Istun ja ootan, et ta võtaks minuga ühendust. Ootan, et ta ütleks mulle need kolm sõna. Kujutan endale ette, et ta armastab mind, kuid ta ei julge seda mulle öelda. Kuidas on võimalik, et ta MIND ei armasta… ?! 
Käin jutukas, loodan, et me kohtume seal. Linnas liikudes, tööle minnes loodan, et näen teda teel. Ootan, et ta tuleks ja kallistaks… Tahan, et ta igatseks mind sama palju kui mina teda.
Aga tundub, et ta ei mäletagi mind enam. Et tal on uus tegevus ja muud teha. Mina olen see, kes ei oska kuidahi edasi liikuda.
Ma ei tea, kas ei oska, ei taha, ei julge edasi liikuda… Või ei suuda… Olen äkki liiga nõrk. Jäängi vist nõrgaks nanni-punniks. Jooksikuks….
Ega täna ei jäänud palju puudu, et ma talle oleks helistanud. Tahtsin temaga nii väga kontakti võtta… Saata kuradile oma uhkuse ja jäärapäisuse ning öelda, et ma nii väga igatsen teda. Et ma ei saa teda oma peast välja, et ma tahaks lihtsalt tema kaisus olla. Ja mul oli täitsa üks-kõik, et ta saab mind niiviisi ära kasutada, teha minuga, mis tahab… Mul oli suva, et ta saab toita oma ego minu nõrkuse ja alandamisega… Saab …. Ohhh…
Kuidas ta küll mu pähe ja sdamesse sai? Miks ma ta sinna lasin? Kuidas ma ta küll sealt välja saan? Ta ei peaks seal olema… Minu südames ei peaks mitte kedagi olema… see on ju ikka veel katki.
Oi, kuidas ma vihkan oma rumalust ja nõrkust. Kuidas ma sain nii rumal olla? Oskaks ma vaid kuidagi end karistada selle eest… Tegelikult on see juba paras karistus mulle.. see meeletu igatsus ja jõuetus… Muidu poleks hullu, ma vihan end nagunii ja olen harjunud kannatama ja raskusi ning ebaõiglust taluma, kuid ma kardan, et selles seisundis teen ma vea… Veel rohkem vigu… Kardan, et ma ei suuda end keelata ja ma otsin ta üles. See oleks lolluse tipp.
Viimane kord kui me IRL-s kohtusime (ehk päriselus), siis suutsin ma end väga hästi tagsi hoida. Omast arust olin külm, ükskõikne… Ma ei kallistanud teda, ei teinud flirtivaid vihjeid, ei õrritanud, hoidsin temast eemale… Kui ta läks, siis tema kallistas mind, ma viisakusest kallistasin vastu, kuid püüdsin jääda külmaks ja kallisatsin teda hästi õrnalt.
Kuid ma mäletan veel tema käsi oma seljal… Ma vikan seda… Seda, et ma kujutan endale kõike ette… Taas mul on tunne, et tema armastab mind ka (nagu mu eksigagi)… Lihtsalt see, kuidas ta mind vaatas, kui tähelepanelik ta oli, kui hooliv, kui kannatlik… See kuidas ta mind puudutas… See kõik oli nii sedamoodi, et ta nagu armastas mind… Aga ma ju kujutasin seda vaid ette…
Sest, kui ta mind armastaks, siis ta oleks juba siin. Siis ta otsiks mu üles, tuleks minu juurde ja ütleks. Aga ta pole minuga ühendust võtnud. Tal pole nii tugevat tõmmet minu vastu nagu minul tema vastu…
Mõistus saab sellest aru, kuid tunded või süda ei taha sellega leppida. Ei taha leppida sellega, et tema mind ei taha. Kuidas teha oma tunnetuslikule poolele selgeks, et ta ei taha mind, et tal on suva? Jah, see on vist ka see suur küsimus aegade algusest, selline küsimus, millele pole keegi, mitte kunagi vastust leidnud… Kuid millele on ikka ja jälle püütud vastust leida…
See on taas selline postitus, mille ma kustutaksin homme ära või kui ma ei tee seda, siis puhtalt oma laiskusest ja viitsimatusest. See postitus liigutab ka nende hulka, mida ma enam ei loe… Lihtsalt liiga läige, tobe, nõme…. Mingi “seebika”-staff…