Seiklused öösel töölt koju tulles

Eile õhtul tulin töölt koju, kella poole kümne aja õhtul. Nägin, et teeääres, lumevallil lebab üks mees. Ehmusin. Läksin aeglaselt temast mööda, kuid hoidsin temal silma peal. Püüdsin aru saada, kas ta elab, kas tal on vägivalla tundemärke.

Märkasin ka kaheliitrise õlu pudelit seal lebamas. Oletasin, et see mees on väga purjus. Läksin ohutusse kaugusesse ja mõtlesin, et kas jätkata koduteed või mitte. Mõtlesin, et kui jätkasn, siis öösel ei saa magada, sest mõtlen, et kas ta on ikka elus, äkki ta vajas abi, äkki oli ikkagi terviserike või äkki ta külmub surnuks seal. Väljas on ju ikkagi külm.

Helistasin oma sõbrale. Too, soovitas helistada 110. Ma mõtlesin, et kas helistada 112 või 110. Hädaabi numbriga on olnud ebameeldivaid kokkupuuteid. Kartsin, et öeldakse, et ma läheks ja püüaks saada selle lamava mehega kontakti või katsuks ta pulssi. Kuid kell oli hiline, väljas pime (kuigi autosi seal liikus üsna palju)… Ma ei teadnud, kas see mees võib olla mulle ohtlik, olin ju üksi ja töölt tulnud ning väga väsinud.

Tee ääres mõtiskledes sõitis minust mööda üks auto, mille tagumisest aknast karjus mingi noormees, midagi. Ma ei saanud aru. Tekkis suur hirm. (Ma pole ju öösiti väljas käinud, sõber ütles, et öösiti on see kõik tavaline. Tekkis selline tunne, nagu ma oleksin elanud senimaani kuskil vatisees…

Kuid ma siiski kartsin selle lamava kodaniku pärast. Otsustasin helistada 110. Ütlesin, oma nime ja linna, kus asun. Ja siis ütlesin, et leidsin maas lamava mehe. Küsiti täpset asukohta. Püüdsin kirjeldada (olen kohutav tee juhataja). Ja siis lõpetati kõne. Viisakalt. Öeldi, et saadetakse patrull asja kontrollima ja sooviti head õhtut. Ma tänasin ja soovisin neile ka. Mulle vastati väga kiiresti ja minule jäi küll sellest väga meeldiv tunne.

Jäin ootama patrulli, kuigi mult seda ei oodatud. Esmalt sõiti patrull natuke teises suunas. Ma ei julgenud ja ei jõudnud reageerida, et neile märku anda. Aga nad tulid tagasi ja siis sain ma neile märku anda. Patrull oli küll natuke ebameeldiv. Küsisid, et kus ta siis on. Eks ma saan aru. Eks nende jaoks oli tegamist taaskortse ebameeldiva alkohoolikuga.

Vahepeal hakkas mees liigutama ja tõusis ka püsti. Ma liikusin kaugemale. Kartsin, et äkki tuleb ta mulle kallale. Viimasel ajal on nii palju vägivalla ja vägistamise juhtumeid. Aga  mees kaua püsti ei püsinud. Kukkus uuesti maha.

Näitasin patrullile mehe asukoha ja ütlesin, et mees tõusis juba püsti. Edasi tegelesid nemad selle mehega.

Mul on natuke paha tunne. Tean, et see mees on mu peale pahane, sest tema peab tasuma arestimaja arve. Kui ta peaks mu ära tundma ja ta on väheke karmima olekuga, siis võib mul halvasti minna. Ma ju käin koguaeg öösiti seda rada. Mu tööpäevad on lihtsalt nii pikad. Loodan, et ta pole karm ja et ta ei tunne mind ära.

Samas ma korrutran endale, et minu tegu oli heatahtlik. Mul tõesti oli tema pärast hirm. Ja ma ei teadnud, kaua ta oli seal niiviisi lamanud ja kas tal on terviserike või mis… Kui ma oleks saanud olla 100% kindel, et ta ei külmu surnuks ja et tal pole terviseriket, siis ma oleksin lasknud tal seal lamada. Aga ma tõesti olin mures.

Samas, tean ma, et tegin talle n-ö karu teene. Ja see tekitab paha tunde ja mõtlen, et minu tegu oli vale. Mina tahtsin inimesele parimat ja head, kuid meie nähegus heast ei ühtinud.

Ma ei suutnud jätta teda sinna lamama. Viimasel ajal on olnud ka uudiseid olukordadest, kus inimesed on jäänud ükskõikseks ja passiivseks ning seetõttu on kaotanud keegi elu. Ma ei tahtnud olla passiivne. Ma tahtsin õigesti käituda. Mulle tundus, et ma teen seda.

Igatahes… Vähemalt ma tean, et ta polnud vigastataud ja et ta ei külmu surnuks. Vähemalt see kord mitte ja minu süda on rahul.

Kui maedasi liikusin, siis oli ühe maja külje peal, üks a-sotsiaali välimusega mees. Tema seisi. Temale ma ei kutsunud politseid. Aga teda ma kartsin. Suurte majade vahel inimesi ei liikunud (nii hilisel kellaajal). Õnneks ei juhtunud midagi.

Usun, et mubes sellist pilti ma hakkangi nüüd nägema. Ja kui mul on tööpäev reedel või laupäeval, siis näen ma veel eriti hullu kaadrit. Kuid loodan, et enam ma ei pea nägema maas lamavaid inimesi. See oli nii hirmutav ja kõhedust tekitav. Ma pole kunagi veel avastanud surnud inimest. Seda kogemust ka ei taha ega oota.

Rubriigid: Juhtumised minu elust. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>