Pimekohting ehk kohtumine tundmatuga (st tulnukaga) :D

Olete näinud või vaadanud, kuidas käituvad näiteks väike kassipoeg ja kutsikas oma esimesel kohtumisel. Sama efekt tekib ka väikse lapse ja kutsika kohtumisel. See pilt on jäegnev: laps astub ühe sammu lähemale ja kutsikas vastab samaga. Laps teeb teise sammu, kustikas seisab paigal (kaalutleb, kas jätkata). Laps teeb veel ühe kogeleva saamu ja hakkab käsi välja sirutama, kuid kutsikas astub tagasi. Selline enesekindlus tekitab temas kartust.

Kuid siis saab ta julgust juurde ja haugatab või teeb äkilise liigutuse. Nüüd hakkab laps kartma, seisatab või astub koguni tagasi. Ja nii-moodi nad liiguvadki järk-järgult (teine kord natuke taandudes) teine-teisele lähemale. Ning lõpuks saavutavad nad kontakti ja on parimad sõbrad/kaaslased.

Kuid sama asi toimub ka täiskasvanud inimeste vahel, nt pimekohtingul või esmasel kohtumisel. Ma pole küll seda kontrollinud ehk ma pole käinud kohvikus vaatlemas, kas ikka selline asi toimub ja kuidas see välja näeb… Kuid usun, et see oleks põnev. St minna kohvikusse, istuda vaiksesse pimedasse nurka ja vaadata ning jälgida inimesi. Sellist arglikku paari. Seda ma tean, et neid on kerge silmata. Esimene kohtumine jääb kõrvalt vaatajale hästi silma.

Ma olen tundmatutega paaril korral kohtunud. Olen olnud pigem see kassipoeg, need on julgemad ja on valmis rohkem riskima. Minu puhul väljendub see rääkimises. Kui ma kardan, siis ma hakkan hästi palju rääkima ja takistan vaikuse tekkimist. Sest vaikuses muutuksin ma ebakindlaks, samas kaoks ka kontroll (mul on suur vajadus kõike kontrollida). Samas teine pool ootab vaikust, mis annaks talle märku, et nüüd on tema kord rääkida. Mina ootan, et teine pool räägiks, sest mu mõtted hakkavad juba otsa saama. Päris koomiline pilt… :D Üks räägib meeleheitlikult, kuid samas pole nagu, millestki rääkida. Teine kuulab pinksalt ja meeleheitlikult, kuid tahaks nagu ka paar sõna öelda, sest mõtteid on juba nii palju kogunenud…

Kuid alati ei pea kohtumine või vestlus toimuma füüsilises või reaalses keskkonnas. Me elame ju IT-ajastus ja kõigil on nii kiire, et tihti suheldakse virtuaalses keskkonnas. (Noh.. tööpäev lõppeb, välja ei viitsi minna, aga suhelda tahaks. Uute inimestega kohtuda. Siis ongi kaaslane n-ö “hiire kliki” kaugusel.. :D )

Virtuaalseid kohtumisi tundmatutega on mul juba märgatavalt rohkem. Neid on palju. Kuid ka seal toimub see lapse ja koera kohtumise efekt. St kahe tundmatu esmakohtumine. Kuid  virtuaalses maailmas ei ole füüsilist lähenemist… seal toimub see “mingil” teisel tasandil.

Esmalt on väljakujunenud mingid reeglid. Üks enam levinuid on: “Tere”; “Kuidas läheb?”; “Kuidas tänane päev möödus?”; “Millega tegeled?” (Sellele viimasele ei oska ma kuidagi vastata. Ma ei saa aru, kas soovitakse teada saada, et istun arvuti taga ja hoidun õppimisest või seda, et lõpetan kõrgkooli ja samas otsin passiivselt tööd.)

On ka eesmärgiga vestluse algus: “Tere”; “Kust kandist?”; “Kui vana?” jne… Sellise lähenemise puhul on see alustaja pool aktiivsem vestluskaaslane.

Kuid kui see n-ö kohustluslik osa on läbi saanud, siis algab see (minu jaoks) kõige põnevam osa. Toimub see lähenemine, katsetamine, piiride tajumine/kompamine…

Üks kirjutab midagi, üldiselt küsib midagi (see on see sammu astumine). Teine vastab kiiresti (see on see, et teine pool tegi ka sammu lähemale). Kuid kui teine pool vaikib, tekib pikem paus ja tuleb ebalev vastus või vastu küsimus (siis on tegemist selle peatumisega või väikse tagasi astumisega). Sellisel juhul on esimene pool olnud liiga julge (samm on olnud liiga julge), mille tõttu teine pool tõmbub tagasi ehk kardab natuke.

Kui esimene pool tunneb, et tema tegevus või sõnad on kutsunud esile teise poole taganemise, siis tõmbub esimene pool tagasi (sest ei taha teist poolt päris ära hirmutada). Esimese poole tagasitõmbumist tajudes, muutub teine pool julgemaks… Ja nii see virtuaalne lähenemine toimubki, kuniks saavutatakse see tase, et toimub elav vestlus ja mõtete vahetamine (see väljendub selles, et hakatakse vestlema pikemalt ühel teemal. Enam ei ole n-ö sobivate teemade kompamist ega sõnade valimist…)

Kuid virtuaalne lähedus ei võrtsustu reaalse lähedusega. Reaalses keskkonnas kohtumisel tuleb taas need samad etapid ära teha, aga siis on juba mingi baas olemas, millele tuginedes esineb seda ebakindlust juba natuke vähem.

Ka liikumine virtuaalsest keskkonnast reaalsesse on päris huvitav. Üks pool hakkab tegema vihjeid, selles suunas. Teine pool ei taba neid veel. Siis lähevad vihjed selgemaks, teine pool eirab või ei taju neid jätkuvalt. Siis esimene pool esitab juba otse konkreetse küsimuse. Teine pool, kas vastab ja arendab seda edasi või hakkab kartma ning liigub sinna virtuaalse kohtumise alguse faasi tagasi.

Virtuaalses keskkonnas on see n-ö liikumine volatiilsem ehk suurema aplituudiga. Päriselus ei saa nii kiiresti liikuda. Nt MSN-st võib ju välja logida sekunditega, aga kui sa inimesega kohvikus ühe laua taga istud, siis selline sekundiline kadumine oleks… (kergelt öeldes kummaline, veider… Ja isegi ebaviisakas ning teist poolt solvav…)

Jah.. kuidas mul küll selline mõte tekkis. Mis oli selle mõtte n-ö seeme? Olin ühe noormehega üsna pikka aega vaid MSN-s vestelnud. Suhtlemine läks juba päris ladusalt. Mõtlesin, et võiks katsetada n-ö edasi liikumist… Kuigi tavaliselt on mehed need algatajad… tema puhul oligi tema, see virtuaalse suhtlemise algataja… (Ma olin alguses veel ertiti passiivne ja eelarvamustega… Ta mainis, et minuga oli väga raske kontakti saada.. või midagi sellist… Et ma ei võtnud kohe üldse kuidagi vedu ja olin väga n-ö kidakeelne olnud…)

Igatahes, ma küsisin selle noormehe telefoninumbrit. Aga ma ei saanud seda, kuid ma ei hirmutanud teda ka päris ära. Ei toimunud seda nano-sekundilist kadumist. :D

Kas ma olen pettunud või kurb või löödud? Ei ole. Mul on isegi hea meel, et ma ta numbrit ei saanud. See vestlus toimus nii galantselt. Minu seisukohast isegi nagu parimal võimalikul moel ja seda kohe ruudus või kuubis (st matemaatiline termin). Mulle tundus, et teise poole panin ma natuke kohmetuma ja tiba ebameeldivasse olukorda, aga ta sai sellega väga hästi hakkama, sest tegemist on väga enesekindla noormehega. See oli ka põhjus, miks ma julgesin nii julge sammu astuda.

Muidugi sain ma vastuse väga paljudele oma küsimustele, sellistele, mille vastuseid tuleb aimata ja ridade-vahelt lugeda, sest otse küsides nendele ausalt ei vastata. Või vähemalt enamus ei vasta, väga väike hulk inimesi vastab ausalt. Kuid ausa vastuse puhul jääb ikkagi see kahtlus, et äkki see ei ole aus vastus. Sest seda ei saa kuidagi kontrollida ja mitte miski ei anna vastuse aususe kohta garantiid. Tuleb lihtsalt usaldad, aga sellega (st usaldamisega) on mul veel suuri raskusi….

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Midagi mõtisklemiseks, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Pimekohting ehk kohtumine tundmatuga (st tulnukaga) :D

  1. 7777 kirjutab:

    sa oled uskumatult lahe,tore on lugeda kohe kui inimesed julgevad riskida…..
    minu ex polnud küll nii julge vahel tuntsin isegi puudust temapoolsetest erinevatest julgetest algatustest

    aga sa ju ei saa sundida inimesele ennast peale kui sa temale ei meeldi ja sisimas vb taheti midai muud või kedagi teist…..teinekord on jälle liigne agarus sootuks ogarus….

    teinekord ehmutakse jälle ära kui asju otse küsitakse ja see enesekindlus ja otsekohesus on vaid pelgalt maskiks…milletaha varjutakse ja oma puudujääke kompenseeritakse eriti IT maailmas …igatahes hoian pöialt sulle ja sinu seiklustele …ja loodan et leiad selle mida otsid.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>