Eile oli siis esimene loeng, mis ka toimus. Tegelesime exceliga. Esmalt ei jätkunud arvuteid. Mina jäin ka ilma, siis selgus, et kõrval klass on ka vaba. Seega sain ühe arvuti taha. Oli vaja ID-kaarti ja PIN 1-te. Õnneks oli kaart kaasas ja koodi ka teadsin. Siis tuli teha Moodlisse konto. Oleks võinud saata ju eelneva e-maili. Ei oleks kulutanud sellise asja peale kallist aega. Mitu korda tuli andmeid sisestada ja kinnitada ja sisselogida. Siis ei sobinud mu meili aadress… Et see olevat juba kasutusel… Nüüd meenus miks… Mul oli ju selles Muudles konto olemas. Mainoris juba. Aga alles nüüd meenus… Noh, nüüd on mul juba kaks kontot seal.
Siis õppejõud rääkis teises klassis ja õnneks olin ma esimese reas ja kuulsin veel natuke, kuid tagumised read ei kuulnud midagi. Selline korralagedus.
Ja siis läks õppejõud nii kiiresti edasi, et ma ei suutnud jälgida. Olin mitmel korral käega löömas. Siis jäi ta ajahätta, sest alguses kulus nii palju aega kontode tegemiseks ja arvutite jagamiseks. Lõpp läks veel eriti kiiresti.
Siis oli hästi palju vanemaid olijaid, kelle jaoks oli see kõik juba tuttav. Mina tulin teisest koolis ja õppisin natuke teistmoodi ja teisi asju. Peale Excel 2010-ga, kuid nüüd on juba Excel 2013. Olen alati ühe programmi võrra maas. Sain Orkuti selgeks siis, kui kõik olid kolinud juba Facebooke-sse.
Selline tunne, et võta oma kass ja mine metsa elama. Ma ei jõua selle ühiskonna arenguga sammu pidada. 
Täna olen ma natuke maha rahunenud. Nad ei saanud ju minuga arvestada, sest ma pole veel oma õpingukava kinnitanud. Ma soovisin mõned valikained lisada, et mõned EAP-d varuks hoida, et hoiduda maksmisest. Aga nüüd on selline tunne, et enamus aega kulub mul selle arvuti peale. Ma vihkan arvutit. Kes selle üldse välja mõtles.
Ma tean, et ma peaksin arvuti endale selgeks tegema, siis ma ei kardaks seda nii palju. Eile vaatasin ühte inglise keele õpikut ja mõtlesin, et nii hea, et saan enne kooli nüüd inglise keelt õppida. Nii hea, et olen töötu. Nüüd tuleb välja, et pean ikka selle arvuti taga istuma.
Silmanägemine on nii halb, et teisest reast ma tahvile ei näe (prillidega). Nagu pime kohe, pilt on udune. Kodus mul pole ka korralikku valgust. Pean lambi muretsema.
Prillidega on ka nii, et leia perearst, siis silmaarst ja siis normaalsed raamid ja siis klaasid. Ma ei taha ega viitsi seda jama ette võtta. Aga tuleb kiiremas korras sellega tegeleda, sest vastasel korral jään ma väga maha kursusekaaslastest.
Ja nii need pinged tekivadki. Võtan paberi, panen asjad osade kaupa ja tähtsuse järjekorda ning siis hakkan vaikselt tegutsema.