On üks reklaam, milles kõlab “valikud, valikud..”. Mingi kassitoidu reklaam.
Aga minu arust koosneb elu ka ainult valikutest ja valikutest. Ja mina ei oska ei öelda ja kipun end üle koormama. Lihtsalt mul ei jätku ressursse.
Minuni jõudis üks n-ö abipalve. Täpselt see, mida ma olen oodanud. Soovitakse mänguasju. Need asjad läheksid täpselt sinna, kuhu ma sooviksin, et need läheksid. Aga, need asjad tuleks üle asnda enne esimest detsembrit Tartus. Minu asjad on juba Jõgeval.
Ema tahab minna Jõululaadalale. Küsis, et kas ma saaksin mingeid käsitöö asju teha. Õigemini, see oli umbes nii, et sa ju ei taha tööle minna ja kooli kõrvalt oleks see keeruline, kuid tee käsitöö asju. Ma mõtlesin, et paaril õhtul olen ma jah tundnud nokitsemisest puudust. Vastasin, et muidugi. Ja siis tuli, et detsembris on juba laat ja tal on vaja seda ja seda. Siis ütles, et ta täpselt ei tea, et saadab juhised.
Minul on järjest eksamid tulemas. Koolis olen enamasti kuus päeva nädalas. Hommikuti õpin ja õhtuti olen koolis… Siis vaatasin oma rahavarud üle. Otsas… Mul ei ole raha, et talle neid asju osta…
Ma pean minema vanaema juurde (raha ja ajakulu), et sealt tuua juba varasematel aastatel valmistatud asjad. Jad vanaema juures on ka need mänguasjad, mida ma nii väga sooviksin annetada. Eelmine aasta otsisin hoolega võimalust, kellele need annetada. Aga ei leindud. Lastekodud tahavad uusi arvuteid ja mänguasju üldse ei taha. Vara realiseerimiskeskus… See sellel on palju kulusid. Ja seetõttu jääb kasu mu mänguasjast väikseks.
Kui mängu asi ostetakse, käiakse raha välja, siis rõõm jääb väiksemaks. Seda mänguasja peetakse enda omaks ja varsti on see must ja kadunud. Saadav raha vaevalt katab need müümisega kaasnevad kulud (müüja palk, ruumide rent jne), see osa, mis läheb annetamiseks on väga väike. Kui mänguasi saadakse kingitusena, siis hoitakse seda. Rõõm sellest on palju suurem.
Ühesõnaga. Mida teha. Kas oodatata ja loota, et selline annetamise võimalus tekib ka kinagi hiljem. Kunagi siis, kui mul on rohkem aega ja raha sellega tegeleda. Siis võisksin see kord selle võimaluse mööda lasta.
Ema puhul. Äkki peaksin ütlema, et ma ei jõua teda aidata. Aga siis võtaksin ma temalt selle rõõmu… Või pingutada natuke, teha nii palju kui vähegi saan, kuid mitte võtta seda kui kohustust…
Ma ei tea, hakkan jälle ummikusse jooksma. Mõtlesin, et lülitan end perekonnast välja. Kuid see tundub üha raskem olevat. Nüüd on mu rahad otsas, ma vajan nende rahalist tuge. Seega… Pole mul neist pääsu. Seniajani sain ise hakkama ja võisin endale seda luksust (et jätan perekonna teisele kohale).
Kui asu olla, siis on kõik sassis. Mu küüned on lõikamata. Need on juba nii pikad, et segavad trükkimist. Söön nagu loom. Köögis nõusid pesta ei saa, seega jooksen iga lusikaga vannituppa. Meil on need ühes ruumis: WC ja vannituba. Ennegi tekkis selliseid olukordi, kus see ruum oli n-ö ülekoormatud, aga nüüd…
Ma vihkan seda segadust oma elus ja seda, et ma ei julge “ei” öelda. Ja siis vihkan seda raha küsimist. Esmalt peaksin ma oma isalt küsima. Aga tegelikult on vaja raha ema idee katteks. Ei tea, kas isa peab seda mõistlikuks. Usun, et isal pole. Seega saadab ta mu vanaema juurde. Vanaema on raha kõrvale pannud, kuid ma ei söenda temalt seda võtta. Tal on niigi vähe… Ma kohe kuidagi ei suuda temalt võtta.
Seega.. mõeldes raha päeale näen ummikut, tuppikut, ebameeldivusi… See ajab mind närvi ja kui ma olen närvis, siis jääb kodu väikseks ja kaob igasugune motivatsioon…
Ma vajan korda… Nüüd tulebki aeg maha võtta. Istuda vaiksesse nurka. Kui vaja siis kass ka minema saata… Tuleb panna asjad tähtsuse järjekorda ja seejärel kõrvutada need vabade ressurssidega… Ilmselge, et ma kõike ei jõua.
Võib-olla polegi emal neid asju nii palju vaja. Võib-olla vajab ta lihtsalt toetust, kedagi, kes ütleb, et ta teeb õigesti. Kedagi, kes ütleks, et ta jätkaks… Seega… seda ma ikka suudan ja jõuan teha…
Kuigi ma peaksin end tundma, olen ju juba 27 aastat ise-endaga koos elanud, siis siiski suudan ma end ise ka üllatada. Just selle üle mõtlemisega. Hea on see, et mõtlen ette, aga miks ma seda alati nii stressirohkeks ja negatiivseks pean mõtlema?
Ma vihkan seda ka, et ma nii palju vigu teen. Aga ma ei viitsi, mul pole aega naid vigu paranadada…
Mul on kõigest totaalselt suva….