Justkui tobe ja mõttetu küsimus. Kuid tegelikult… Ma arvan, et mul on see õigus, kuid ma tunnen, et ma ei luba seda endale.
Eile helistas ema mulle. Alguses ta tahtis rääkida laupäeval, ma ootasin teda, aga ta ei tulnud, siis hakkasin vaatama näidendit. Ta helistas ja küsis, et mis ma teen. Ütlesin, et vaatan näidendit. Siis ütles ta, et ta ei taha mind segada ja sellega kõik piirduski.
Eile helistas ta ka. Küsis, et kas olen kodus. Olin väljas ja tahtsin kõigest eemal olla. Olin sellises keskkonnas, milles ma oma tavalises elus pole. Ja tema kõne ei lasknud mul neid mõningaid tunde nautida.
Ta küsis, et mis hinnaga võiks neid käsitöö asju müüa. Ta teadis, et ma pole kodus, miks ta helistas. Võib ju saata kirja. Ma pole arvuti, et liikudes kohe suudan infot leida, koguda ja analüüsida. Ka ei tegele ega plaanigi tegeleda tema äriga 24/7. Ka ei ole ma alati valmis ja mul ei ole alati aega.
Talle võib tunduda, et ma looderdan, kuid tegelikult ma ei tee seda. Talle võib tunduda, et mul on igav ja aega meeletult, aga see pole nii. Talle võib tunduda, et õppimine on lihtne ja head tulemused tulevad iseenesest, aga tegelikult see pole nii. Ma ei tea, kuidas talle selgeks teha, et minu tulemuste taga on tohutu pingutus.
Ta läks meie juurest ära (olude sunnil) väga ammu. Ta pole näinud, kuidas ma õpin. Tal pole õrna aimugi. Need, kes on näinud, need ütlevad, et varsti olen loll valmis. Et varsti ma murdun, et see pole normaalne. Kuid mu ema, arvab, et olen laisk ja istun niisama. Et teised käivad kooli kõrvalt tööl ja mina ei käi, et laisklen niisama selle arvelt…
Kuidas ma talle selgeks teen, et ta tütar on pudu loll, et peab meeletult õppima, et koolis püsida. Aga samas on ta (ehk mina) nii jäärapäine, et ei loobu sellest võimalusest ja hoab kümne küünega kinni kohast, kuhu ta ei kuulu ega sobi… Olen selline, mis teha… Ja mul pole plaanis (lähi ajal) küll muutuda.
Igatahes… Ma olin oma emaga “tõre” või “karune”. Nüüd on mul süümekad. Süüdistan end, et oleksin võinud telefoni hääletu peale panna, mitte vastata kõnele… Süüdistan end, et miks ma ei võinud need 2 minutit teeselda rõõmsameelsust ja toredust…
Väike asi, aga mind nii häirib. Nii suured süümekad on… Ma saan aru, et ma ei pea olema koguaeg kõige jaoks olemas ja rõõmus ja tore… jne… Aga ikkagi….
Viimasel ajal on ema nagu kaan. Pealetükkiv… Ta on vist mõistnud, et lapsed on temast kaugenenud. Aga nüüd on vist natuke hilja… Sunniviisiliselt neid ju ei lähenda. Kramplikult kinni hoides ei suuda oma lapsi taas enda külge siduda.
Tegelikult ta teab seda. Ise ta ütles mulle kunagi, et ühtki meest ei hoia kinni. Vaid selle krampliku, meeleheitliku klammerdusega ajad mehe endast veelgi kaugemale. Kui mees tahab ta on sinuga, kui ei taha, siis ta läheb nii-kui-nii. Lihtsalt kinnihoides lükkad selle näiliselt edasi ja teed haiget nii endale kui ka sellele mehele.
Mul ei ole aega temaga neid perekonna mänge mängida. Mul on temast tohutult kahju. Ma kohe ei oska enda peale mõelda. Ikka mõtlen teiste peale.
Isa ka täna helistas. Ütles, et kui nad maja kätte saavad, siis ma pean neile külla minema. Mis mõttes pean? Kui ma ei taha siis ei lähe ja kõik. Ma ei pea mitte midagi.
Vanaema kurtis ka, et lähen nii hilja, et ei näe tema remonditud maja. Mis selle majaga juhtub. Miks ma pean kõike ja kohe. Ma niigi püüdsin sinna minna ja planeerisin sinna ööseks jäämise. Ütlesin, et tulen kella 15 või kella 18 ajal. Siis helistas ta kell pool kaks, et kas ma tulen juba… Ma ei jõudnud kella 14-sele rongile. Seega pidin järgmise rongiga minema… siis tema ütles, et väljas on ju siis pime. Umbes andis mõista, et vanaisa ei saa sõita…. Nii tahtsin öelda, et ma siis ei tule…
Suutis mulle selle kõik nii ebameeldivaks ja vastikuks teha. Ka seal olemise. Söö seda ja seda. Kas sul kohe kuidagi ei mahu see moosipurk kaasa, vanaisa tahtis panna kaasa õunu ja muud kraami… Miks nad nii teevad? Ma ütlesin, et ma ei taha, mul oli juba kolm suurt kotti ja ma pidin Tallinnas bussidega koju sõitma. Siis vanaema küsib, et kas korterikaaslane ei või ka mulle järgi tulla. Noo mida… Ta pole mu mees, vaid korterikaaslane. Kas ta ise kutsub oma naabri endale järgi?
Nii närvi ajab, et inimene ei saa aru. Kogu aeg pannakse paari. Miks nad ei lepi sellega, et ma olen vanatüdruk ja jään ka selleks? Miks ma pean mingi töllaka enda kõrvale võtma? (Mitte korterikaaslane pole töllmokk, vaid ma tõmban ligi selliseid. Kui keegi mulle meeldib, siis mina ei meeldi talle. Või siis see teine pool ei soovi mind, vaid olen lihtsalt mingi kohatäide või soodne võimalus, lihne saak… Ma ei taha nii. Ma tahan leida inimese, kes armastab mind ja ainult mind ja täpselt sellisena nagu ma olen. Aga ma ei tea, kuidas sellest ebasobivast kraamist see õige üles leida. Enam ei taha ämbrisse astuda. Pigem olen stabiilselt üksi, kui mingis ebastabiilses suhtes.) Ma ei saa endagagi hakkama… Miks? Miks?…
Tuleks vist öelda, et olen lesbi, et olen suremas… Võib-olla siis jäetakse rahule. Eks ma kuuleks siis, kui vale otsuse olen teinud ja kui valel teel ma olen jne… Aga noh… see oleks vähemalt vaheldus.
Sellest perekonnast on nii raske end välja lülitada. Nad kohe tõmbavad mind enda ellu ja jamadesse. See näidend, mida ma vaatasin Jaanuse soovitusel… Seal see tüdruk läks lihtsalt minema, et mitte alla käia nagu ta perekond. Raske otsus, veel raskem teostada. Riskid on suured, aga vahel ma mõtlen, et peaks sama tegema. Vahel ma lihtsalt tahaks neist puhkust.
Ma võiks ju telefoni välja lülitada. Aga kui nad mind kätte ei saa, siis… Siis tekib paanika ja kui ma taas kontakteerumisvõimeline olen, siis tuleb hakata selgitama. Kus olin, mida tegin, miks ei vastanud jne… Ja pärast seda ülekuulamist ja veel mitmekordset ülekuulamist, mul on taas neist kõrini…
Loodan, et need vastused tulevad ise minuni. Tavaliselt tulevad, tuleb vaid hästi kannatlik olla.