Proovipäev

Mul on taas mingi mega masendus peal. Soovin olla omaette ja vältida inimesi. Ei tahaks kellegi peale oma pahatuju välja elada. Mul on nii raske enda emotsioone kontrollida, kuid samas ei oska ma ka rahulikuks jäädes endale n-ö ruumi küsida… Aga see selleks…

Igatahes.. Mõtlesin, et kuna mul pole tuju midagi teha ja inimesi ei taha ka näha, siis ongi õige hetk oma blogiga tegeleda.

Olen kolmel päeval käinud proovipäeval. Mõned tunnid olen tööd teinud. Viimane kord olin kassas ühe tunni. See oli vist möödunud teisipäeval.

Jätkuvalt on minu jaoks uusi töötajaid. Mul on väga kehva nimede ja nägude mälu. See teeb tutvumise veel eriti raskeks, aga ma püüan hakkama saada.

Ma olin sellest töökohast nii vaimustuses ja mõtlesin, et seal on kõik tesiti. Kuid kõik on ikka sama nagu igalpool mujal. Seega tuleb end kohandada vastavalt keskkonnale. Kuulsin ühelt töötajalt, et tema sinna ettevõttesse küll ei jää. Mulle tundus, et ta on rahulolematu. Seega on midagi korrast ära, selles ettevõttes.

Antud töötaja omandab rakenduslikku kõrgharidust ja mulle tundus, et pigem oli see selle seisukoha taga. Samas sellise palga juures, nagu see töökoht pakub, ei saagi pikaajalisi plaane teha. Sest selle palgaga ei ela ära, selle eest ei saa endale elamist lubada jne.

Vahel ma tajun, et kõrghariduse omandanud inimesed on kuidagi uhked. Nad justkui liigitaks mõned töökohad mustadeks ja enda staatusele mitte sobilikeks töödeks. Võib-olla on see õige. Kõrghariduse omandamine on keeruline ja selleks tuleb kõvasti pingutada. Vaeva on ju nähtud ja seega võiks ju ka paremat nõuda.

Ma ise ei oska enda saavutust ja kõrgharidust piisavalt hinnata. (Tegelikult ei oska ma ka end hinnata. Tunnen taas ennast väärtusetuna.. aga see las jääb…). Ma ise püüan kuskiltki alustada. Ma võiksin ka koristajana töötada. Loomulikult ma sellel alal karjääri ei planeeriks, kuid alguseks oleks ka see hea. Parem kui mitte midagi.

Ma ise ei tunne end halvasti selle tõttu, et klienditeenindajana hakkan töötama. Ma isegi ei mõelnud sellele. Mõtlesin, et see on hea võimalus saada uusi kogemusi. Ma saan harjutada inimestega suhtlemist, saan töötada suures ettevõttes (kus ma arvan, et ma ei pea käima oma väljateenitud palka lunimas). Võtan seda, kui tasustatud praktikat ja püüan sellest tööst võtta maksimumi. Saan katsetada kõike, mida olen õppinud müümisest ja mida olen ka selle kohta lugenud.

Ma arvan, et džentelmen jääb ka mustas lehmalaudas või sõnnikuhoidlas džentelmeniks. Nii ka, minu teadmised ja haridus jäävad mulle alles ka klienditeenindajana töötades. Kusjuures, diplom on mul finantasalal, kuid klienditeeninduse alal olen ma ju amatöör ja alustan praktiliselt nullist.

Ma olen vist liiga mõjutatav ja enesehinnang on mul nagunii null (see pole enam mingi uudis). Ühesõnaga.. Teised nagu mõnitaksid mind, öeldes: “Sul on kõrgharidus, aga töötad miinimumpalgaga klienditeenindajana.” Seda oli valus kuulata. Surusin hambad kokku ja püüdsin naeratada ja öelda, et jah, nii see on. Kuskilt tuleb ju alustada. Las neile siis jääb see rõõm. Rõõm selle üle, et kellelgi läheb kehvemini kui neil.

Mind ajab närvi see, kui ma tunnen, et mind tahetakse mõjutada. Nt mu juhendaja (kunagises praktikakohas), soovib teha oma ettevõtet ja mulle tundus, et ta tahaks, et ma teeksin ettevõtte oma nimele ja võtaksin töötukassast ka toetust jne… Aga selleni jutt ei jõudnud. Igatahes… Ta ütles (kuuldes, et hakkan klinediteenindajana tööle): “Et sa siis hakkad kaupu välja panema ja kassas olema ning graafiku alusel tööl käima..” (Seda sellise kaastundliku häälega.) Jah, hakkan küll jah. Kuid see võimaldab igal juhul püsivamat ja kindlamat sissetulekut, kui väikses ettevõttes töötades.

Siis kuuldes, et ma soovin TTÜsse tasuta kohale kandideerida, et äkki ma see aasta ikka ei läheks. Et töötaksin ja koguksin raha ning õpiksin ja prooviksin järgmine aasta. Vastasin kindlalt, et kindlasti soovin sellel aastal proovida… Ja võin harjutamise mõttes mõned kõned teha ja tema ettevõtte raamatupidamise teenust pakkuda, kuid mul ei ole aega tema ettevõttes töötada ja aidata tal seda üles ehutada. Ta ise läheb Soome ja seda kohe, kui võimalus avaneb, seega pole just eriti kindel ja usaldusväärne töökoht tema poolt.

Sellistel hetkedel tunnen taas, et minu heaolu eest ei hoolitse keegi peale mu enda. Inimesed, kes nätavad üles sümpaatiat ja hoolivust, ka nemad seisavad pigem oma heaolu eest ja otsustavatel hetkedel teevad seda ka teiste heaolu arvelt. Samas see annab mulle julgust öelda välja oma arvamus ja seista enda eest. Julgus mõelda ja tegitseda vastavalt oma heaolule.

Nii teine tähelepanek, proovipäeval kuulsin, kuidas üks klienditeenindaja teisele ütles, et kliendid on ikka mugavaks ja ülbeks läinud. Esiteks müügisaalis, see oli minu arust nii ebaprofessionaalne. Ja teiseks mulle meenus selles toonerite müügiga tegelevas ettevõttes nähtu ja kogetu. Seal kõlas kas täpselt sama fraas või sellele midagi väga sarnast. Ka see tõi mind natuke reaalsusele lähemale, et pole olemas töökohta, kus õpikutarkus toimiks. Inimesed jäävad inimesteks.

Ma ise arvan, et ma ei suudaks nii öelda. Mul pole kunagi tulnud mõttesse, et probleem on kliendis. Võib-olla see muutub, kui ma sellel alal pikemalt töötan.

Kui klinet mind sõimab, siis ma (vähemalt telefonis) kuulasin ta vaikselt ära. Mõtlesin, et ta ei tunne mind, seega ta ei saa olla pahane minu kui isiksuse peale vaid teda ärristas, miski muu. Kas minu kõne oli ebasobival ajal või tal oli lihtsalt halb päev… mis iganes.

Proovipäeval oli üks naisterahavas, kes vihastus, sest meie hinnad olid liiga kõrged. Ta kuidagi nähvas, et selle hinna eest ta ei ostaks, et ta teeks ise… Ka see ei pahandanud mind. Sellel hetkel tundsin, et ma sooviks seda kaupa paremini tunda, et saaksin talle alternatiive pakkuda. Ma isegi ei tea, kas see hind, mida ta nägi, kas see oli kõige soodsam toode. Tahtsin süveneda ja uurida, kuid ta nähvas ja läks minema. Ma tundsin end nii abituna. Abituna selles mõttes, et ei suutnud kliendi soovi rahulada.

Kindlasti peaksin õppima selgeks mõned fraasid, selleks puhuks, et küsida aega info otsimiseks ja kogumiseks. Sest ma ei saa mitte kunagi kogu kaupa tunda ja teada kõigile küsimustele vastuseid.

Esmaspäeval, naljapäeval, lähen ma siis tööle. Siis tehaske ka leping. Natuke kardan, kas saan hakkama, kas suudan vastu pidada pikad päevad. Kas saan end hommikul üles… Peale selle veel teised mured. Minu jaoks väga suured mured. Teiste jaoks mõttetud ja tühised.

Hästi tobe on veel see, et minu jaoks on probleem, kuid mu sõbra jaoks mitte. Mul on selle sõbraga tore suhelda ja aega koos veeta, kuid ma tõukan ta endast eemale ning sulgun endasse. See kõlab tobedana ja lahendus tundub olevat nii lihtne. Kuid see (lihtsus) on vaid näiliselt nii. Tegelikult on probleem sügavam ja neid faktoreid on ka rohkem.

Igatahes… Püüan keskenduda õppimisele ja tööle ning unustada igasuguse seltkonnaelu, see pole minu jaoks. Kui ma töö kõrvalt õppima hakkan ja teise linna kolin, siis tuleb nagunii sotsiaalsest elust loobuda (vähemalt mõneks ajaks). Ehk siis sõpradest ja tuttavatest, nende jaoks lihtsalt ei jääks aega. Seega võingi seda juba preagu alustada. Alustada taas eraldumist ja eraklikku elu. Küll ma kunagi iseendaga lepin ja üksi hakkama saamine teebki inimese tugevaks.

Rubriigid: Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>