Ma ei osutunud taas valituks. Selle ettevõtte puhul juba teine kord. Ei teagi, kas kolmas kord hakkangi proovima. Neil pidavat veel kohti vabanema.
Minu enesehinnang on maatasa. Selline tunne, et ma ei sobi millekski. Oma klienditeenindaja tööga ma nagu hakkama ei saa ja soovitud tööd ma ei saa (ei osutu valituks).
Ma nii väga tahaksin raamatupidajana töötada. Ma ise arvan, et oleksin väga produktiivne töötaja. Ja mingil teisel alal läheb minu potentsiaal lihtsalt raisku.
Aga äkki ma ravan valesti. Äkki ma ei sobi sellele ametile, äkki peaksin ma midagi muud tegema…
Ühesõnaga. Nüüd jätkan ma oma klienditeenindaja tööd. Tekkis selline periood, kus ma tunnen, et ma ei taha seda teha. Kõik käib närvidele ja ma ei jõua. Loodan, et see läheb mööda.
Tööjuures pean hommikuti koristama. Üleeile võtsin tolmuimejaga terve kaupluse põranda ära (tavaliselt teeb üks inimene pool kauplust ja teine teise poole). Mulle sellest ajast ei piisa, mis on selleks antud. Siis püüan teha hästi kiiresti ja n-ö jooksen end higiseks ning siis tuleb kliente teenindada (olles must ja higine, juuksed sorakil).
Ma pole veel kuulnud ühtegi head sõna. Tegelikult olen, kassas teine teenindaja (see, kes mind õpetas) ütles, et näed, sa saad ju hakkama ja sa oled tubli. Kuid ma mõtlesin, et need on pigem lohutavad ja toetavad sõnad, kuid nendes puudub tõde…
Ma tahaks teha midagi sellist, mida ma teen hästi, millega ma saan hästi hakkama.
Tööjuures öeldakse, et koristama peab põhjalikult, tolm kõik ära ja klaaspinnad puhtaks (näpujäljed ära). Vahendeid tuleb tarvitada kokkuhoidlikult…. Ja kui ma hakkan midagi tegema, siis öeldakse, et nii põhjalikult pole vaja… Ja siis ma ei olegi veel aru saanud, et kuidas siis… Vahel ma tunnen, et ma olen nii kole aeglane. Nt tolmuimejaga töö, ma ei saa valmis nii kiiretsi kui teised. Ma tõesti püüan, liigutan kiiresti mõtlen välja strateegiaid, kuidas panna juhe ja mis järjekorras seda tööd teha jne… aga ma ikka ei saa hakkama. Võib-olla teen liiga põhjalikult (kuid ma ei oska lohakalt teha).
Lohakalt töötades kipun laisaks muutuma ja liiga palju endale vigu lubama. Pole seda n-ö piiri-tunnetust.
Eile riputasin näidistekke. Seal on oluline, et need oleksid ühel kõrgusel ja et keskmist osa ei jääks näha… Kui mulle räägitakse, kuidas peab olema, siis jääb tunne, et kõik tuleb sättida millimeetri täpsusega. Aga kui ma vaatan, kuidas eelnevalt on tehtud, siis… Siis on üsna lohakalt tehtud… Eile tegin ma (jätsin väljapaneku) nii nagu eelnevalt oli seda tehtud. Aga endale jäi nõme tunne sisse, et olin lohakas.
Mõnikord mulle öeldakse, et pane need asjad riiulile. Küsin, et kudas, siis öeldakse, et vaata ise… Ja kui mul töö valmis või pool tööd, siis öeldakse, et tee ümber. Nii ma siis teengi. Mul pole vahet… minul on tegevus ja saan palka (loodan, et saan… lepingule pole ma jätkuvalt alla kirjutanud). Aga nemad maksavad ka selle aja eest, mil ma tegin n-ö praak tööd.
Eile panin kaupa ühte boksi. Pool kaubast sain pandud, aga kuhi tuli liiga kõrge. Siis selgus, et seal all oli üks kast. Egas midagi kaup jälle pealt ära, kast ära ja kaup uuesti tagasi. Siis läks vahetuse vanem mööda ja ütles, et tegid tühja tööd jah.. Minu jaoks kõlas see nii, et raiskasin nende poolt tasustatud aega. (Et see oli etteheide mulle.) Paha tunne oli. Ma ei teinud ju meelega. Aga kui ma oleksingi teadnud, et seal on kast all ega ma siis sellest tühjast tööst poleks pääsenud. Sest seal oli kaks kasti all ja ma ei oska silma järgi veel arvestada, kui palju kaupa riiulile või kasti mahub. (Usun, et oleksin võtnud mõlemad kastid ära, kuid siis oleks kuhi liiga madal ja ma oleksin pidanud uuesti selle töö tegema… Teine teenindaja soovitas mõlemad kastid ära võtta, kuid ma usaldasin seekord enda vaistu, mis oli õige otsus.)
Kuid ma ei anna alla. Püüan õppida. Võtta igast võimalusest maksimum ja teha kõike nii hästi kui oskan ning igal järgneval korral püüan olla tähelepanelikum ja täpsem…