Täna oli kehva tööpäev. Taas mõtlesin, et lähen sealt ära, et mind ei taheta sinna ja mind ei hinnata seal… Mõtlesin, et isegi Selveri või Rimi kassas oleks parem töötada… Aga ma ei hakka niisama lahmima. Võtan seda, kui ühte tagasilangust. Ehk teinekord on parem tööpäev.
Täna anti mulle üsna vastutusrikas ülesanne. Ma ise tundsin, et mind testitakse. Igatahes, täna olin ma saalis ja pidin ühe seina ümber tõstma. See tähendas, et tuli mitmelt riiulilt kaup kokku ühte riiulisse mahutada, siis tuli riiulid eemaldada ja asendada n-ö konksudega. Pidin redelil kõõluma, eriti ei ulatunud, peale selle oli veel ruumi vähe.
Siis sellel kaubal, mille ma pidin üles riputama, ei olnud pakendil auke. Võtsin augutaja ja hakkasin neid auke tegema….
Siis tegelesin ka klientidega, kuid neid oli üsna vähe. Ja siis olin kassas olevale töötajale abiks. Olin tema käepikendus.
Ma ise tundsin, et tegin suure töö ära ja olin nii tubli, et sain kella 18-ks töö tehtud. Tegin oma lõuna lühemaks, et saaksin tööga ikkagi ühele poole ja õhtuse pausi jätsin ma üldse ära. Selle pooleteise kuu jooksul olen ma vist 2-3 korda selle õhtuse pausi võtnud.
Aga selliseid asju ei märgata. Vaatasin, et töögraafikut on muudetud. Nagu ikka, keegi mitte midagi ei räägi, kuid õnneks ma märkasin seda. Tegin enda graafikus parandused.
Vaatasin, et see üks päev, mil mind väga ootamatult lõpukassasse pandi, st tööpäev oli 15 minutit pikem, et seda parandust ei oldudki graafikusse sisse viidud. Mõtlesin, et ma ei tee sellest juttu. Vahet pole. Arvestades, kui palju ma tegelikult oma vaba aega sellele tööle olen kulutanud, on see 15 minutit väga vähe. Ja kui läheksin kurtma, siis arvatavasti vaadatakse halvasti, sest ajan taga mingit 15 minutit, kuid teen tööd nende meelest väga aeglaselt.
Nii.. ja nüüd selle demotiveeriva seiga juurde. Ma sain oma töö valmis ja siis vahetusevanem ütleb, et väga ilus, kuid aega läks palju ja siis ta lisas, et eks ma järgmine kord teen kiiremini, et ma alles õpin… Enne seda kommentaari ma mõtlesin, kuidas olla parem teenindaja. Ma ei mõelnud mitte mingitele lisatasudele. Ma lihtsalt tahtsin olla parem ja õppida. Kodus õppisin kaupa tundma, olen kokku kogunud kõik kaupluse reklaamlehed ja uurinud kõike. Kuid pärast seda kommentaari… See oli mulle nagu külm dušš.
Olin nii uhke, et sain oma ülesandega hakkama. Ühed teenindajad (vanad olijad) tegid ühte seina ümber kaks päeva (kusjuures ühte teenindajat veel täna kiideti, et näed kui kiiresti ta õpib)…
Pärast seda seika mul pole enam soovi ega tahtmist rohkem pingutada. Ei taha kodus enam juurde õppida ega vaadata. Arvatavasti oli see selline koht, kus ma oleksin pidanud enda eest seisma ja end kaitsma, kuid… Ma ei tahtnud seda teha. Mulle ei meeldi end kiita ja kaitsta, õigustada. Nad ise ju räägivad, et nad märkavad kõike ja panevad kõike tähele. Eks ole näha, kas ikka märkavad ja kas panevad kõike tähele. (Kas nad näevad, et ma lähen tööle 15-20 minutit varem? Kas nad näevad, kui väga ma pingutan ja püüan?..)
Minult küsitakse pidevalt, et kas mulle meeldib seal töötada. Aga mitte üldse ei saa ma tagasisidet oma töö kohta, kas ma ka neile sobin. Kas ma üldse midagi õigesti ka teen? Peaksin neilt vist küsima.
Igatahes. Negatiivne märkus pärast kiitmist, muudab selle kiituse tühiseks ja inimese töö väärtusetuks… Mina vähemalt tundsin end küll väga halvasti. Kuigi mulle öeldi, et ma alles õpin, et see on arusaadav ja andestatav, siis selles vormis tagasiside oli väga demotiveeriv. Püüan selle endale meelde jätta. Et kui ma ise kunagi olen tööandja või ülemus, et ma ise töötajatega nii ei tee.
Ma arvan, et parem oleks olnud järgnev sõnastus: “See sein on väga ilus. Sa oled suure töö ära teinud. Ja arvestades, et sa alles õpid ja et sa täidad sellist ülesannet esimest korda, said sa suurepäraselt hakkama ja mõistliku aja jooksul.”
Iseenesest oli see seik nii tühine, aga mulle avaldas see küll väga suurt mõju. Ma tean, et ma ei tohiks sellistest tühistest asjadest lasta end häirida, aga… Ma veel ei oska teisiti.
Ma ei oska aimatagi, kui kiiresti oleksin pidanud selle töö ära tegema. Ma ei saanud ka midagi planeerida, sest ma ei teadnud, kui palju selleks ülesandeks mulle aega on antud. (Nt hommikul tolmuimejaga põrandat võttes, ma tean, et mul on tundaega ja ma tean, kui suure pinna pean ma puhtaks tegema. Oskan arvesatada, et mis kellaks ma kui suure osa tööst pekas olema ära teinud. Ja kui varem tööle lähen, siis on mul natuke rohkem aega.) Ma arvestasin selle seina ümber tõstmiseks terve tööpäeva, kuid… Päeva lõpus tundus, et selleks oli mulle antud hoopis vähem aega.
Olen märganud, et enamus või vähemalt väga paljud kolleegid hakkavad end selles olukorras välja vabandama, et kliendid segasid või teised töökaaslased segasid jne… Ja kuna seal ongi asi nii, et kui inimene ei saa piisavalt kiiresti oma ülesannet valmis (nii nagu juhataja seal kontris istudes arvab, et sellele tööle kulub), siis tehakse varjatud sapine märkus (kusjuures ei öelda isegi mitte otse). Ja seetõttu väga tihti kolleegid ütlevad, et mine küsi kellegi teise käest ja kui abi palun, siis seda ei saa, öeldakse, et vaata ise. Kui kassa juurde kutsun, siis loivatakse nii aeglaselt…
Mina ei hakka end vabandama. Teen kõik nii nagu õigeks arvan ja töötan seal nii kaua kuni saan parema pakkumise või nad lõpetavad minuga ise lepingu ära… Ma vähemalt püüan võtta hästi rahulikult ja natuke ükskõikselt. Iseasi, kuidas see mul teoorias välja kukub.