Kirjutasin lahkumisavalduse

Eile ütlesin vahetusevanemale (sellele, kes tegeleb ka personalivärbamise ja koolitusega), et ma plaanin Tallinna minna, ka siis, kui ma tasuta kohta ei saa. Tema silmis nägin ma kurbust. Tundus, et tal on kahju, et ma lähen. Ta ütles ka seda.

Ütles, et ma olen kassas väga tubli. Kasutas sõna “suurepärane”. Kahju, et ma seda alles nüüd kuulsin. Enne seda kuulsin, et pean lisamüüki tegema… (Ja muidugi seda, et olen aeglane.)

Täna käisin tööl ja ütlesin ka juhatajale, et plaanin ikkagi Tallinna minna. Tema silmis ei näinud ma mitte mingit reaktsiooni. Tundus, et ta tundis pigem nagu kergendust, et ma lähen. Kohe printis mulle lahkumisavalduse blanketi, et ma selle ära kirjutaks. Justkui, et olla kindel, et ma ikka lähen, et ma ei saaks enam ümber mõelda.

Ma polnud selliseks reaktsiooniks valmis. Arvasin, et tal on natukenegi kahju, et ma lähen. Aga… noh jah… ju siis mitte. Ma vist pole talle algusest peale ikkagi meeldinud.

Samas oli mul hea meel, et see asi nii kergelt, kiirelt ja sujuvalt lahenes. Natuke muretsen, et mis saab, aga eks aeg näitab seda.

Kui kontorist tagasi tulin, siis küsiti, et miks ma seal käisin jne.. ja ma vastasin kergelt ja rõõmsalt, et käisin lahkumisavaldust kirjutamas. Kõik jäid vait ja üks tüdruk muutus näost nii tõsiseks. Siis ma seletasin, et lähen Tallinna edasi õppima, magistriõppesse. Küsiti, et kuna on mu viimane tööpäev ja ma ütlesin, et käesoleva kuu viimane päev.

Ka töökaaslaste puhul ma sain aru, et neil on kahju. See on nii armas. Selle nelja kuuga olen ma sinna sisseelanud. See läks vaikselt ja aeglaselt, kuid nad võtsid mind omaks. See seltskond on tõesti nii väärtuslik, et kompentseerib selle madala palga ja rasked töötingimused, raske töö. Sinna on tõesti tore minna just kolleegide pärast ja need üürikesed minutid, mis mul on õnnestunud oma tööpäevast näpata, et nendega suhelda, need on nii väärtuslikud ja meeldivad.

Üks poiss tegi veel nalja, et ma käivat oma vabast ajast tööjuures teda vaatamas. Ta alati kommenteerib midagi. Täna ta vaatas mulle suurte silmadega otsa ja oli näha, et ta nii väga tahab midagi öelda, aga ei söendanud, ei julgenud või polnud tal midagi öelda. Ma vaatasin, ta vaatas, oli vaikus ja siis läksin ma edasi, sest oli näha, et sealt ei tule midagi… Nii naljakas, inimesel, kes koguaeg räägib, polnud enam midagi öelda. Ma naersin selle peale, see oli nii naljakas olukord.

Kui ma ära hakkasin minema, siis ta ütles, et varsti hakkan mina neid palgaülekandeid tegema. Ja siis ta ütles, et ma teda siis mäletaksin. Ma ütlesin, et kuidas ma saan teda mäletada, kui ta ei luba mul joosta.

Nimel, ma jooksen tööjuures. Nüüd juba vähem, kuid alguses koguaeg. Kui mind kutsutakse kassasse või kui käin kontoris midagi toomas, siis ikka jooksin, et kiiresti asjad tehtud saaks. Aga nüüd on juba enamus kolleege palunud mul seda mitte teha. Eks ma püüan nüüd mitte joosta. Siis kui kliente vähe ja kolleege pole silmapiiril, siis ma jooksen. Aga muidu kõnnin lihtsalt kiiresti. See poiss oli esimene, kes keelas mul selle. Alguses tegi ta nalja ja lihtsalt kommenteeris minu jooksmist, kuid nüüd ütleb, et ma ei tohi joosta… Ma ei karda teda, aga ma siiski hoian end tagasi, kui ta keelab. Igaks-juhuks, et äkki on kliendid selle üle kurtnud ja mulle pole öeldud ja sellest keelust pean ma seda ise välja lugema… Ma ei tea…

Nüüd peaksin ma homseks testiks õppima hakkama.

Natuke kardan järgmist tööpäeva. Nüüd töökaaslased seedivad seda uudist ja jutud hakkavad liikuma. Hea on see, et asi on igatepidi ametlik. Ja täna said sellest enamus teada. Seega on see telefoni-mägu-laadne infokadu või info moodnumine viidud miinimumini. Mulle meeldib, kui kõik on aus ja otsekohene. Ei mingit keerutamist, vassimist, salatsemist ega varjamist. Nii on palju rahulikum elada.

Rubriigid: Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>