Virisemise nurgake

Halb uudis on suhtumise küsimus, kuid ma ei oska kuidagi teistmoodi suhtuda.

Üleeile ütles üks tuttav, et olen paks. Ok, see polnud päris nii. See oli umbes nii… Ma küsisin, et kui ta võrdleks minu keha oma ideaalse naise kehaga, siis oleksin ma ju sellest tunduvalt tüsedam. Ja vastus oli jah… Seega… Ma olen paks.. Olgugi, et anatoomilises mõttes täitsa ok, kehamassiindeks on ka täpselt normis.

Siis eile sain ma ühe n-ö ajaloolise detaili teada. Tegelikult ei tohiks see mulle mingit mõju avaldada, sest tegu on väga ammuse minevikuga, kuid… see lõi mu nii rivist välja, et ma olin nagu kerges šokis. Nutma puhkemise äärel.

Siis õhtul mõtlesin, et mis veel saab juhtuda. Mis saab veel mind häirida ja … Selline tunne, et tuleb taas mingi hull langusperiood, kus kõik läheb halvasti. Püüdsin need mõtted minema ajada. Sest kui mõelda negatiivseid mõtteid, siis hakkavadki negatiivsed asjad juhtuma.

Kuna üleeile anti mulle mõista, et olen paks. Ise ma ka end oma kehas hästi ei tunne. Ja siis mõtlesin, et mu eks võttis ka endale noorema ja peenema armukese… Tundsin end nii koleda ja väärtusetuna. Justnagu ma ei kõlbaks mitte kellelegi… Siis lohutasin end sellega, et ma tahangi vaid ühte meest ja ma pole teda lihtsalt veel ülesleidnud.

Sain mõtted teise suunda liikuma. Mu eks on oma eluga edasi läinud. Tal on oma elu. Rõhutan siin kohal OMA… Aga mina. Kolmas aasta vist juba jookseb. St lahkuminekust saab juba kolm aastat mööda, aga ma… Mul pole jätkuvalt oma elu. Mul polegi elu.

Kui ma viimati Tartusse läksin, siis hommikul trolli oodates kõnetas mind üks noormees. Ta saatis mind rongijaama ja soovis järgmisse peatusse kaasa sõita. Aga selle ma keelasin talle. Armas poisilik tegu. Ta tundus oma olekuga tõeline seelikukütt. Võib-olla teen ma talle liiga, aga… Igatahes, ta küsis minult telefoni numbrit, ma ei andnud talle seda. Ta soovis mulle musi teha, aga ka selle ma keelasin talle… Nagu lasteaaed… Ma käitusin nii lapsikult.

Mulle meenus aeg, kui olin veel laps. Ka siis ei julgenud ma poistele otsa vaadata nagu sellel põgusal kohtumisel. Ei lubanud suudelda, ega musi anda… Kui keegi lähenes, siis jooksin ära… Jõudsin arusaamale, et mitte midagi pole muutunud.

Samas, ega see minust just head muljet ei jätaks, kui ma iga-ühega suudleksin või musitaksin kusagil nurga peal… Aga mõeldes sellele olukorrale, siis … mul tekkis tunne, et ma kohe üldse ei julge seda enam…

Kunagi arutasin ühe juhututtavaga, et ma ei julge suuselda ja ma ei oska jne… Ta küsis, et kuidas nii, sul oli ju pikk suhe. Siis ma ütlesingi, et ma ei julgenud suudelda. Et seal puudus see osa… Ta küsis, et kuidas ma kardan või mida ma kardan… Siis ma hakkasin kirjeldama, mis minu peas toimub enne suudlemist…

Sel ajal kui meesterahva huuled minu huulte suunas liiguvad (kusjuures rõhutan, et see teine pool liigub, ma olen nagu kuju kramplikult paigal), siis mõtlen, et kas ta soovib keelega suudelda või on see kerge musi. Kui lahti pean ma oma suu tegema. Kuidas vältida liigset tatti, ei tahaks ju ebameeldivusi tekitada. Siis mõtlen, et kuidas ma oma käsi peaksin hoidma. Mida võib puudutada ja mida mitte… Igatahes… kui noormehe huuled minu omadeni jõuavavad, siis olen ma nagu portselanist nukk… Suu on peas nagu kriips. Nägu on väga ehmunud… Ilmselgelt arvab noormees, et ma ei soovinud soodlust või et mulle ei meeldinud see või et tema ei meeldi mulle.

Tegelikult ma väga tahaks. Ma tahan nii väga ja soovin, et see oleks täiuslik ja parim. Ja sellega tekitan ma liigset stressi ja hirmu. Lõppkokkuvõttes ei tuleks sellest midagi välja… Sellest suudlusest… Et vätida ebameeldivat vahejuhtumit, siis ma ütlengi juba ennetavalt “Ei”, kuigi võib-olla vahel tahaksin öelda “Jah”… Aga ei saa oletada, et minu kõik “Ei”-d on tegelikult “Jah”-d. Seega olen naine ja olen väga raske juhtum. Ma püüan olla aus ja avameelne.

Ma arvan, et suudlus ei peagi toimuma esimesel kohtumisel. Ja ajaga tekib ju see julgus ja usaldus. Siis kui usaldan, siis võin ka rääkida oma hirmudest ja kui noormees tõesti on minust huvitatud, eks ta aitab mul nendest hirmudest üle saada… Samas jah, kui paljud noormehed jõuaksid sinna-maani… enne seda on ju tuhandeid “Ei”-sid… :)

Rubriigid: Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 kommentaari postitusele Virisemise nurgake

  1. Roland kirjutab:

    Mulle tundub, et Sinul on suhteliselt madal enesehinnang kahjuks, seega eales ma ei usu, et paks oled.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Sulle tundub täitsa õigesti. Mu enesehinnang on null.
      Arvatavasti ma pole paks ja seda meeste jaoks, sest meestele meeldivad naised (vormidega naised). Kuid poisikeste jaoks olen ma paks, sest ma pole alakaaluline ega alakaalulisuse piiripeal, vaid olen täpselt normaalkaalus.
      Noh, võib-olla poisikesed ei liigitaks mind paksuks, sest on ju ka ülekaalulisi naisi (st see amplituud paksu ja peenikese vahel on lai ja sinna jääb ka neid vahepealseid variante), kuid mina langeksin kategooriasse “paksem kui ideaal keha”. Seega mängimiseks sobiksin, kuid midagi tõsisemat ei juhtu iial, sest mu parameetrit ei vasta nende etalonile.
      Kuid jah, miks mind huvitab mingite poisikeste arvamus? Ma ei tea… Nõme on olla ära põlatud (oma keha tõttu) ja juba teist korda järjest. See on juhtunud seetõttu, et olen kokku puutunud poisikestega (siin pole vanus oluline, vaid määravaks on mõttelaad või eluhoiak). Ja mina teen kahest kokkupuutest järelduse, et mulle sümpatiseerivad poisikesed, ratsionaalselt täitsa vale, aga alateadvus teeb sellel kohal neid valesid valikuid.
      Just nagu see, et naistele meeldivad pahad poisid. No kohe kuidagi ei taha tegemist teha paha poisiga, aga miks see nii kogu aeg läheb.. ma ei tea. Need head poisid on nii peidus, et neid ei näe või nad ei eristu massist või nad on ise ebakindlad…

  2. Roland kirjutab:

    Ideaalkeha pole olemas, on vaid erinevaid maitseid :) . Kes see neid kategooriaid teeb? Või noh… mis vahet on selles teiste arvamusel?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Eks ma ise kategoriseerin kõike. Ehk siis,mina teen neid kategooriaid. Tegelikult on jah maitsed erinevad. Õigemini.. Olen kuulnud, et maitsed on erinevad ja et inimestele meeldivad erinevad asjad. Kuid näinud olen seda vähe või üldsegi mitte… Kuid, suures osas tuleneb see sellest, et ma pole nende erinevate inimestega suhelnud/kohtunud.
      Ja miks mulle läheb korda teiste arvamus? Ma usun, et selle tõttu, et ma elan pigem teiste elu kui enda elu. Ja enda elu ei ela, sest ma pole rahul enda eluga. Enda eluga ma pole rahul, sest mulle tundub, et teistel on parem elu. :D Sai piisavalt keeruline mõte…
      Muidugi kõigele selle on ka lahendus, nimelt tuleb hakata teisiti mõtlema ja tegutsema. Aga ma olen nii oma mugavustsoonis ja olen ka tugevalt vanadesse asjadesse takerdunud, et pole veel õnnestunud. Kuid ma ei anna alla… :D

  3. Roland kirjutab:

    Keeruline tüdruk:) … aga ise olen samuti “kergelt” ülemõtleja, seega ei kobise :P

    • Avatar minny minny kirjutab:

      See “keeruline tüdruk” kõlab komplimendina. (Tänan!) Ja õige tähelepanek, et tegu on ülemõtlemisega. Tuleks vist vähem mõtlema hakata. Iga päev umbes 30 minutit põõda mitte mõelda. 30 on vist palju, äkki alustada 5 minutiga. :D Lisan selle oma järgmisse või ülejärgmisse aastaplaani. :D

  4. Roland kirjutab:

    Näed Sa siis…Võib aidata ka 30 sekundit iga 15 minuti tagant. Kui üks seanss (või rohkem) jääb vahele, siis selletõttu ei pea üle mõtlema :)

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>