Katkised linnud

Tallinnas on palju katkiseid linde. Võib-olla Tartus ma ei osanud seda vaadata. Olen näinud tuvisid, kellel on ühel jalal varbad puudu, siis nägin ühe jalaga varest. Nii kahju on neist lindudest, aga nad on õppinud oma puudustega elama ja käituvad ning elavad nagu tavalised linnud. Ja seetõttu tahaks neid veel eriti aidata.

Mõni inimene kurdab pidevalt ja ostib põhjuseid, miks ta midagi teha ei saa. Mõni väidab, et kõik tegevused jäävad raha pudumise taha. Kuid mina ei taha selline olla. Ma tahan olla nagu need katkised linnud. Olen rahul sellega, mis on ja elan nii nagu on minu tingimustes võimalik.

Kui ma spordisaali ei saa minna, siis jooksen pargis. Kui ma restorani ei saa minna, siis valmistan ise endale midagi põnevat ja juurvilju saan ma vanaema juurest tuua. Kui ma loomaaeda ei saa minna, siis lähen reede õhtul kesklinna (seal on paras loomaaed :D – ehitud “linnud” ja “kraaklevad varesed või kuked”).

Üks tuttav kurdab iga kord, kui me vestleme, et tal pole raha. Kord küsis ta minult ka laenu (tegu on meesterahvaga). Toona käis tema tööl, kuid mina ei käinud isegi mitte tööl. Ei, ma ei andnud talle raha. Mitmel põhjusel… Kunagi ma rääkisin, mida mina arvan sellest, et ta raha küsib (ja raha puudumise üle kurdab), kuid enam ma ei tee seda. Iga üks elab oma elu ja tundub, et ta ei jaga minu mõtet. Nüüd kuulan ma lihtsalt ära selle jutu, et ta ei saa mitte midagi teha, sest tal pole raha.

Mul pole ka rahamägesid. Jah, mu vanemad toetavad mind, kuid ma tean, et neil on raske ja ma püüan elada hästi kokkuhoidlikult ja küsida neilt, siis kui mul on rahad otsas… Minu korterikaaslane arvab, et ma olen rikas. Ma ei tea, miks ta nii arvab, millest ta seda järeldab.

Ise arvan, et minu puhul paistab silma, et ma ei aja raha taga. Ei räägi rahast. Ka ei kurda ma raha puudumist ega selle vähesust. Mitte, et mul oleks raha nii palju, et saan endale kõike lubada, vaid ma püüan hoida oma kulud võimalikult madalad ja vastavalt sissetulekutele. Kusjuures püüan hästi palju säästa. (Olen juba märganud endas seda raamatupidajate oskust raha säästa. Väikse rahaga äraelamise oskus… See annab tunnistust, et ma ei liigu vales suunas, oma eriala valikuga…)

Ma mõtlen pidevalt sellele, et see raha, mille ma täna kulutan, seda ma homme kulutada ei saa. Ja siis mõtlen, kui palju rõõmu/kasulikkust ma saan sellest ostetavast asjast täna ja kui palju ma saaksin seda siis, kui ma selle ostaksin hiljem (kui vajadus on suurem). Siis mõtlen ka, et kas mul on seda vaja või saan ilma jne…

Kuid üks kuluobjekt on selline, kust ma kokku ei hoia. See on mu kass. Lubasin, et hakkan talle odavamat liiva ostma, aga ei ole seda veel teinud, ostsin ikka tavapärase kalli ja kvaliteetse liiva. Lihtsalt, ise ennast ja oma vajadusi ning võimeid ma taju, kuid tema omasid ma ei taju. Ma ei tea kunagi, kuna ma olen oma kokkuhoidlikusega tema heaolu vähendanud või kunasest hakkab minu kokkuhoidlikkus tekitama lisakulusid (tervise probleemid, stress.. jne ja seda ikka kassil).

Aga tulles tagasi sinna algusesse… Kunagi ma kirjutasin, et püüan vaadata probleeme läbi lahenduste. Ja selle asemel, et mõelda, et ma ei saa, ma püüan mõelda, kuidas ma saan. Vahel olen ma loobunud asjadest, kuid seda ratsionaalsel kaalutlusel (nii palju kui üks inimene saab ratsionaalne olla). Kui saadav kasu on väiksem tekkivast kahjust, siis jätan ma selle pigem tegemata/ostmata.

Ma ei mäleta olukorda, kus ma oleksin istunud toolile ja öelnud, et ma ei saa… Jah, on olnud tagasilööke, vahel tunnen, et ei ole selleks suuteline, kuid ma ikka jätkan. Ja teen nii palju kui ma suudan ja annan endast nii palju kui ma vähegi suudan. Ma ei löö käega ega jäta asja sinnapaika. Kui kukun, siis tõusen püsti ja liigun edasi. Nõrkus hetkedel nutan, kui vaja siis puhkan, kuid liigun edasi. Vahel surun hambad risti ja sunnin end olema kusagil, kui vaja teibin end laua külge kinni, kuid ma ei löö käega.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

10 kommentaari postitusele Katkised linnud

  1. Margit kirjutab:

    Sattusin juhuslikult su blogi lugema aasta tagasi ja olen järjepidevalt seda teinud siiani.Eriti meeldisid mulle su kaalu langetamist puudutavad teemad,postitused.Sarnaselt sinule tegelesin (tegelen siiani,kuid mitte nii edukalt) ka kaalu alandamisega,paastumisega.Nüüdseks on minulgi kaal tõusnud,kui palju,ei tea pole julgend end kaaluda.Luban endale koguaeg,et kui ma märkan,et olen salenenud,siis julgen ka kaaluda.Tegelen ka spordiga igapäevaselt,umbes 2 tundi päevas jooksen,kõhulihased,hüppenööriga hüppamine,80 kükki ja nii igal päeval.Võitlen pidevalt meeletu söögiisu,magusaisuga.Kirjuta mida sa sööd igapäevaselt ja kui palju,kas on ka magusaisu pidevalt.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Esmalt tänan, et nii pikalt minuga oled olnud. St mu blogi lugenud.
      Kirjutad, et pole nii edukas olnud nagu mina… Tegelikult oled sa edukam kui mina. Jah.. kunagi sain kaalu langema. Toona, kui ma alusatsin kaalusin ma u 53 kg ja see kaal väga ei kõikunud. Siis hakkasin näljutama ennast ja kaal langes 43 kg (see kaal oli täpselt üks päev).. ja siis.. pärast nädalast nälgimist kaal tõusis ja pideavlt.. ning siis kaalsuin ma 58-59 kg ma olin meeleheitel, sest kartsin, et üks kilo veel ja ma olen 60 kg ja olen maailma paksem inimene jne… (Võimendasin kõike..)
      Kaaludes 58-59 kg… tegin ma meeleheitlikke tegevusi.. näljutasin, kuid ei suutnud seda rohkem kui pool päeva. Siis mõtlesin, et luban endale täna, ainult täna natuke rohkem, homme ei söö midagi, aga sõin nii täna kui ka homme. Siis lugesin oma postitusi ajast, mil kaalusin 53 kg ja 47 kg, vaatasin oma kaalutabelit ja tundisn, et seda kaalu ma ei saavuta enam kunagi…
      Siis lugesin ühte vana postitust ja tajusin, et söömisega on mul suuri probleeme. Ma räägin ja mõtlen liialt palju söögist ja oma kaalust ja välimusest, kuid see ei ole ju elus peamine. (See tunub õige väide, aga raske on seda uskuda või selle väite järgi käituda). St kohati tunub raske kaalust, söömisest ja välimusest mööda vaadata. Linnas ka käin ja vaatan inimesi ja mõttes liigitan neid paksudeks ja peenikesteks.) Igatahes.. ma tajusin, et olen haige.. et mul on midagi toitumishäire-laadset. Ma soovin, et ma ei mõtleks nii palju välimusele, kaalule ja söömisele. Räägitakse, et spetsialist suudab aidata sellist mõtlemist (kohati nagu kinnisideed muuta)… Igatahes.. ma ajan asju, et saada spetsialisti juurde jutule ja katsetan järgi, et kas tõesti on see võimalik..
      Nii… Midagi on vahepeal muutunud, seoses minu hoiakutega…
      Ma olen koguaeg kirjutanud üles, mida ma olen söönud ja ka kalorid. Viimasel ajal pole ma neid kokku löönud, et kui palju ma päevas olen neid tarbinud.
      Trenniga on nii, et loen kui kõvasti sa trenni teed ja kohe kadedus tuleb. Ma ei tee üldse. Sellel kuul olen ma käinud korra jooksmas (u 1 h) ja siis rulluisutamas (u 1,5 h) ja siis kolm korda kõhulihaseid teinud (u 30 tk kõhulihast korraga).
      Kaalumisega on nii, et kui ma kaalusin 58 ja 59 kg, siis ma vihkasin oma kaalu, aga kuna mul on oma kaalutabel ja kuupäev ja ma ei talu tühja kohta, poolikuid asju, siis ronisin ma igal hommikul kaalule, vaatasin seda numbrit ja kirjutasin ülesse. Ning siis püüdsin ma selle numbri unustada. Püüdsin võtta seda kui lihtsalt numbrit, mingite numbrite kombinatsiooni ja ei mõelnud sellele palju ma tahaks kaaluda või kui palju ma kunagi kaalusin.
      Ainus, mida ma kartsin oli kaal 60 kg.. Mõtlesin, et kui kaal sinnani jõuab, siis teibin endal suu kinni.. :D
      Ma ostsisin infot tervisliku toitumise kohta. Püüdsin teha ka plaani, et mida ja kui palju ma päevas söön, kuid see pole mul õnnestunud. (Mõte oli sellest, et süüa tervislikult, kuid tunduvalt vähem kaloreid kui päevaseks tarbimiseks oleks vaja. Pole õnnestunud.)…
      Kui ma süüa ostan, siis teen tervislikke valikuid ja ostan seda, kus on vähem kaloreid. Nt. vahel tahaks natuke magusat, siis mõtlen, et kas ostan kohukese, šokolaadi või virsikuid… Otsus sõltub ka sellest, kui palju ma täna juba olen kaloreid tarbinud ja kui tühi on kõht ja kas õhtul ka plaanis süüa on… Ostsin ka pruuni riisi ja sinna kõrvale oli mul alati kurk, tomat vahel paprika ja mais…
      Alguses oli raske… Ei teadnud kui palju süüa, vahel jäi kõht tühjaks ja vahel sõin rohkem… Ma käisin ka tööl, siis pärast tööd ei olnud aega süüa. Tööl ka polnud aega süüa, sõin korra lõuna ajal ja hommikul enne tööd. Ja siis harjusin ära selle kogusega.
      Ma püüan mõtte kokku võtta.. Ma ise arvasin, et ma söön liiga palju (kogused olid suured), kuid seoses tööga polnud mul aega näksida. Seega sõin väiksema koguse ja tundsin ka suurt nälga (alguses nädal või kaks), kuid ma kohe mitte kuidagi ei saanud süüa ega seda nälga rahuldada. Kuid nüüd olen selle väiksema kogusega juba ära harjunud. Ja olen harjunud ka nende juurviljadega.
      Viimasel ajal söön ma virsikuid palju. Kui nälg tuleb, siis söön neid. Need aitavad ka magusaisu vastu.
      Nii.. Nüüd vastus sinu küsimusele…
      Magusaisu kohati on. Üldiselt ma väldin poeskäimist. Ostan söögi varem valmis. Magusat ei varu, sest selle tarbiksin ma kohe kõik ära. Vahel luban endale šokolaadi (üldiselt scnikers… keskelt läbi nädalas korra, maksimaalselt 3 korda). Kohukest ka ostan, kuid mitte üle kolme.
      Ma olen joonud teed ilma suhkruta ja sidruniga. Söön ka greipi, need vähendavad isu ja magusaisu ka. Esimene kord on väga hapu. Aga mingi aja pärast hakkab maitsema. Joon ka greibi mahla (selle kaloreid ma kirja ei pane).
      Hetkel on käsil see kella 18-asi. Püüan pärast kella 18-t mitte süüa. Ühtul joongi sidruniga teed, siis kaob nälg ja pean kella 21-ni vastu… Ja hommikul söön siis putru või magusat… Päeva jooksul ikka jõuan selle ära tarbida.
      Täna kaalusin ma 56,6 kg. Siin paar päeva on kaal tõusnud 200 g ja 300 g. Seega pean midagi vähendama või trenni tegema. Trenni ei tee ma üldse. Ka püüan ma olla oma kaaluga rahul. Leppida sellega, mis on ja teadvustan endale, et kaal ei lange kiiresti. Vahel on see raske ja vahel kergem… Ostsin ka suuremad püksid. Strets-teksased. Üks päev proovisin jalga vanu, ei mahtunud, siis ma ka mõtlesin, et enam kaks nädalat ei söö, kuid see paneb vaid kaalu kasvama.
      See tuli nüüd väga laiali valguv teks. Eks ma püüan oma mõtteid koondada. Ja asjalikumat teksti kirjutada.
      Ma püüan oma söömistest ka kaloritest kokkuvõtte teha ja siis kirjutan.. postituse… Aga sellega läheb veel natuke aega..

  2. Margit kirjutab:

    Mina sain endal kaalu 46 kg-ni alandada(olen 163 pikk),nüüd muidugi on kõvasti juures.Kui kaal hakkas alanema,tekkis mingi periood meeletu magusaisu,sest polnud mitu kuud magusat söönud.Sõin siis komme,jäätist,kooke,tekkisid süümepiinad ja hirm,et nüüd lähen paksuks,hakkasin kõhulahtisteid tarbima.Kogused(lahtistite)läksid järjest suuremaks,sest organism harjus nendega ära.Aga oli hea küll nõnda,sõid magusast isu täis,siis lahtistid sisse ja järgmine päev oli jälle ilus,lame kõht ja kerge olek.Lahtiste tagajärjel hakksid mu juuksed välja langema ja mul oli hirm ka,et mu seedetegevus varsti enam ise üldse ei toimi.Nüüd tarbin neid harvem,üritan söömishooge vältida,siis pole põhjust neid tarbida.Sarnaselt sinule jälgin linnapildis teisi inimesi,kas nad on kõhnemad või paksemad kui mina.Ma ei julge pükse kanda,õnneks on veel ilmad soojad,saab kleidiga käia.Ma olen ka mõnda aega nii pruuni kui ka metsikut riisi aedviljadega süüa,hommikuti söön kaeraklii putru,kuhu panen veel linaseemneid ka seedimise kiirendamiseks.Suhkrut ei kasuta üldse,kohvi joon suhkruasendajaga,pudru teen ka suhkruasendajaga (nii juba aastaid).Selle kaeraklii pudru mõtte sain ka muideks sinu blogi lugedes.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mina olen 162 cm ja kaalun 56,6 kg. See on normaal kaal. Tuunen end natuke paksuna, kuid suudan elada. Ma ei kanna seelikuid. Kannan vaid pükse. End otse peeglist vaadates tunnen end paksuna, seega vaatan jalgu ülgvaates ja kõhtu otse vaates.
      Sinu kiri natuke hirmutab mind. Ma väga loodan, et sa nii riskantseid asju minu eeskujul pole teinud.
      Kaerakliipuder on hea, mina võtan iga päev ka rauatableti (mul langes rauatase väga madalale nende näljutamiste tõttu).
      Ma soovitaks selle suhkruasendaja asemel kasutada ikkagu suhkrut. Kaks teelusikatäit suhkrut on 80 kcal. Ma ei tea, kuidas sul, aga kui mina hommikuti kohvi jõin ja kaks lusikatäit suhkrut panin, siis hakkas seedimine kohe tööle. Vaatasin kunagi mingit saadet “Dr. Oz”, seal oli ühel naisel kõht pidevalt kinni ja ta kasutas ka suhkruasendajat. Siis seal öeldigi, et suhktuasendajaga petad sa oma maitsemeelt, aga organism saab aru, et see pole õige asi. Mina soovitaks sul hommikul kasutada päris suhkrut ja õhtul siis asendajat või ilma suhkruta juua.
      Ma arvan, et sa kaalud vähem kui mina. Seega pole sul millegi pärast muretseda. Ja nende drastiliste võtetega kipub käest kaduma seegi, mis praegu on. Kuigi, kui mulle keegi sellist juttu rääkis nagu mina sulle, siis mõtlesin, et ju ta on kade ja soovib, et ma pakseneksin, et ise peenem välja näha.
      Ma ise arvan, et ükskõik kui peenike ma olen, ikkagi tundun ma endale paksuna. Et tegelikult pole viga mu välimuses, vaid enesekindluses ja mõttemaailmas. Seepärast ma plaaningi psühholoogi juurde minna. Hetkel tegelen perearsti vahetamisega.
      Aga näljutamise asemel, ma soovitan tihedat söömist. Kasvõi väikse taldriku ja imepisikese lusikaga, putru või midagi.. Aga näljutamine ja kõhulahtisti ei ole lahendus. Ma väldin neid.
      Mu klassiõde soovitas võtta väike kogus. Kui kõht jääb tühjaks, siis ootab pooltundi ja kui siis ka kõht on tühi, siis võtad veel natuke süüa.
      Mina olen söönud siin paar päeva kaerakliiputru u 200g (silma järgi) ja olen sisse pannud võid ja soola. Kaerakliile olen kuuma vett peale valanud, ei ole viitsinud keeta. Ja seda olen söönud 2-3 korda päevas. Ehk siis 2-3 korda 200g kaerakliiputru.

  3. Avatar minny minny kirjutab:

    Aitäh pika ja asjaliku kirja eest. Näljutamist ma ka enam ei poolda (kui oma blogiga alustasin, siis…). Siin kohal tahaksin lisada, et minu blogi (toitumise ja kaalu alandamise osa) ei ole eeskujuks, vaid pigem reaalne näide sellest, et nälgimine ja ühekülgne toitumine ning ületreenimine ei ole vahendid kaalu langetamiseks.
    Mu esimesestest postitustest võib jääda mulje, et see tomib, aga tegelikult ei toimi. Kõik need tulemused olid lühiajalised. Nüüd kaalun ma rohkem kui siis, kui ma selle kaalulangetamise jamaga üldse alustasin.

  4. Kaal kirjutab:

    Ei saa enam vait olla. Olx, kes oma teadmised ammutab internetist ja armastab targutada, ei tohiks sõna võtta kaalu alandamise teemal. Sest inimene, kes nimetab kõiki ülekaalulisi “haigeteks värdjateks vaaladest”, “taunideks” ja “debiilikuteks” ei tohiks ega peaks kirjutama mitte ühtegi kommentaari teiste toitumise, dieetide ja kehakaalu kohta. (Isiklik kogemus tema mõnitamistega). On palju tervisega seotud põhjuseid, miks inimene juurde võtab, tema metabolism aeglustub jne (muidugi on üks põhjus nälgimine). Et leida endale sobiv kaalulangetamismeetod ja aduda, miks kaal tõuseb, tuleb kõigepealt teha vereanalüüsid, eriti kilpnääre hormoonid, veresuhkur jne. Ka võib kaalutõus olla põhjustatud psühholoogilistest probleemidest (eneseväärtustamine, väljaspoolt tulev surve, kriitika jne) Samuti tasub proovida geenitesti: http://www.geenitestid.ee/?testid Kirjutasin kunagi varasemas kommentaaris (kui veel nälgisid), et mängid oma insuliiniga. Igal juhul, soovin Sulle südamest edu!

  5. Avatar minny minny kirjutab:

    Ma avaldan selle kommentaari. Aga kui sina (Olx) ja tema (Kaal) lepite ära ning see või mõned teised kommentaarid teid häirima hakkavad, siis kui kommentaari autor mulle kirjutab, et soovib, et ma kommentaari eemaldaks, siis teen seda.
    Mis puutub sellesse, et kas ma olen kindel, et tahan tänada inimest… Siis tänan ma ikka mõne teo eest ja inimese eelnevad teaod ei ole põhjus mitte tänada. (Kuigi inimesena on vahel raske nii talitleda.)
    Aga selle info põhjal ma ikka arvan, et tahan tänada. Tänan arvamuse avaldamise eest. Ja tänan ka sind (Olx) oma arvamuse avaldamise eest.

  6. Kaal kirjutab:

    Mnjahh. Olxi kommentaaris ruulib F20.0… ja verbaalne laksatsioon. Vahva tegelikult, et inimesel on mingit tegevust, kasvõi klahvide klõbistamise näol. Muidu pöörab äkki veel täitsa ära ja võib teistele eluohtlikuks saada.

    Ei ole mul kilpnääre haige, samuti ei ole kunagi mingeid kõhtu lahtistavaid dieete proovinud :P Kui Olxil juurviljasupi söömine kõhu lahti teeb, võiks pöörduda arsti poole.

    Olen 3 korda elus paastunud, esimesel korral dr. Trofimovi juures Paastulaagris, asub Tartu lähedal. Dr. Natalia Trofimoval on üle 30-aastane arstikogemus ravipaastu ja dieetravikuuride alal. Oli väga huvitav ja kasulik kogemus, sisaldas ka loenguid toitumisest, õpetusi paastumisest ja ka sellest, kuidas edaspidi iseseisvalt paastuda jpm kasulikku. Paastumine ei ole nälgimine ja selleks peab ka vaimselt valmis olema. Palju lisainfot leiad netist, aga ei soovitaks kunagi omapäi alustada, ikka arsti järelvalve all :)

    Loodan, et Su blogi rohkem narkolaksu all kirjutatud kommentaaridega ei risustata. Kui soovid midagi küsida, võid kirjutada mulle otse.

Leave a Reply to Kaal Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>