Aeg on nii kaduv ressurss

Mul on sellel kuul veel üks tööpäev ja siis olen suutnud tööl käia kuu aega. Oleks nagu lootust palka saada. Kuigi ma pole jätkuvalt töölepingut sõlminud.

Muidugi olen ma oma mõttes oma palga juba kolme kordselt ära kulutanud. Ei teagi, millest ma pean loobuma. Aga eks seda veel näeb.

Olen avastanud mitmeid asju, seoses tööl käimisega. Mul on veel natuke raske harjuda selle uue rutiiniga või elulaadiga. Ma pole veel suutnud trennitegemist oma päevakavasse lisada. Lohutan end sellega, et esmalt tuleb uue olukorraga harjuda, et küll ma jõuan ka trenni teha, kui tööl käimine muutub minu jaoks juba loomulikuks nähtuseks.

Aga kõige rohkem tunnen ma ajanappust. Kuna mu tööpäevad on väga pikad, siis üldiselt tööpäeval ma suurt midagi teha ei saa. Vahel jõuan hommikuti 3-6 lehekülge raamatut lugeda.

Ja kui on vaba päev, nagu tänagi, siis ma olen nii väsinud, et magan kauem ja nii kaotan päris mitu tundi oma elust… Siis olen enda peale nii pahane, et kuidas ma ei suuda. Mul on vaja õppida, ma ei tohi endale ajaraiskamist lubada… Aga jah…

Kui varem ma aitasin pisiasjades kõiki. Tulin vastu… Jalutasin hästi palju, siis nüüd tuleb teha mul valikuid.

Mulle tohutult meeldib jalutada, kuulata muusikat ja olla oma mõtetega, kuid sellel nädalal ma loobusin ühest jalutuskäigust. Esiteks sellepärast, et sadas vihma (olin natuke nohune ja ei tahtnud rohkem haigeks jääda, tööl on ebamugav haigena olla). Peale selle oli kell juba hiline ja järgmisel päeval pidin vara ärkama ja tööle minema. Seega oli vähemalt kaks argumenti jalutamise vastu ja üks selle poolt… Ma tulin bussiga koju (kasutasin oma viimase bussipileti ära).

Ka pean ma ära ütlema oma venna sõpradele. Nt kaineks autojuhiks olemine röövib mu ajast 4-6 tundi. Sellist ajakulu ja kasutust ei saa ma endale lubada. Ma saaksin seda aega mujale investeerides palju rohkem kasu.

Siis vanaema. Tema soovib rääkida kuid tema kõned on 30 minutit kuni poolteist tundi. Selle aja jooksul suudaks ma lugeda 9-15 lehekülge raamtut. Üsna palju. Seega väldin ka neid kõnesid.

Ja siis see suhtlusvajadus ja selle rahuldamine jutukates. See on õudne. Ma tahaksin lihtsalt suhelda, tunda end sotsiaalse inimesana, kuid seda mõned minutid ja siis teha omi asju edasi. Nii ma siis lähen jutukasse, kuid see aeg kaob seal meeletu kiirusega ja kasu on nulli-lähedane. Seal on inimesi palju (enamus on … “rämps”, sellega tahan öelda, et ebakvatliteetsed teemad ja inimesed, kel on teised huvid kui mul), kuid head juttu on vähe. Väga palju aega kulub sellele, et kui vana sa oled, kus sa elad, oled vaba, kirjelda ennast… Minu jaoks on see kõik ebaoluline, sest ma soovin lihtsalt suhelda ja mul on täitsa ükskõik, kas see teine on suleline või karvane või paks või peenike või kus ta elab… Samas on tõesti ilma taustata raske lihtsalt suhelda. Ei tea ju ka, mis teemad meid mõlemaid huvitaks ja millist lähenemist kasutada… Mõne inimesega on sarnane huumermeel, siis saab naljatada… Mõnega on sarnane maailmavaade või elulaad, siis tuleks/peaks olema tõsisem hoiak, kuid vestlus oleks ka huvitav. Mõnega on kogetud sarnaseid tundeid või olukordi, see oleks ka väheke tõsisem teema, kuid taas huvitav… Aga ilma inimest tundmata, tausta tundmata on seda raske teha…

Igtahes… Ma olen avastanud ja märganud, kuidas ma oma väärtuslikku aega raiskan ja see häirib ning pahandab mind. Ma püüan, midagi ajaraiskamise vältimiseks ette võtta.

Ka on mul raskusi “ei”-ütlemisega. Mõtlen, et see on tühine asi, et täna sõidan ringi ja olen noor ning noortepärane ning homme õpin topelt usinusega… Täielik ise-enda petmine. Pean, vist seda “ei”-ütlemist peegli ees harjutama.

Siis tuli mu vend nädalavahetuseks sõjaväest koju. Ta tahaks oma muljeid rääkida. See oleks huvitav kuulata ja ta vajaks kuulajat. Kuid Enne TTÜ testi tunnen, et see aeg liigituks ka sinna raiskamise alla. Samas hiljem ta võib-olla enam ei mäleta, ta ei viitsi ka kirjutada (nagu mina seda teen)… Seega kui ma täna teda ei kuula ega temaga ei tegele, siis läheb see kõik kaotsi… See info ja temaga koos veedetud aeg… Kuid teinekord võivad inimesed väga äkitselt kaduda, siis oleks mul tohutult kahju, et polnud võimalust (viitsimist, et valisin teise ajakulutamise viisi selle asemel, et) temaga rohkem koos aega veeta ja teda tundma õppida….

Njah… Mõtisklen siin ja püüan jõuda selgusele, kuidas oleks õigem oma aega kulutada. Mis on mulle tähtsam… Võib-olla saaksin kuidagi neid asju kombineerida…

Rubriigid: Määratlemata, Minu mõtted, Projekt: Kursusetöö 2012/13; Magistritöö 2014/15. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Aeg on nii kaduv ressurss

  1. Maris kirjutab:

    Kas ma võin küsida, kui vana sa oled? Lihtsalt huvi pärast.

  2. Ellu kirjutab:

    Totaalselt nõustun Sinuga. Aeg kaob alati nii käest ära ja tunnen isegi, et ei oska “ei” öelda ning kui keegi tahab miskit minuga koos ettevõtte, siis läheb mul väga palju aega raisku just sellega, et inimesele ära öelda. Lihtsam oleks ju lihtsalt öelda “ei”, aga asi pole siiski nii lihtne kui tundub, eriti kui tegu järeleandmatu persooniga.
    Üsna nutikas oleks tegelikult teha endale plaan, mida millalgi teha, mitte teha asju hetke ajendil ja rapsides. Üldjuhul kui on palju tegemisi, siis lõpuks tagasi vaates, tekib ikka selline tunne, et mitte midagi ma ju tegelikult ära ei teinud.
    Tegelikult veedame väga palju aega ka ju arvutis, mille arvelt tegelikult saakime palju rohkem kasulikku asju ära tehtud? Mis juhtuks kui teeks(id) üks-kaks arvutivaba päeva ja võrdleksid tehtud toimetusi päevaga, mil veetsid ka osa ajast arvutis?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan nõuande eest. Olen juba teinud arvutivabu päevi. Jah, saab rohkem tehtud. Olen juba ka kaardistanud, kus ma arvutis olles kui palju aega kulutan. (Üks põhjus, miks ma oma sõbra ära kustutasin on see, et kulutasin liialt palju aega temaga vestlemisele. Ootasin teda Skype-sse, FB-sse… Käisin päeva jooksul mitu korda kontrollimas, et kas ta on juba olemas… Nüüd on ta igalt poolt kustutatud. Igatsus ei kadunud nii kiiresti kui kustutamine toimus. Internetsis ma ikka käin ja ootan, kuid oluliselt vähem kui enne ja loodan, et vartsi see lõppeb sootuks. Siis saan oluliselt aega juurde.)
      Ka olen teinud endale päevanimekirja ning selle alusel oma tegemisi teinud, kusjuures olen asjad sättinud nii, et võimalikult palju ühe korraga tehtud saaks. Mõndasid asju saab ka koos teha, nt vanaemaga rääkida ja vajalikke märkmeid paberilt arvutisse kirjutada või raamtut lugeda ning teed juua/hommikust süüa.
      Kuid probleem on selles, et kui teha ainult vajalikke asju, kui päevast-päeva, vaid õppida ja keelata logelemine (mõni nimetad seda puhkamiseks), siis ühest hetkest lihtsalt ei jõua enam. Motivatsioon kaob.
      Võttes kätte paksu raamatu, siis puhanud ja värske peaga lugedes edeneb see väga hästi. Kuid mida aeg edasi, seda vähem lehekülgi (tähti) ma suudan ühes ajaühikus lugeda. Tekib väsimus, tahaks vaheldust. Kui päevast päeva endasse üksnes infot ammutada, siis ühest hetkest tahaks nagu ka end väljendada. Kogutud mõtteid edasi anda. Mina vähemalt ei suuda olla svamm, mis lõputult kõik endasse tõmbab või kogub.
      Ma usun, et puhata ei saa käsu peale, ka rõõmu tunda ei saa käsupeale ja pidevalt (24/7) olla üksnes ratsionaalne ning teha õigeid otsuseid on ka raske. Tekib selline roboti-tunne.
      Enda pidava käskimise ja keelamisega (sundimisega) olen ma jõudnud punkti, kus ma enam ei jõua ega taha mitte midagi. Olen n-ö nukkuvas-olekus. Lihtsalt istun ega tee midagi. Ootan endalt samasid tulemusi nagu enne. Ootan, et ma jõuaks sama palju nagu alguses, kuid ei jõua enam ja siis pettun endas. Ma pole endale ka vigu lubanud ja iga viga tundub mulle katastroofina ning ma ei suuda seda endale andestada. Kuid sellega muutub minu emotsionaalne seisund vaid hullemaks.
      Praegu ongi probleemiks motivatsiooni leidmine. Ma tean, et pean arvuti asemel õppima ja raamatuid lugema. Ma tahaks ka seda teha, kuid ma ei suuda end selleks enam sundida. Ma olen aastaid elanud justkui isolatsioonis ja nüüd tahaks vahel suhelda. Kommunikeeruda teiste inimestega. Tahaks tunda end inimesena (mitte robotina). Ja olengi dilemma eest, kas anda oma soovile järgi ja suhelda teiste inimestega (virtuaalses variandis, sest reaalset elu ma enam elada ei oska, reaalses elus olen ma saanud ainult haiget ja pettumust tunda..) või keelata endale igasugune suhtlemine ning klammerduda vaid oma raamatute külge (mis on rationaalselt õige otsus, kuid inimesed pole robotid, vaid emotsionaalsed olevused – nad vajavad emotsioone).
      Mul ei ole seda piiri-tunnetust. Kui palju suhtlust enda ellu lubada, kui palju investeerida aega enda väljendamisele (blogi, kunst..), kui palju aega pühendada enda arendamisele (tuleviku seemneks, nt õppimine), kui palju pühendada olevikule (oma klienditeeninduse töö-oskuste arendamisele) ja kas ning kui palju lubada endale emotsioone, logelemist, lihtsalt olemist.
      Küsimus polegi selles, kuhu mu aeg kaob. Ma näen ja ma tean, kuhu see kaob ja kulub. Küsimus on pigem selles, kuidas oma aega juhtida. Kuidas saavutada kontroll oma ajakasutuse üle… Tean, et esamlt tuleb saavutada kontroll enda üle, kuid ka sellega on mul probleeme… Tean ka, et tuleb leida motivatsioon (tahta õigeid asju, minu puhul saavutada tugev soov lugeda ja teha seda naudinguga (mitte kohustusest)). Kuid olen juba pikemat aega mingis masenduses ja motivatsioonitus seisundis. Ja ma ei tea, kuidas sellest välja tulla.
      Kogu minu energia on kulunud sellele, et mõelda oma töö nauditavaks ja meeldivaks. Keskenduda üksnes oma töö positiivsetele pooltele.
      Kuid meie piiratud ressursside maailmas on ikka nii, et kui kuskilt midagi võtad või saad, siis saab see toimuda vaid millegi/kellegi muu arvelt. Seega minu tööpäeval kulutatud energia (sunnitud positiivne olek) saab toimuda vaid minu vabade päevade energia ning positiivsuse arvelt…

Leave a Reply to Maris Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>