Kirjutan taas oma kaalust

Loen “Projekt: Miinus 5 kg” ja tuleb tunnistada, et see projekt on mul täiega läbi kukkunud. Njah…

Peaksin vist siia lisama uued pildid, sellest kehast, kus ma olen 56-58 kg. Vaevalt ma neid ise vaadata suudaks, aga siis oleks reaalselt näha, mis juhtub, kui hakata kasutama drastilisi võtteid kaalu langetamiseks.

Enam ma ei mõtle, et tahasin kaaluda 45 kg. Nüüd on mul hea meel kui mu kaal püsib, kui ma kaalun 57,7 kg, mis on mu normaalkaal, siis tunnen end rahulikult ja kui kaalun 55 kg, siis oleksin õnnelik. Ja minu helesiniseks unistuseks on 53 kg, see kaal, mil ma kogu selle näljutamisjama alustasin.

Jah, nüüd on minu unistuseks saavutada see kaal, mida ma kunagi needsin ja soovisin sellest lahti saada. Kaaluda veel vähem ja vähem.

Kunagi ma käisin iga päev jooksmas ja siis lisandus sellele veel trenn… Jah, olin tubli. Isegi suure lumega jooksin. Nüüd on sellest jäänud mulle vaid mälestus ja kohati mõtlen, et kas tõesti mina suutsin seda.

Enam ei tee ma üldse trenni. Kohe mitu kuud pole trenni teinud. Natuke liigutanud, kuid trenn on null.

Mõned nipid, kuidas märgata sellise intensiivse trenni tulemusi. Keha areneb väga aeglaselt, seetõttu tuleb natuke pingutada, et tulemusi näha.

Kõhulihased: Kalluta ülakeha tahapoole, tõmba õhk sisse, hoia hinga kinni, pinguta kõhulihaseid ja keera keha natuke küljele. Vaata peeglist ja proovi erinevaid kaldenurki ja külgi. Kui seda mõndaaega vaadata, siis märkad kõhulihaseid. Võid proovida seda nägemust ka pildile saada. Ilus vaadata ja see motiveerib. (Kui lihased lõdvaks lased ja tavapärases loius olekus oled, siis on see kaunis ilmutus kadunud, kuid sulle jääb see teadmine, et mõneks sekundiks suudad sa selle ilmutuse esile kutsuda. Ja nüüd küsimus: Kui kiiresti jäädvustatakse üks foto? Just, üks nanosekundid, seega… kui sa suudad need lihased (selle veidra kehahoiakuga) mõneks sekundiks esile kutsuda, siis oled ju modell valmis ja võib-olla veel fitness-modell).

Teine nõuanne: Jalalihaseid ja just puusi vaata külgvaates. Ära lähene peeglile aluspesus ja otse. Vähemalt kui peegel on maast laeni ja peegeldab ka jalgu. Väldi otse pilti. Kui oled otse peegli poole, siis vaata ülemist osa ja kui külgvaates, siis vaata puusi ja allapoole. Võib ka tuharalihaseid pingutada. Siis näeb väikest kannikat. Tekitab taas hea tunde. Annab märku, et lusagil seal on lihased.

Neile, kes treenivad liialt palju. Igapäevane trenn on palju, lihased ei saa puhata. Sportlase puhul võib see lubatud olla… ma ei tunne seda valdkonda.. kuid tavalise inimese puhul on see ülitublidus. Kui nad saavad hakkama, nad on väga tublid. Nende preemiaks on väikesed tulemused (palju tulemusi pole, sest keha vajab puhkust ja treeningprogrammi muutust). Kordan veel, et nad on väga tublid. Kui nad väsivad nii intensiivsest trennist ja langevad masendusse ning lõpetavad igasuguse trenni. Siis see näitab, et tegu on ikkagi inimesega ja pole ka üldsegi mitte halb, vaid loomulik osa, mis järgneb ülepingutamisele.

Aga hea on see, et tulemus ei kao kuhugi. Selles mõttes, et kui 1-3 kuud üldse trenni enam ei tee ja seejärel uuesti trenniga alustades, piisab paarist seeriast, et eelnev lihastulemus taas nähtavale ilmuks. (Muidugi tuleks alguses kasutada seda veidrat poosi, et neid näha.)

Selle meeletu treenimise juures on halb see, et rohkem trenni ei tähenda suuremat kaalulangust. Kaalulangetamine on pikk protsess ja pole olemas võlu-vitsa, mis seda kiirendaks.

Ja keha-kuju muutusega on sama asi… ja see naba-piirkonnas olev punu/pugu vist on loomulik nähtus… Kaotatav vaid pildi peal, st korraks.. (Kui inimene tõmbab kõhu sisse ja pingutab kõhulihaseid). Kusjuures, kõrvalt vaatajale ei tundugi see nii “Himaalaja”-lik mägi kui ise endale.

Ma olen paks (enda mõistes). Olen 162 cm pikk ja kaalun 56,6 kg (eelmised kolm nädalat kaalusin umbes 58,8 kg). Aga ma ei mõelnud sellele kui paks ma olen ja ma ei keskendunud oma kõhukesele ja puusadele, mis tundusid minu jaoks hiiglaslikud… Vaid ma lohutasin end sellega, et mul on ilusad suured rinnad. Olen olnud peenike ja tean, et näjutades tõmbuvad rinnad kokku. Lähevad tühjaks, natugu väikse liivaga täidetid sokid (sukad). Elus on juba nii, et midagi saada tuleb, millestki muust loobuda.

Juukseid on mul ka väheks jäänud. Olen blondeerinud ja näljutamise perioodil langes neid ohtralt… Ilu nõuab ohvreid. Aga oma juustest ma ei loobu, saledama piha nimel. Peab saama ka kuidagi teisiti. (Täna nägin taas üht “paber-peenikest” naist, tal tundusid olevat nii paksud tumedad juuksed, aga võib-olla olid tal juuksepikendused… Sellisel juhul ma teda ei kadesta..).

Nüüd sain jutu vaatamise peale… Varem ma vaatasin ja märkasin neid, kes olid minust peenemad. Ma ei märganud üldse neid, kes on minust paksemad. Nüüd vaatan neid, kes on paksemad kui mina… (Mõne inimese puhul tunnen end hästi, sest tean, et selliseks (nii paksuks) muutumiseks pean ma väga palju vaeva nägema, s.t ülipalju sööma… (Aga ma ei halvusta paksemaid inimesi, mõnel inimesel on haigus. Kindlasti pole ma parem, kui minust paksem inimese. Ja paksu inimese puhul on see hea, et tema peab palju vähem trenni tegema, et saavutada suurem kaalulangus kui inimene, kes kaalub oma normaalkaalu lähistel.

Põikan kõrvale… Sooviksin endale sõpra/sõbrannat, kes oleks kergelt paks, kuid rahul enda välimusega. Raske uskuda, et see on võimalik, kuid ma kohtasin ühte sellist klienti (kaupluses töötades). Ta oli minust tunduvalt paksem, kuid ma olin kade. Tal oli midagi, mida ma pole kuidagi suutnud saavutada… Nimelt, tal oli enesekindlus ja rõõmsameelsus ja endaga rahulolemine…

Jätkan oma postitust… Vaatan ka neid ülikõhnasid. Selline “paberileht” (paber-beib poisikeste mänguasi) ei tahaks ka olla. Püüdlen seksika, tervisliku ja sportliku keha poole… See peaks olema tervisliku ehk normaalkaalu juures ning saavutatav tervislike meetoditega.

Linnapildis on palju väga kadestamisväärsete kehadega naisi. Torkavad silma eriti hommikuti joostes. Vaatan, kadestan ja astun bussi selle asemel, et jalutada või ise joosta. :D

Kuid mul on rohi ka nende vastu. Mõni on end nii üle treeninud, et naiselikkus on kadunud. Pole rindasid enam ja keha meenutab natuke sellist treenitud noormehe keha. Seda ma ka ei taha. Ja siis ma neid enam ei kadesta, sest nad kaotavad selle suure treenimisega palju aega ja see tulemus pole ka päris see, mida ma tahaks.

Ja nüüd, pärast sellist praakimist ongi see kategooria kehasid, mis mind kadetaks muudavad, vähemaks jäänud. Ja mina saangi vabamalt linnas käia…

Ma loodan, et ma ei ole kellegi suhtes liiga ülekohtune. Mõte on selles, et igal inimesel on midagi head (ka keha ja välimuse juures). Soovitus oleks, et leia see ja arenda, eksponeeri, too ehetega või pitsisega see nähtavale (esikohale) ja ole rahul.

Ja kaalualandamise juures, naudi oma rindu nii kaua kuni sul neid on. Fakt on see, et kui kaal langeb, siis rinnad tõmbuvad kokku, saad saleda piha, kuid kaotad naiselikkust. Et midagi saada, tuleb millestki muust loobuda… See ongi elu. Tuleb teha pidavalt valikuid, hinnata erinevaid võimalusi ja teha otsus.

 

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>