Lugesin läbi raamatu „Kassapidaja katsumused“. Algus oli nii tuttav, täpselt minu läbielamised teenindajana töötades. Lõpp oli juba liialdus. Selles mõttes, et Eestis on klient natuke rohkem vaoshoitum.
Sain selle raamatu Rahvusraamatukogust, kuid eelnevalt olin ma selle juba tellinud ühest raamatupoest. Ootangi vastust, et kas saan selle. Siis panen oma raamatu padja juurde, nagu väike piibel. 
Uskumatu, et see inimene töötas kassapidajana 8 aastat. Ma pidasin vastu, vaid 5 kuud, kusjuures kaks kuud sain end lohutada sellega, et varsti saab see läbi. Varsti on mu viimane tööpäev. Aeg läks kiiresti. Kuid, vähemalt mina tundsin, et eraeluks ei jää mul aega. Et ainult tööl olen või töö jaoks õpin.
Ta kirjutas, et tal oli 850 eurot neto kuupalk. Ta oli poolekohaga tööl. Ta andis mõista, et see on vähe. Kuid mina olin täiskohaga tööl ja sain 388 eurot kuus (katseajal). Ületunde ei tasutud nagu mullegi.
Ka kirjutab, et tal oli 30 töötundi nädalas, meil on 40 tundi nädalas. Puhata sain ma rohkem, 12 tunnisel tööpäeval kokku 45 minutit, tema puhkas 6 tunnisel tööpäeval 18 minutit.
Tema sai kassas istuda, meil polnud see lubatud, kuid tema oli ainult kassas, meil oli ettenähtud, et pool päeva tuleb saalis olla, kuid kui kliente palju, siis kassas. Oli päivi, mil ma olin u 10 tundi kassas, seal vahel ma puhkasin. Kusjuures ei istunud kordagi.
Ta kirjutab, et teenindas 300-400 klienti päevas. Ma teenindasin 300-350 klienti päevas. 400 klienti oli liiga palju, siis vajasin ma puhkust. (Kui olin terve päeva üksi kassas, siis oli klinete rohkem, kuid ma ei tea, kui palju neid oli.)
Ta luges üle, kui mitu korda päevas ta ütles „Tere!“ ja „Head aega!“ jne… Mul nii palju kassatunde polnud, et ma seda oleksin hakanud lugema. Tagant järele võin umbes aimata.
Mulle väga meeldis see osa, kus ta tõi kassapidaja töö arvudes välja. See inspireeris, et kui ma veel olude sunnil pean kassas töötama, et niiviisi saan ma oma aega mõnusamaks muuta.
Hästi tuttav oli see kilekoti müümine. Me pidime ka kilekotte müüma ja need vastused, mida ta klinetidelt kuulis. Need olid täpselt need samad, mida ma kuulsin. Tema töötas Prantsusmaal ja ma Eestis, kuid inimesed on inimesed.
Äratundmisrõõmu pakkusid ka need kliendid, kes tulevad kassasse ja räägivad mibiiltelefoniga. Teda paistis see häirivat, kuid mina sattusin segadusse. Ei tahtnud neid segada, kuid meil oli kohustus “tere” öelda ja kilekotti pakkuda. Ja siis teinekord ma ütlesin hästi vaikselt, et mitte klinedi kõnet segada.
Siis kudrutavad armunud. Jah, minu kassa ees on ka suudeldud ja kallistatud. Natuke piinlik on n-ö esimeses reas selle tunnistajaks olla. Kuid püüdsin jääda hästi tavaliseks.
Üks kord nägin kuidas üks mees istus tugitoolis ja naine istus talle sülle ja siis nad suudlesid kirglikult. Siis oli küll tunne, et noored tuleks vist omaette jätta. Oleks olnud selle osakonna ümber kardin, siis oleksin selle ette tõmmanud.
Peatükk: Kuidas varjata oma varandust. Seal kirjutab autor, kus kohas erinevad inimesed oma raha hoiavad, nt sokis, aluspükstes… Minul sellist kokkupuudet polnud. Aga ma nägin erinevaid rahakotte. Mõni hoidis 50-lisi kortsutatuna taskus, neid (kortsus rahasid) oli nii paha rahakontrollimasinast läbi lasta. Mõni hoidis oma raha nii sirgelt, tema rahakott oli nii korras, polnud paberi lipakaid välja kukkumas.
Peatükk: Mina maksan. Seal kirjutab autor, kuidas kaks sõbrannat juba võitlevad selle pärast kumb maksab. Mul sellist olukorda ei tekkinud. Kuid abielupaarid ikka vaidlesid, kumb maksab. Aga see oli üürike. Paar korda oli ka see, et “sina maksa”, „me leppisime kokku, et seekord maksad sina“.
Ka polnud mul eriti kokkupuuteid purjus klientidega ja välja mind ka ei kutsutud. Üks kord kutsuti mängima (noored ostsid bumerangi), aga see oli rohkem nagu naljaga pooleks.
Autor pidi tegema ka turvamehe ametit, jälgima kliente jne. Mina seda ei teinud. Eks minult ootati seda, kuid ma ei suutnud võtta kliente kui potentsiaalseid vargaid. Ikka mõtlen inimestest esmalt head.
Autor oli juba nii kogenud kassapidaja, et oskas naljaga ärritunud klinedi maha rahustada. Nt kui kassa triipkoodi ei lugenud ja klient pidi ootama, et keegi triipkoodi tooks. Minu jaoks olid need väga ebameeldivad ja pikad momendid. Teised ootavad järjekorras, ma ei saa midagi teha. Ei oksa midagi teha, kuid nüüd tean, et selleks puhuks tuleks mõni nali välja mõelda, midagi sellist, mis ärritunud inimest rohkem ei ärritaks või lausa rahustaks…
Hästi armas oli peatükk „Lapsesuu“
„Väike Richard (seitsmeaastane), kes on teie kassat hoolega jälginud, küsib: „Kus su voodi on?““
„Väike Nicolas (üheksa-aastane) küsib: „Kas sa mulle ka raha annad?“ Sest te andsite just tema emal raha tagasi.“
„Väike Juliette (kuueaastane) küsib: „Kas sa oled vangis?“ Sest teie kassa meenutab pigem küülikupuuri kui supermarketi kassat.“
„Väike Rose (viieaastane) ütleb: „Emmel ei ole raha, et maksta. Aga ta võib teile tšeki anda.“
Mina läksin kunagi tööle kahe punupatsiga. Siis üks tüdruk ütles, et näe Pipi on kassas. Nii armas.
Siis olen ma püüdnud olla hästi tähelepanelik. Kui tuleb laps koos vanematega, siis püüan talle ka otsa vaadata ja “tere” öelda. Üks poiss ütles mulle „tšau“ pärast seda kui ta ema oli mulle öelnud nägemist ja mina emale. Nii armas, nagu me oleksime olnud juba vanad sõbrad. See näitas, et ma suutsin paari minutiga tekitada lapses usaldust. Olen usaldusväärne (vähamalt näin sellisena.) 
Siis need kliendid, kes on enne avamist kohal, et esimesena kauplusesse saada. Ja teised kliendid, kes tulevad 5 minutit enne sulgemist ja neil on aega küll. Seega tuleb olla tööl kauem, kuid keegi neid minuteid kinni ei maksa.
Aga mulle isiklikult meeldis kõige rohkem see hetk, kui muusika lülitati välja. See vaikus. See on nagu tsirkuses. Üks kord sattusin ma tsirkuse juurde, selle sulgemise hetkel. Need värvilised tuled kustutati ja muusika vaikis. See on selline rahu tunne. Eriti mõnus on see viimasel tööpäeval. Siis tead, et ei pea enam siia tagasi tulema, et see kõik on viimast korda. Muudab natuke melanhoolseks.
Seda raamatut lugedes, hakkasin ma taas kassapidaja tööd unes nägema. Nii tugevat mõju avaldas. Vahel ma käin kauplustes ja vaatan neid töötajaid: kassapidajaid ja teenindajaid ning tunnen rõõmu, et ma seda enam pole. Ja nende suhtes kaastunnet. Tean, kui raske neil on ja hommikul käies ma tean, et neil on veel terve pikk ja raske tööpäev ees, kuid mul pole. Ma saan kasvõi kohe kauplusest välja minna, mere äärde jalutama, kuhu iganes. See natuke rõõmustab mind, selles pingelises elus. Mul pole ju enam sissetulekut ja tuleb toetust küsida. Seega tuleb leida mingigi rõõmu allikas oma halli ja pingelisse ellu.
Selles raamatus on palju peatükke, kui need on hästi lühikesed. Mitte sellised pikad ja lõputuna näivad romaanid nagu minu postitused.