Ma olen omadega täitsa sassis, aga see on vist juba nii ilmaselge, et pole vaja endam end korrata. 
Viimasel ajal olen kokkupuutunud erinevate inimestega, erinevatel viisidel (internet, anonüümselt, vähem anonüümselt, reaalses elus…) ja need läbisaamised on ka erineva pikkusega olnud. Kuid nüüdseks on need (vist isegi kõik) lõppenud mingil põhjusel.
Mõtlen, et kas mina tegin midagi valesti… Tegelikult arvangi, et ma tegin midagi valesti. Aga püüan mitte stressata selle pärast, vaid kasutan enda tavalist lohutamist fraasi, milleks on: ju nii pidigi minema… St põhjendan kõike saatusega…
Aga… täna mõtlesin, et kas need kohtumised ja suhtlemised (mõtete vahetamised) olid äkki mingi eesmärgiga. Et need pididki nii põgusaks jääma. (Teine võimalus on see, et ma kardan end siduda, kardan pikemaid suhtlusi või ei oska seda või teen midagi valesti, nii et inimesed jäävadki mu ellu vaid lühikeseks ajaks ja see jääbki nii seni kaua, kuni ma ei hakka asju teisiti tegema, teisiti mõtlema, käituma ja suhtlema jne… aga see selleks, see on hoopis teine teema).
Kunagi ma kirjutasin, et inimesed mõjutavaid teisi inimesi ja vahel endalegi tedamata (teadvustamata). Mul olid mõned kirjasõbrad, ma ei tea, kas üks inimene erinevate e-mailidega või olid nad erinevad inimesed. See polegi oluline… Aga nüüdseks on nad kadunud… Selles mõttes, et suhtlus katkes. Kuid oma mõju nad on mulle avaldanud. Isegi märkamatult mind mõjutanud teatud teed liikuma, teatud suunas mõtlema… Kui neid poleks, siis oleksin ma hoopis teises kohas ja teeksin teisi asju. Isegi siis, kui mu kirjavahetus piirdus vaid ühe kirjaga.
Ma olen natuke segaduses… mul puudub selge seisukoht. Kohati ma nagu usun saatusesse ja kohati nagu mitte. Ma ei taha saatusesse uskuda ja asjade ettemääratusse, sest sel juhul kaotaks mu elu mõtte ju. Siis ma täidaks vaid mingit ettekirjutatud rolli ja minu tegudel, mõtetel poleks mingit tähtsat… need polekski ju minu omad, ka need oleksid ju ettekirjutatud…
Kuid vahel ma tunnen mõne olukorra puhul, et nii pidigi minema. Mõni inimene on tulnud mu ellu väga õigel ajal, kuid samas ka lahkunud (tema elab eldasi, kuid meie teed ei ristu enam, elame erinevaid elusid…).
Ma ei tea, kas surmale peaks mõtlema. See tuleb siis, kui tuleb ja ega seda väga palju mõjutada ei saa. Võin ju hästi ettevaatlik olla, kuid õnnetused juhtuvad siiski ootamatult ja ka nendega, kes ei riski.
Kuid viimasel ajal olen ma natuke mõistnud, et keegi meist pole surma eest kaitstud. Et me elame elu (ja kui pole ettemäätatust või saatust), siis vale otsuse juures võib meid surm tabada. Ja kui pole saatust, mis laseks sellel valel otsusel juhtuda õigel (ettemääratud ajal), siis võib see juhtuda… üks-kõik kuna (igal hetkel)… See hirmutab mind natuke… Varem ma nagu ei kartnud. Pugesin selle salapärase “saatuse” taha peitu.
Mõtlesin, et iga inimene on siia ilma sündinud selleks, et täita oma ülesanne. See, kes saab selle ülesandega kiiresti hakkama, tema sureb noorelt. Ja seetõttu olengi ma suurtest tegudest hoidunud (heategudest, sest kelle eesmärgiks saab olla pahategu ). Olen mõelnud, et venitan oma ülesande täitmisega (oma panuse võrra selle maailma parandamisega), et sellega saan ma endale n-ö elamise aega juurde. Ja minuga ei saa mitte midagi juhtuda, sest ma pole veel oma ülesandega hakkama saanud.
Ma olen üle elanud autoavarii. Maanteel u 70 km/h peaaegu seisvale autole otsa sõiotmine ja mul polnud turvavööd peal. Sain tugeva peapõrutuse, koljuluust tuli tükk välja ja seal oli ka palju mõrasid. Arsti juurde ka kohe ei läinud… Paar tundi olin väga väsinud ja ei saanud aru, mis toimub. Ja kokku kukkusin ootesaalis, ootasin vastuvõttu, kuid sinnani kõndisin omal jalal.
Peale selle olen öösiti tänavatel kõndinud, üksi. Mitte keegi pole teadnud, kus ma olen jne… Olen kohtunud võhi-võõraste inimestega, istunud võõrastesse autodesse… jne… Kuid alti olen pääsenud, midagi pole juhtunud. Ma isegi pole kartnud, et midagi võiks juhtuda, sest mul on ju saatus. Ma pole oma ülesannet täitnud ja seega ei saa minuga mitte midagi juhtuda… (Olen elanud nagu muinasjutus… Ma nagu ei ole normaalne, oleksin nagu vaimuhaige ja vajaksin eestkostjat… ?! Ei tea…)
Viimasel ajal olen vahel mõelnud, et seda saatust pole. On vaid tänane päev ja minu otsused ja minuga võib iga kell midagi juhtuda. Ka puhke hetkel, kui mind ei varitse (näiliselt) mitte ükski oht. See tekitab hirmu. Sest sellisel juhul mul pole seda aega. Pole võimalik oma elu n-ö pikendada. Ma ei saa kontrollida ju mitte midagi… (Õudne, kui suur vajadus on mul kõike kontrollida… See hakkab juba haiglaseks muutuma…).
Seega ma olengi kahe vahel: saatus on ja seda pole… Seega, saatus võib eksisteerida, kuid võib ka mitte.
Viimane kord kui ma Tallinnas käisin, siis kõik klappis. Ma olin nii palju asju jätnud organiseerimata, läbi mõtlemata, kuid ikkagi kõik klappis suurepäraselt. Kas see võis olla juhus? Kuid juhuse kohta oli neid kokkusattumusi liiga palju? Või saatus (nii pidigi minema)? Elu andis mulle vastuseid, suuna, märgid tulevikuks?
Olen mõelnud ka, et elu on nagu puu… Sünnid juure juures, tüve juures, siis on üks või kaks valikut. Kuid mida kõrgemale liigud, seda rohkem valikuid tuleb. Ja oksa kohtade juures tuleb teha üksteist välistavaid valikuid. Need on kohad, kus mina saan otsustada, kuid kui olen oma otsuse teinud, siis edasi liigub kõik taas ettemääratult.
Sellisel juhul jääb mulle kindlus osaliselt. Ehk, siis mingil määral kaitseb mind saatus… Piltlikult.. umbes nii, et puu kasv või oksa murdumine pole ette määratud nii madalalt. Et see on ettemääratud kõrgemal juhtuma. Seega.. taas ei saa minuga midagi juhtuda enne seda n-ö “õiget aega”.
Kunagi töötasin ma lastega, olin esimese klassi pikapäeva rühma kasvataja. Siis ma ei mõistnud, et kuidas poistel pole seda riski taju või tunnetust. (Väike-vendade puhul olen ma ka seda täheldanud… kui nad väiksed olid.) Toona ma mõtlesin, et ju see on üks arengu osa, et neil puudub kogemus ja nad ei tea, et õhku visatud kivi maandub, kukub alla tagasi… jne… Kuid ma ei märganud, et ise olin ma ju samasugune.
Ma tegin ohtlikke asju ja ei mõelnud kunagi, et midagi võib juhtuda. Kuid venemad inimesed hoiaksid peast kinni, kui kuuleksid, mida ma kõike olen teinud…
Üleeile oli mu venna sõbral pidu. Ta pidas oma sünnipäeva. Eile oli mul tööpäev, kuid ega nad sellest hoolinud. Magada sain vast 3 tundi ja seda ka häiritult. Rahutu uni oli. (Ma arvasin, et mul polegi magada vaja, et olen noor inimene, võtan energiajooki ja magan järele järgmisel päeval.. Taas see mõte, et midagi ei saa juhtuda..)
Öösel pool unes ja pool ärkevel… Kui mu sügavat und häiritakse, siis muutun ma väga kurjaks… Ma õrkasin lärmi peale üles ja läksin meeletult vihaseks. Ma surusin end voodisse ja olin vakka. Kuid süda puperdas ja hingata oli raske… Tahtsin laamendana, kuid suutsin end tagasi hoida… Korrutasin endale, et elamise eest ma ei maksa ja see on kõigest üks öö. Ja ma ise olin sellega nõus olnud (sest arvasin, et kui olen väsinud, et siis ei sega ega häiri mind miski.) Aga mingil hetkel mul tekkis hirm, sest hapnikku nagu polnud ja kuidagi mõnusaks läks. Selline tunne nagu enne minestamist. Kõik muutub vaikseks ja uduseks.
Ma olen vingumürgituse saanud (oksendanud, minestanud… -arvan, et see on mürgitus). Siis oli mul enne minestamist sama tunne nagu öösel üleväsinult enne magama jäämist. (Peapõrutusega minestades oli mul ka selline tunne…) Pärast neid kordi on mulle öeldud, et hea, et ellu jäin, et ma ärkasin… Seega, kui öösel ma niimoodi uinun, siis tekib ka mul hirm, et kas ma ikka ärkan. Kui ei ärak, mis saab siis mu kassist ja mu kehast… teglet kehast on mu suva, kuid ei taha, et see teiste ühku ja ruumi reostaks, muud midagi…
Kui ma magada ei saa, siis ma tõmban teki üle pea, et tekiks väike hapnikupuudus. Siis ikka uinun, tean, et hapnikupuudus teeb uniseks (vingumüriguse korral on ju sama teema…). Ja kuna ma mõtlen, et minuga ei saa midagi juhtuda, siis kasutan ma seda võtet ikka ja jälle. Kuid nüüd (kui ma saatuse esistentsis kahtlen, siis) mõtlen, et äkki ma homme ei ärkagi. Äkki ma ei taipa õigel ajal endalt tekki pealt lükata. Äkki saab hapnik otsa ja … Sest kui miski pole ettemääratud, siis võib ju kõike juhtuda…
Võib-olla on need mõtted üks osa arengust. Ma lähenen ju 30-nadatele, seega toimub mu elus üks pööre. Ja võib-olla sellised mõtted ja tajumised on igal inimesel sellest vanuses. Lihtsalt üks arengu etapp, mis tuleb läbida, et järgmistele jõuda… 