Täna nägin ka ühte teist und. See võis olla juba minu alateadvuse poolt mõjutatud uni.
Nägin, et mul oli fantastiline mees: doktor, rikas, rahulik, toetav, armastav. Meil olid lapsed. Ma ei saanudki aru kui palju neid oli, vist neli. Vanim oli juba päris suur, 17. või 18-aastane.
Meil oli väga ilusas kohas suvemaja. Ma olin teinud head karjääri, olin kuulus ühes valdkonnas, mis on mulle väga südamelähedane. Mul oli ka palju medaleid ja autasusid. Teadsin, et mul on ka linnas korter.
See suvemaja oli eraldatud kohas, suure künka otsas ja all oli väike järveke. Hästi ilus vaade järvele oli.
Aga unes lõpus nägin, et mu vanim poeg on narkojoobes, terve maja oli tema sõpru täis ja ka nemad olid alkoholijoobes ja narkojoobes. Ma olin vihane, kuid samas ka tundsin, et olen läbikukkunud. Et olen palju saavutanud materiaalses mõttes (raha oli), olin saavutanud ka ühiskondliku lugupidamises, kuid seda oma laste arvelt. Mul polnud piisavalt aega oma vanima poja jaoks. Eks ma püüdsin, siis teda kasvatama hakata, kuid 17-aastase kasvatamine või pigem ümber kasvatamine on väga keeruline.
Ma kutsusin politsei. Ka oma pojale. Vastutust tuleb ju kanda. Kuid enne ma hoiatasin, kellel oli mõistust see läks ära, kuid ma tundsin, et nii võib tekkida õnnetus. Lapsed (lapse-ohtu täiskasvanud) lähevad paanikasse, kihutavad (eriti kui veel joobes on) ja kes-teab mida kõike nad teha võivda.
Seega, nüüd ma mõtlen, et see oli vale lüke. Tegelikult oleks pidanud nendega rääkima. Laskma neil välja maghada, kutsuma nende vanemad. Ja koos nende vanematega tegelema. Ja karistuse oleks võinud ka ise määrata, suvekodus nt puid lõhkuda või mingit muud füüsilist tööd teha.
Miks ei võiks unenäod olla otsats lõpuni ilusad. Siis oleks ju lausa lust magada. Ma saan aru, et reaalsus ei saa olla ilus, kuid uni ju võiks… 