Täna sain vist tunda emotsioonide spektri kõiki varjundeid.
Hommikul olin tohutult väsinud. Kui kell helises, siis ei suutnud ärgata. Terve öö nägin erinevaid unenägusid, kuid hommikuks olin nähtu detailid unustanud. Selg valutas ja oli selline tunne nagu poleks üldse magada saanud.
Siiski sain ärgatud ja tööle mindud. Esimesed sammud olid küll vastu tahtmist ja sunnitult.
Hiljem ma mõtlesin, et kindlasti alustan päeva tolmuimejaga kaupluse põrandat võttes. Läksingi natuke varem, et töö õigeks ajaks valmis saada. Mulle täitsa meelib see töö (juba). Mul oli aega rahulikult töötada ja sain korralikult oma tööd teha. Ei rabelenudki end higiseks. (See oli see rõõmu tunne ja positiivne elamus.)
Olin end juba tööle häälestanud. Eile õhtul oli juba töötajatele järgmiseks päevaks ülesanded jagatud. Olin rahulik, sest mind ei oldud kassasse pandud. Ise planeerisin, et järgmise nädala alguses võtan julguse kokku ja valmistun iseseisvaks kassas olemiseks.
Minu ülesandeks oli pandud triikimine ja ühes osakonnas kauba väljapanemine ning ühes teises osakonnas pidin n-ö silma peal hoidma, et päeva jooksul seal riiulid tühjaks ei saaks ja pidin lihtsalt klientide jaoks olemas olema.
Kuid, siis… Minu esimene šokk. Kaupluse avamiseni olid jäänud mõned minutid. Siis mulle öeldi, et mina olen kassas. Vahepeal oli päeva plaan uute vormide vastu vahetatud ning tööd teisiti ära jaotatud.
Mul polnud kassakoode, ma polnud üksi veel kassas olnudki, mulle oli pandud ka päeva kohustused. Ma läksin lausa paanikasse. Isegi nutt kerkis kurku (ma polnud selleks üldse valmis, polnud selleks valmistunud, olin end häälestanud saalitööle ja kartsin kassas olemist meeletult). Aga suutsin pisaraid tagasi hoida ja maha rahuneda.
Teine kassapidaja alustas, seega sain 2 ja pool tundi, et hinge tõmmata enne kassasse minekut.
Mind saadeti kassat lugema, küsisin, et kuidas ma kassa lahti saan, et mul pole koode. Siis üks töötaja pakkus oma koode… Lõpuks läksin juhataja juurde ja tuli välja, et tal olid mulle juba ammu kassa koodid tehtud. Ma ei teadnud midagi… Taas vist selline asi, et oleksin pidanud ise küsima, kuid ma olin nii rumal, et ei tulnud selle pealegi. (Juhataja ütlen kunagi, et ta arvab, et ma see kuu veel kassasse ei lähe… aga ennäe imet, tal juba koodid ammu valmis.)
Ok.. sain oma koodid ja lugesin kassa üle. Klappis.
Siis oli mul mõni tund aega. Läksin ja tegin oma triikimise töö ära. Kusjuures ma ületasin end. Printisin ise ka hinnad (seda olen ma teinud üks teise teenindaja silmade all, kuid sellest piisas, et nüüd ise hakkama saada) ja panin kauba välja, kuid mul polnud aega, et kaubale hinnad peale panna. Palusin ühel teisel teenindajal seda teha. Mul jäigi talle aitäh ütlemata.
Kassas oli mul paanika. Järjest tuli kaup ilma triipkoodita või ma ei leidnud kassas olevatest triipkoodi lehtetelt seda üles. Kutsusin teise teenindaja. Ja siis tuli kinkekaardiga maksja, seda polnud ma ka varem teinud. Siis üks klient soovis jalatseid suurema numbri vastu vahetada… Mul tekkis tunne, et ma nagu oleksin selle mikrofoni külge teibitud, et ainult selle küljes ripun ja koguaeg abi kutsun. Siis maksti suurte rahatähtedega (nägin esimest korda 100 eurost) ja mul sai kassast raha otsa…
Kui ma olin juba kaks tundi kassas olnud, siis mulle tundus, et sain juba asja natuke käppa. Abi oli vaja vähem kutsuda, ma juba orienteerusin selles kassas olevas “triipkoodi-labürindis”.
Kassapäeval tuleb olla nii kassas kui ka saalis. Kassas ollakse vahetustega. Mulle tundus, et selle 2-tunnise saalis olemisega sain ma väga palju asju tehtud. Ülesandeid anti mulle hästi palju, kuid ma sain need tehtud. See oli taas rõõmutunne, et ma nii tubli ja tegus olin. Kartsin, et ei saa millegagi hakkama.
Kuid… Päeva lõpus… Päeval küsis üks naine, et kas meil müüakse lastekummikuid. Vastasin, et jah ja andsin talle suuna. Olin nii rõõmus, et tunnen juba kaupa ja tean, mida meil on ja mida mitte. Ta saigi kummikud. Aga ilma triipkoodita. Ma otsisin triipkoodi (selleks ajaks olin kassas iseseisvalt olnud vast ühe tunni).. leidsin laste jalatsid, roosad. Ma mäletasin, et need kõik olid mingi aeg ühes korvis. Mõtlesin, et vast olid nad kõik ühe hinnaga. Küsisin kliendilt ka, et kas need maksid 1,99 eurot. Klient ütles, et ta ei vaadanud. (Kuuldes seda hinda, mis ma ütlesin… Mulle tundus, et tema nägu muutus rõõmsaks…)
Ma küll kahtlesin enda loogikas, kuid kuna eelnevalt ma ainult abi kutsusingi ja mulle tundus, et ma ei lase teistel üldse tööd teha. Just mõni minut tagasi lahkus töötaja mu juurest… Siis ma ei julgenud enam abi kutsuda ja ma müüsingi selle hinnaga. Päeval, kui asi juba rohkem selge ja ma hakkasin nendes triipkoodides juba orienteeruma, siis avastasin nende kummikute triipkoodi. Vaatsin hinda, selgus, et hind oli 4,99 eurot. Seega olin käki kokku keeranud… Minu meeleolu langes. Olin enda peale nii vihane ja mõtlesin, et kuidas ma seda nüüd parandan ja olin juba valmis selle 3 eurose vahe kinni maskama. Kuid ma ei mäletanud, kuna see klient käis, seega oleks selle ostu tühistamine olnud keeruline… Jama missugune…
Sellel kliendil oli ka laps kaasas… Mul oli õpilase silt küljes ja ta nägi, et ma kahtlesin. See oli temast nii ülbe ja pahatahtlik käitumine. Missugune eeskuju ta oma lapsele on? Niimoodi need ärakasutajad ja teiste õnnetustest ning äpardustest elavad elajad kasvavadki. Aga noh… see kolm eurot pole ka suur “kooli raha”. See õppetund läks mulle kolm eurot maskma. (Tegelikult ma ei pidanudki seda maksma. Vahetuse vanem ütles, et las jääda, et mul oli esimene kord kassas ja ma ei tunne veel kaupa.)
Aga päeva lõpuks… Selgus, et mu kassast on puudu 22 eurot. See oli juba suur summa. Lugesin mitu korda üle, 20-ne euroseid oli kümme tükki. Ütlesin vahetuse vanemale, et mul sularaha pole, et lähen võtan kaardilt selle raha. Läksingi… Kui tagasi jõudsin, siis vahetuse vanem ütleb, et mul oli ikkagi üksteist 20-ne eurost, et olin valesti lugenud. Minu mäletamist mööda luges ta ise ka ja sai kümme enne.
Ma kahtlesin, ta luges minu silme all üle. Oli üksteist. Ma kahtlesin ikka veel ja küsisin veel üle, et kas tegelikult ka ve… Ta jäi endale kindlaks. Mõtlesin, et ok… Kui nii-siis-nii… Aga nüüd koju tulles… Mulle tundub, et ta pani ühe 20-se enda taskust. Ma olen selles täiesti veendunud.
Mul on nii paha tunne. Minu kassas oli puudujääk, see oli minu süü ja mina peaksin karistust kandma. Mul on rahaga kitsas ja see 20 eurot on minu palgast päris märkimisväärne osa, kuid… Mis teha, kui ma nii rumal ja saamatu olen…
Mul on hea meel ja ma olen tänulik ning liigutatud, et ta seda tegi. See on temast tõesti armas ja suuremeelne. Kuid ma ei tahaks seda n-ö kingitust vastu võtta. Ma tegelen sellega. Kui teine vahetuse vanem tööl on, siis küsin tema käest ja ajan selle asja korda läbi tema.
Igatahes… ma pidin reaalselt maksma 2 eurot oma kassas äpardumise pärast ja pääsesin 23 eurosest karistusest. Kuid ma ei tahaks seda asja nii jätta.
Kui 20 eurot oli puudu, siis üks klient sai 20 euro võrra rikkamaks. Las see jääb selle inimese südametunnistusele.
Ma mõtlen, et kas mina läheksin tagasi, kui saan rohkem raha tagasi kui peaskin või kui saaksin mingi asja odavamalt? Ma ei tea. Kui enne oleks see jäänud julguse taha, siis nüüd… olles ise seda kogenud (müüja seisukohalt)… Ma usun, et läheksin. Kuid see oleneb ka summast ja vahemaast. Mõne sendi pärast ei hakkas vast 5-10 kilomeetri kaugusele jalutama…
Täna kassas olles ma mõtlesin, et võiskin minna Rimisse tööle, kassapidajaks. Oleks üks töö (mitte pidev ümberlülitumine… kuid pärast seda kassa äpardust… ma vist ei sobi sinnagi.. 
). Praegu pean olema kassas kaks tundi ja siis saali peal kaks tundi. Sealjuures, kui kassas kliente vähe on, siis tuleb kassa juures kaupa välja panna (ka redelil ronida) ning kui klient tuleb siis tuleb ruttu kassasse joosta. Silmad peavad koguaeg jälgima. Tuleb teha mitut asja korraga. Saalis olles tuleb ka pidevalt kella jälgida, kuna kassasse minna ja kuidas töö saab tehtud… Koguaeg planeeri ja arvesta… Kogemuse mõttes on see hea, kuid vahel tunnen, et seda stressi on liiga palju.
Neil kahel päeval on mu pean nii valutanud. Eile oli nii halb, et korraks tundsin, et tasakaal kaob… Pidin redelil ronima ja mõtlesin, et kui ma sealt kukun, et mis vigastused mind võivad tabada. (Õnneks ei kukkunud.) Täna võtsin oma viimase valuvaigisti kaasa ja peavalu andis järele, sain oma stressirohkele tööle keskenduda.
Mitmel korral mõtlesin, et otsin teise töö. Kuid samas… Ma lubasin endale, et ma ei jookse enam esimese raskuse peale minema. Vana Minny tegi seda, tal oli mees, kes oli kõigega nõus ja kellele sobis, et naine istub kodus, et ta ise saaks rahulikult oma “lõbutüdrukutega” (sõbrannadega) ringi taarutada… (Olen jätkuvalt pettunud ja vihane…) Samas, mu ema ka toetab mind. Kui ütlen, et tulen töölt ära, siis ta on sellega nõus ja on nõus ka mind toetama. (Ta pole vist mind kunagi sundinud ega keelanud. Ma ei kujuta ettegi, mis siis juhtuda võib, kui ta mind sunniks.)
Igatahes… Ainus inimene, kes mind sundida saab, olen ma ise. (Kuigi viimasel ajal ei hakka mul endal ka enda peale hammas. ) Seega, ma ei anna alla. Kui ma sellele tööle ei sobi, siis… (1) selle otsuse teevad mu ülemused (koondamine, vallandamine) või (2) kassapuudujääk (muud kulud) ületavad mu palga või on ligilähedal sellele, sellisel juhul muutuks mu töötamine mõttetuks.
Ma ei saa aru, kuidas see puudujääk tekkis. Ma olen kassas olnud, küll krooni ajal, kuid mu kassad alati klappisid. Kas eurodega on tõesti nii raske? Kas see on kõigest alguse asi, et varsti saan asja käppa ja siis ei ole enam puudujääke?
Mäletan, et kunagi ma naersin kahe tibi või naisterahva üle, kellel kassad ei klappinud (neil olevat see olnud pidev probleem). Mõtlesin, et kuidas nii saab. Toona olin ma kassas, kuid tegelesin kroonidega ja minu kassad klappisid sendi pealt. Üks kord oli 100 krooni puudu, kuid see polnud minu süü, keegi oli kauba vale hinnaga sisestanud (ma pidin selle kinni maksma, sest olin kassas…). Aga jah… Nüüd olen ise see rumal, kelle kassad ei klapi.
Ma ikka loodan, et minust saab veel asja, ka kassapidajana…
Olin tubli veel ühes kohas. Tegin ühe korra lisamüüki. Pakkusin patareisid, kuid klient ei soovinud. Ma puristasin nii kiiresti ja pakkusin ka kilekotti (samas lauses). Seega … Jah… Mu lähenemine oli vale… Aga mul on vabandus, “ma veel õpin”. Ja see oli mu esimene iseseisev päev kassas. Mulle meenus üks lause: “Sorry, ma elan esimest korda.” www.facebook.com/OlemePositiivsed
Minu suureks veaks ja stressitekitajaks on see, et ma muresten üle. Liiga palju mõtlen ja liiga palju arvan… Väikestest probleemidest teen katastroofi ning siis ei oska enam elada. Minu väike suurte paanikatega maailm. Tean, milles on probleem, kuid ei tea, kuidas seda lahendada. Ja see pole lahendus, et “paanitse vähem!”. Oleks see nii lihtne ja suudaks ma seda, siis ma teeksin… Aga ma VEEL ei oska, kuid õpin… Küll ma ükskord sellega ka hakkama saan.