Mulle on juba lapseeast peale avaldanud muljet raamatupidajad, nende oskus nii väikse rahaga nii palju saavutada. Mu tädi oli raamatupidaja. Ta oli ka üksikema, kuid tal oli oma korter, mille ta vahetas kesklinna korteri vastu ja nüüd on ta südalinnas asuva korteriomanik. Ma teadsin, et tema sissetulek on väike, see on alati nii olnud, kuid ta on nii palju suutnud endale muretseda. See on hämmastav, millise osavusega raamatupidajad raha investeerivad.
Seega olen ma seisukohal, et raamatupidajad mõtlevad hoopis teisel tasandil kui n-ö tavainimesed või need, kes pole raamatupidajad. Ma olen püüdnud jälgida oma tädi arutluskäiku ja ka teiste raamatupidajate kõnepruuki, et saada aimu, kuidas nad mõtlevad. Ma tahan ka mõelda nagu raamatupidaja.
Seega on mul juba väiksest peale huvi raamatupidamise vastu. Nüüd olen ma natuke ka seda valdkonda õppinud. Kõrgkoolis ja finantsjuhtimist. Olen olnud ka praktikal raamatupidamisteenust pakkuvas ettevõttes ja minu huvi raamatupidamise, raha, finantsasjanduse ja muu sellise vastu on ainult kasvanud.
Seega ma püüan õppida iseseisvalt võimalikult palju juurde. Et õpitu ei ununeks ega läheks raisku, siis püüan rakendada õpitud oskuseid või teooriaid ka oma tavaelus. Tegelikult on ju tavaline inimene ka nagu üks organisatsioon. Mina olen nagu filiaal või tütarettevõte ja minu ema, kes mind rahaliselt toetab on emaettevõte. Ma olen mõelnud, et mis on minu põhitegevusalaks, aga mul pole selles osas veel selget ettekujutust. Üks mõte oli, et minu põhitegevusala on elamine ehk söömise, hügieeni ja tervise jaoks tehtud kulutused on põhitegevuse kulud. See on oluline, kui ma püüan teha enda majandusaasta aruannet (eriti kasumiaruande ja rahavoogude aruande juures muutub see vältimatuks).
Ma koostan igaks kuuks endale eelarve ja kuu lõpus vaatan, kas mu kulud jäid eelarvepiiridesse ja analüüsin ka hälbeid eelatvestatu ja tegeliku tulemuse vahel. Projekti hindamist pole ma veel oma tavaelus rakendanud, kuid kui leian sobiva situatsiooni, milles seda rakendada, siis teen ma seda kindlasti.
Kuid mulle pakub huvi ka turundus, juhtimine ja motiveerimine. Kunagi võib-olla teen omale väikse ettevõtte, siis tuleb ju kõigega ise tegeleda. Vähemalt alguses.
Hetkel loen kuluarvstuse ja controllongu-alaseid raamatuid. Need võtsin ma raamatukogust seoses eksamiks õppimisega, kuid enne eksamit ei jõudnud ma neid läbi lugeda, seega püüan need nüüd läbi lugeda.
Täna jäi mulle silma järgnev tähelepanek: „Juurutades eelarvestamise ja controllingu süsteeme erinevates organisatsioonides, meenub sarnane olukord kui raamatus „Alice imedemaal“: „Kuhu poole ma siit peaksin minema?“ küsis Alice Irvikult Kassilt, kui ta seisis teelahkmel. „See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,“ ütles Kass. „Mulle on enam-vähem ükskõik kuhu,“ vastas Alice. „Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,“ sõnas Kass.“ (Karu & Zirnask, 2004: 65)
„Paljud organisatsioonid sarnanevad Alice’iga – neil ei ole alati aimu, kuhu soovitakse välja jõuda ja mis suunas soovitakse liikuda, püütakse vaid päevast päeva ellu jääda. Kui kaua hoitakse kasumile suunatud organisatsioonis juhti, kes tegutseb sarnaselt Alice’iga? Kui kaua veel on võimalik juhtida kasumile mittesuunatud organisatsioone (sh riiki ja omavalitsusi) Alice’i kombel?“ (Karu et al, 2004: 65-66)
Aga eesmärgid on olulised ka eraelus. Enne Peep Vainu raamatu lugemist polnud ka mul eesmärke. Olid mõned unistused, kuid mitte midagi konkreetset. Siis ma elasin ja mõtlesin ka nagu Alice, et mul on enam-vähem ükskõik kuhu välja jõuan. Kuid tulemus oli see, et ma ei jõudnud mitte kuhugi. Vaatan oma CV-d ja seal laiutab üsna suur tühimik. Mõned kuud töötamist ja paar aastat on vist isegi üldse seal kajastamata.
Pärast Peep Vainu raamatu lugemist avastasin ma eesmärgid. Tegelikult kui nüüd end paremini väljendada, siis selle raamatu toel õppisin ma eesmärke seadma. Ja sain tunda, kuidas need toimivad. Minu CV on ka sisukamaks muutunud, kuid jah… Hetkel olen ma veel kõrgkoolinimekirjas, kuid kui ma oma paberid kätte saan, siis see ei taga mulle veel tööd. Kuid siis ma saan Töötukassasse minna ja end töötuna arvele võtta. Seega suudan ma oma CV veel mõnda aega sisukana hoida.
Kuid tänu eesmärkide seadmisele ja nende omamisele tunnen ma, et suudan rohkem. Nende viimaste aastate jooksul olen ma rohkem korda saatnud, kui nende eesmärkideta aastate jooksul.
Ma tunnen eesmärkide ja mõtlemise jõudu, seega püüan ma oma eesmärgid väga hoolikalt seada. Kui eesmärk on valesti seatud, sihik on mööda või paigast ära, siis ei jõuta ka soovitud (rahuldava) tulemuseni. Kuna mõttel on jõud ja arvestades minu eesmärgikindlust, siis põrutaksin ma täielkiirusel metsa (kraavi, teelt välja). (Piltlikult öeldes olen ma nagu kiirrong ja vale sihiku korral toimuks kiirrongi õnnetus maksimumkiiruse juures ning need on katastroofilised.)
Minu suured projektid hakkavad lõppema. Tegelikult ongi lõppenud. Noh.. see kaal ja tööotsimine jäävad, kuid minu peamiseks eesmärgiks oli kõrgkooli saada ja see lõpetada cum laude. Peep Vainu raamatu toel seadsin ma ka pikemaaja eesmärgid, kuid need langesid nüüd ära mu elus toimunud prognoosimatute pöördeliste sündmuste tõttu.
Ma tunnen suurt vajadust uute eesmärkide järele, kuid ma ei julge neid seada, sest ma veel ei tea kuhu ma välja tahan jõuda. Hetkel tunnen end taas Alice’na. Tegelikult on kõik kättevõtmise asi. Eks ma suures laastus ju tean, et tahan tasuta kohta TTÜ-s ja tööd ning elamist Tallinnas. Kuid iga päevaga muutub see mõte reaalsemaks. Siin kohal tuletan meelde, et reaalsuse tunnuseks on probleemid (ehk lahknevus soovitud ja tegeliku tulemuse või olukorra vahel).
Mõtlen, et kui ma Tartus ei leia tööd. See võtab aega. Siis kuidas ma Tallinnas selle saan. Kuidas ma seal elamise saan? Kas ma saan oma kassi kaasa võtta ja kui ei saa, mida ma temaga teen? Kui palju asju ma saan kaasa võtta? Millest tuleb loobuda, kus ladustada elu jooksul kogunenud meened ja muud asjad? Kui leian Tartus töö, siis Tallinna kolides tuleb ju sellest loobuda. Kui mulle Tartus tööd pakutakse ja küsitakse edasiste plaanide kohta, kas vaikida, et soovin Tallinna minna ja võib-olla töötaksin vaid paar kuud (samas see minek pole kindel ja pole kindel, kas see töö mulle üldse sobib).
Natuke hirmutab ka elamine võõras ja suures linnas n-ö üksinda. Tuttavad ja abi jääb ju Tartusse. Kuigi ega ma seda abi nii väga vajagi. Mulle piisab välismaal elava ema abist ja tema oleks mulle Tallinnas isegi nagu lähemal.
Igatahes, eesmärkide seadmiseks pean ma kõik põhjalikult läbi mõtlema ja tekkivad probleemid lahendama ja võimalikud riskid, nii palju kui võimalik, maandama. Ja seetõttu ma lükkangi nende uute eesmärkide seadmist edasi. Kardan muutusi, kuid igaljuhul ootavad mind ees suured muutused. Tuleb lahkuda sellest turvalisest pesast.
Tean, et päriselu pole muinasjutt. Kuid viimasel ajal on mul vedanud. Nii palju positiivseid ja soodsaid kokkusattumusi on olnud. Seega ma vaikselt loodan, et äkki on selle TTÜ ja Tallinna kolimisega ka mõni soodne juhus. Tean, et sellele lootma jääda oleks rumal, kuid liialt muretsemine pole ka otstarbekas. Äkki ongi kätte jõudnud see koht, kus ma pean oma kontrollimise ja valitsemise vajaduse alla suruma ning laskma asjadel lihtsalt minna. Ehk võtma vabamalt, laskama võimalustel minuni tulla ja siis tegema otsuse ja valikud vastavalt võimalustele. (Aga see minu kontrollivajadus ütleb, et võib juhtuda, et võimalust ei tulegi, mis siis saab… Kontrolliv ja arglik Minny vajab tagavara plaane ning mitte ühte vaid mitut…)
Praegune olukord on natuke naljakas. See on umbes selline, et ma kardan, et ma saan töö. Naljakas on see, et ma ju tahan tööd saada, tahan tööd teha ja olen valmis inimestega suhtlema, miks ma siis kardan. 
Ja teine olukord on see, et ma kardan, et ma saan TTÜ-sse tasuta koha, siis tulevad kohustused ja suurem muutused (minu enda survel). Taaskord, tasuta koht on ju hea. Kui ma selle saan, siis olen ma ju tubli ja minus on potentsiaali. Et mida siin karta…
Ma pole veel end nende aju osadega kurssi viinud. Kuid nagunii on see selline organ, mis on veel mõistatuslik. Ma usun, et minu aju on veel eriline “käkerdis”. Mina ei mõista ennast, ma ei suuda ka end kontrollida. Ma tahaksin väga olla ratsionaalne (see on nagu raamatupidaja omadus), ma püüangi seda olla, kuid see on väga-väga raske. Olen tunnete inimene ja väga sageli teen ma oma otsused emotsionaalselt. Ratsionaalsuse poole pürgimine tundub vahel nagu võõrale ja minu jaoks sobimatule mängumaalne ihkamine. Ja sobimatus keskkonnas on raske midagi saavutada, sest põhirõhk ja energia kulub sobitumisele.
See on justkui olukord, kus püütakse panna jõge tesitpidi voolama. Üsna mõttetu ja ebaoluline tegevus. Võtab palju ressursse ja tulemus on ebaoluline või hoopiski negatiivne. Seega oleks parem mitte hakatagi seda jõge teistpidi voolama panema. Äga äkki mina teengi seda, kui ma püüan olla ratsionaalne (mis on natuke nagu minu loomuvastane).
- Karu, S. & Zirnask, V., 2004. Eelarvestamine – üks strateegilise controllingu juurutamise eeldusi organisatsioonis. Tartu: OÜ Rafiko