Tööle kandideerimine

Minu tähelepanekud töö otsimisega seoses.

Üks viga, mida ma tegin kandideerimisel oli see, et ma kirjutasin palju. Ma nii väga soovisin saada erialast tööd ja ma tahtsin selles kirjas kajastada kõik oma oskused ja positiivsed omadused. Kaaskirjad venisid liiga pikaks. Need koosnesid kolmest lõigust. CV-sse kirjutasin hästi täpselt ja põhjalikult praktikal täidetud ülesanded (kirjeldasin neid, oleksin pidanud kasutama märksõnu ja loendit võib-olla).

Nüüd kui ma tean, et ühele kohale kandideerib umbes 140 inimese ligi (tundub, et Tartus on minuga samas valdkonnas aktiivseid töötuid nii palju..). Mitmest kohast olen saanud tagasisidet, et kandidaate oli 147 või 146, seega oletan, et sinna kanti jääb ka teistesse kohtadesse kandideerijate arv. Mõned ettevõtted ei anna tagasisidet üldse ja mõned kirjutavad lühidalt, et ma ei osutunud valituks. (Olen kuulnud, et mõnda inimest pahandab see, et ettevõtted ei vasta ega anna tagasisidet. Mind see ei häiri. Mul kulub aeg peamiselt uute töökohtade otsimisele ja kandideerimise avalduste kirjutamisetele ning vanad kipuvad ununema. Ma olen omale paberile küll kirjutanud, kuhu olen kandideerinud ja kuupäeva ka, kuid ega ma pinksalt sealt (ettevõttest) vastust ei oota. Üldiselt on vähemalt Tartus see elu nii aegalne ja n-ö pika kummiga, et vastus tuleb tavaliselt kuu aja pärast (see on minu väike statistika). Igatahes, kui ma vastuse saan, valdavalt negatiivse, st ma ei osutunud valituks, siis kirjutan oma paberile märkme “EI” ja vaatan edasi. Üldiselt ei ole veel kurvastanud, negatiivse otsuse tõttu.)

… Aga kui ma kujutan ette neid 14o avaldust (140 CV-d + 140 kaaskirja), siis ma täitsa mõistan, et minu oma võib näida romaanina ja keegi ei viitsi seda läbi lugeda.

Teine tähelepanek oli see, et kui ma midagi väga tahan ja see on muutunud juba kinnisideeks ning kui ma sellest veel ka kramplikult kinni hoian, siis ma seda ei saa. Siis teen vigu ja näin meeleheitliku ning eemaletõukavana. (Kohe meenus mu eksmees, kellest ma hoidsin ka mingi aeg kramplikult kinni ja kui vabamaks lasin, siis pani ta minu juurest jooksu… :D ).

Kolmas on kõige olulisem, kuid samas ka kõige raskemini teostatav tähelepanek. See töötab igas eluvaldkonnas. Nimelt tuleb olla vaba ja loomulik. Vallaliste turul tegutsedes ma pole seda veel suutnud, aga ega ma seal nagunii veel aktiivselt liigu…). Kuid tööle kandideerimisel olen seda rakendanud.

Ma olen eelnevates postitustes maininud, et käisin töövestlusel. See sama, kus oli mitu vooru ja tuli ülesandeid lahendada. Tegemist oli klienditeenindaja ametiga. Ma osutusin õnnelikuks väljavalituks. Mind koolitatakse klienditeenindajaks, kuid pärast seda hakkan õppima osakonnajuhatajaks. Neil on soov teha minust osakonnajuhataja.

See oli mulle suureks üllatuseks. Enne esimest vestlust ma tundsin hirmu, tahtsin ju ära joosta, kuid argusest ma siiski jäin. Ma tõesti tundsin, et teised kandidaadid on minust ikka peajagu üle. Seega ma sisenesin sinna ruumi juba selle mõttega, et see on töövestluse harjutus ja ma võtan sellest maksimumi.

Kui meid taharuumi kutsuti, siis olin kohe esimene, kes sinnapoole liikuma hakkas, teised tulid minu järel. Kui pakuti istet, siis istusin kohe laua otsa, et oleks hea ülevaade kõige üle. Kui anti ülesanne, mis oli mõeldud paarikaupa lahendamiseks, siis meid pandi kolmekesi gruppi ja ma võtsin kohe ohjad üle. (Uskumatu, tavaliselt ma olen “hall hiireke” ja olen hästi tasa.)

Ma ei tahtnud domineerida. Lasin teistel rääkida, kuid kui nad sattusid ummikusse, siis sekkusin vahele või kui mulle näis, et nende mõte või idee hakkab rappa jooksma ehk see ei tundunud enam arenevat, siis ka sekkusin. Soovitasin rollid ümer jagada, pakkusin teisi variante, lahendusi.

Ma tegin seda, sest algselt loodud õhkkond oli hästi meeldiv ja vaba. Uskumatu, et ma seda suutsin. Vahel suudan ma end ikka üllatada. Olen isegi ise-enda jaoks üks suur mõistatus. :D

Kui mind uuesti tagasi kutsuti ja sooviti ka nelja silma all rääkida, siis ma mõtlesin, et neil on raske valida, et olen üks kahest või kolmest, kes sõelale jäi. Taas läksin teadmisega, et ma nagunii seda kohta ei saa, kuid ma annan endast parima. Võtan seda kui töövestluse harjutamist ideaalsetes tingimustes.

Ja kui mulle pakuti tööd, siis olin šokeeritud (õigem oleks kasutada sõna “vapustatud”). Selles mõttes, et ma polnud selleks üldse valmis. Ma hakkasin kahtlema ja mõtlema. Rääkisin ka enda omadustest, millega ma peaksin veel vaeva nägema.  Ühel hetkel ma kuulasin ennast ja mõtlesin, et mida värki ma teen… st tajusin, kuidas ma end n-ö maha teen. Siis tegin oma hoiakus kannapöörde ja keskendusin oma positiivsetele oskustele ning omadustele.

Kui mulle pakuti osakonnajuhataja perspektiiviga kohta, siis ma ütlesin, et vastutust ma ei karda, kuid ma ei tea, kas mul need oskused on. Et mul pole olnud varem inimeste juhtimise kogemust. Mulle anti järele mõtlemise aega.

Tegelikult ma väga tahaks seal töötada. See õhkkond ja need inimesed on meeldivad ning toredad. Ka see töö tundub väljakutsuv ja põnev. Kuid ma kartsin just, et nad ju arvestavad minuga pikaajaliselt, kuid mina plaanin edasi õppima minna. Ma veaksin neid ju alt, sest ma ju tajun, et nad eeldavad, et ma jään sinna pikemaks, kuid ma tean, et on võimalus, et ma ei jää sinna kaukas.

Ma ei julgenud neile oma edasi õppimise soovist rääkida. Nad ei küsinud ka minu tuleviku plaanide kohta. Samas ma mõtlesin, et kas valida töö või kool.

Siis helistasin ühele sõbrale. See on selline maagiline sõber. Ma ei tea, mis tasandil me suhtleme, ka ei ole meil tulevikuplaane. Ajalises mõttes tunneme üksteist vähe, kuid vahel on mul tunne, et me oleme nii sarnased. Meil on sarnane huumorimeel, oleme jäärapäised, kangekaelsed ja nagu uhked… (uhked selles mõttes, et soovime, et meid austatakse). Ei lase endale mitu korda ära öelda. Mina rakendan komest reeglist, st kolm korda küsin ja kui vastus on “ei”, siis lõpetan ning otsin uue võimaluse. Tema on “ühe ei-mees”. Üks “ei” ja ta lõpetab.

Selle sõbra kohta veel, et vahel ma nagu tajun, et ta meeldib mulle, et minus on tärkamas tunded tema vastu. Samas oleks ta ratsionaalses mõttes minu jaoks väga vale mees ja mina oleksin tema jaoks ka vale. Seega ma vahel nagu hoian end tagasi ja hoian end temast eemale, et see säde, mis võib-olla on tekkinud, et see juba eos kustuks. (Ma ei ole valmis armuma ja suhet looma. Pole valmis pühenduma ega võtma lisa kohustusi. Ei ole veel valmis end siduma, kellegagi.)

Aga kuna see maagiline sõber on nii lahke ja lubab endale alati helistada, siis ma vahel kasutan seda võimalust. Kasutan tema lahkust kurjasti ära ja helistan talle.

Nt reedel, kui ma tulin vestluselt ja mõtlesin, et kas võtta töö vastu või ei, kas öelda oma edasi õppimise soovi kohta (ja kaotada suure tõenäosusega võimalus tööd leida/saada) või ei… Olin nii segaduses. Siis ma helistasingi oma maagilisele sõbrale ja küsisin, mis teha.

Ja temast oli mulle suur abi. Ta ütles, et ma ei pea valima kas töö või kool. Soovitas mul see töökoht vastu võtta ja magigriõppesse ka proovida. Ta ütles, et tänapäeval nii tehaksegi. Siis ma hakkasin mõtlema, et tõesti… Ma ei pruugi ju magistriõppesse saada. Selle testi eest on võimalik saada 30 punkti ja viimased aastad on olnud konkurents minu valitud erialale väga tihe, mistõttu minimaalne punkti tase on olnud 26 punkti juures. Seega ma ei pruugigi seekord tasuta kohale saada. Kuid katsetades ma näen, millene see test on ja tutvun kooliga jne… Võib-olla saan järgmine aasta tasuta kohale. Ja töökoha praegu vastu võttes, ma saaksin hakata juba praegu raha teenima ja koguma ning kui ma see aasta ei saa tasuta kohale, siis minu tööstaaž ju juba jookseks…

Ma mõtlesin, et minust ei ole ilus ega eetiline lasta tulevastel tööandjatel eeldada, et ma jään pikemaks nende juurde ja hakkan karjääri tegema. Nad on hästi toredad ja ma kohe kuidagi ei tahaks neile probleeme põhjustada. Aga minu sõber ütles, et ma pean ka enda peale mõtlema, et ma ei saa kogueg teistele ja teiste heaolule mõelda.

Siis ma mõtlesin, et kui ettevõttel läheb raskeks, siis nad ju ka koondavad inimesi. Vaevalt nad jätaksid selle tegemata lihtsalt selle pärast, et nad ei taha töötajale ebameeldivusi tekitada/põhjustada. Täna võib ju kõik ilus näida ja prognoosid võivad ju head olla, aga tegelikult ei oska keegi tulevikku ette ennustada.

Võib-olla selleks ajaks, kui ma lahkun on neil tekkinud vajadus inimene koondada või muuta midagi või mõni väga hea varasem töötaja soovib tagasi tulla…. Praegu tundub see utoopiline, kuid maailm muutub kiiresti ja kõik see on ettearvamatu.

Hea näide on minu suhe. Mul oli plaanis elada oma kaaslasega koos terve elu. Olin nii kindel, et ta mulle ei valeta, et ta pole võimaline mind petma jne… Aga see muutus toimus nii äkki ja oli nii suur. Ma pidin selle tõttu kogu oma elu ja eesmärgid ümber seadma. Ega ma pole veel praeguseksi suutnud uut kurssi (sihikut) paika saada. Tegelen sellega, samas selles muutuvas maailmas ei olegi sellist olukorda, et paned lõpu punkti maha ja siis liigud otse selle suunas. Elu on nagu paat/lootsik merel, kõigub ja toimuvad väiksed võnkumised (lainetus) ja vahel on torm ka (suured kõikumised ehk tormilised perioodid elus)…

Valgusin taas igasugusest teemast välja.

Kuid töö juurde tagasi tulles. Ma peaskin nüüd tööle saama. Lepingut mul veel pole, seega ma ei julge seda kindlalt väita. Minu esimene palk peaks tulema mais või juunis. Usun, et seda ma kajastan küll oma blogis. Minu jaoks oleks see nii suur asi.

Minu tähelepanekud kandideerimisel:

  1. Lühike tekst (nagu reklaam tee ääres, millest sõidad bussiga mööda),
  2. Mitte hoida ühest võimalusest kramplikult kinni (soovida ja tahta, aga mitte kramplikult kinni hoida),
  3. Ole loomulik ja jää ise-endaks (see on kulunud tõde, kuid jätkuvalt toimib). Selle puhul võib olla abiks see, et tekitad endas tunde, et kaotada pole enam midagi ja võit pole oluline. Et oled olukorras, kus on peamiseks eesmärgiks enda olemine mugavaks teha. Kõik on sõbrad. (Kui kohtun võõra inimesega, siis ma rahustan end tavaliselt sellega, et see teine inimene on sama närvis kui minagi ja kardab sama moodi äparduda nagu minagi. Seega minu pabistamine on mõttetu ja ülemäärane. Tavaliselt on see mind aidanud. Muidugi ma räägin hästi palju ja mõtlen ka, juba selle tõttu ei saa ma võõrastada ega karta, selleks pole lihtsalt aega.. :) ).
Rubriigid: Minu mõtted, Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>