ei pruugi tulla, aga ma ikkagi kardan… Seega kardan ma ka armastada. (Kardan end avada.) Piirdun väikeste armumistega.
      Kuulda ei taha ma seda fraasi, sest ma kahtlen, kas teise poole jaoks on see sõnum sama sügav (sügava-mõtteline) kui minu jaoks. Kas ta mõtleb seda tõsiselt või ütleb ta seda n-ö suusoojaks, et saada oma tahtmist… Segadus tekibki nii, et kui inimene on siiras ja ütleb seda tõsiselt, siis tahaksin ma sellesse ka tõsiselt suhtuda. Ma ei taha kelleski ebakindlust tekitada. Samas kui see on öeldud vaid suusoojaks või oma tahtmise saavutamiseks, siis reageeriksin sellele külmalt või teeksin mõne “julmema või karmima” nalja… Kuid ma ei oska nende vahel vahet teha. Ma ei saa aru, kuna inimene on tõsisne ja siiras ning kuna valelik. Olen sellega nii ämbrisse astunud, et nüüd pigem eeldan, et inimene pole siiras. Vähemalt ei saa mina haiget.
      See, et sa mind “säästad” (:D) oma loengust… Justkui sa arvad, et see, mida sina arvad või õigeks pead, ongi õige… Selle kohta on mul välja kujunenud üks fraas. Nilmet “see on õige, kuid seda sinu süsteemis”. Minu süsteemis ei pruugi see nii olla ja ma ei pruugi iial õppida ning mõista seda, mida sina arvad või õigeks pead. Ei pruugi kunagi jõuda selle seisukohani, tedmiseni, arusaamani, mis sul on…
      Et mõista sõna “süsteem” sarnaselt, toon ma siinkohal mõned näited. Nt on meil planeet Maa (see on üks süsteem – siin on õhk vesi ja muud loomad :D ) ja siis on meil universum või mõni muu planeet või taevakeha (see on teine süsteem). Maa peal toimib gravitatsioonijõud, kuid nt kuul seda pole. Seal ei kuku õhku visatud asjad maha (nii nagu me siin Maa peal eeldame või harjunud oleme ja õigeks peame).
      Ka on matemaatikas erinevad süsteemid: kümnendsüsteem, kahendsüsteem… ja valemid ning teooriad, mis töötavad ühes süsteemis, ei pruugi teises töötada.
      Ka küsid sa, mis asi on tõeline mõistmine ja hingeline lähedus? Mul on sulle seda raske seletada, sest selle teema puhul, mulle tundub, et me oleme erinevates süsteemides. :D
      Aga ma püüan… Argielus näeb see umbes nii välja, et teist poolt ja tema soove tuntakse juba nii hästi, et aimatakse tema soove n-ö õhust. Kui teine pool kurdab millegi üle, siis esimene poolt otsib lahendusi. Kui see teine pool leiab õiged lahendused, sellised, mis esimest poolt rahuldavad ja probleemi lahendab, siis on tegemist tõelise mõistmise ja hingelise lähedusega.
      See on midagi sellist, et mõtled mingi asja peale, mida oleks vaja, mis väga meeldiks (nt mõni uhke telefon, soe sall, ühiselt veedetud lõuna…). Ainult mõtled ja unistad või paaril korral teed juttu, aga nii muuseas ja mitte selles võtmes, et ma tahaks vaid lihtsalt… Nt telefoni puhul räägid olulistest funktsioonidest, mis sulle meeldiksid ja erinevate telefonide disainidest.. n-ö laias laastus tehnikast… Ning mõneks tähtpäevaks see teine pool kingibki sulle just selle, millest oled unistanud… See on tõeline mõistmine ja hingeline lähedus. Mõistmine ilma suhtlemiseta, teise vajaduste tajumine. Teise poole murede, millest tal võib-olla endalgi polnud aimu, lahendamine…
      Esialgu ma paremini ei oska seda “tõelist mõistmist ja hingelist lähedust” seletada.

Leave a Reply to 7777 Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>