Endale väljakutse esitamine

Vahel on nii, et on mõned asjad, millele oskad vaid inglise (või mõnes muus võõrkeeles) nimetust anda. Teinekord ei tule kohe meelde eestikeelne vaste ja teine kord on mingi sõna saanud endale palju tõlgendusi või oled ise pannud sellele mingi tähenduse (nagu need smiled (emotikonid) Skype-s).

Ma ei tea, kas hakkan rumalamaks jääma, kas aju juba hääbub või stress teeb mälumahu väikseks… Igatahes, on palju asju, mida ma umbes tean, kuid täpselt ei oska kirjeldada ja kui juhuslikult leian mõne sõna, millega suudan seda olulist (udust) asja kirjeldada, siis pean kohe selle üles kirjutama. Pärast seda muutub see udune asi selgemaks.

Nüüd loodan Interneti ja blogi.ee peale, et need mind alt ei vea ja minu jaoks tähtsaid asju kustuda ei lase.

Nii… Täna siis leidsin väljendi “endale väljakutsete esitamine”. Ma kasutasin koguaeg sõna challenge. Mulle kunagi ei tulnud meelde eesti keelne vaste ja inglise keels ei osanud seda kirjutada, kuid umbes tähendust teadsin. Ja siis ütlesingi, et see on mule nagu challenge. Kuid nüüd saan öelda, et sellega esitan ma endale väljakutse. Panen end proovile.

Ühe enda jaoks suure asjaga sain ma hakkama. Nimelt mul hakkas kõik käest kukkuma. Ei saanud end hommikuti üles. Ei suutnud õppimisega alustada. Mitte mida ei jõudnud ega saanud.

Mõtlesin nendele aegadele, mil ma mäisin iga hommik või üle päeva jooksmas ja tegin trenni. Siis mõtlesin sellele, kui ärkasin kell 6:00, et minna tööle ja oli 12 tundi tööl ja siis jõudsin koju alles 22:00 ajal ning hommikul jälle üles. Mõtlesin ja imestasin, et kas tõesti mina suutsin seda. Vaatsin enda väsinud keha ja jõuetut olekut ja imestasin. Tundus, et pole võimalik, et mida seda suutsin.

Aga mul oli kõrini sellest, et ma midagi ei jõudnud. Teadsin, et mina sain varem hakkama, et füüsiliselt pole suurt midagi muutunud, seega peaksin ma sellega ka nüüd hakkama saama.

Siis esitasingi endale väljakutse, et ärkan hommikul kell 7:00 ja lähen jooksma. Õhtul panin riided valmis ja hommikuks panin veel kella helisema ja lisaks veel meeldetuletuse : ” You can do it.”

Õhtul ma valmistusin selleks. Mõtlesin, et kas ma suudan tõsta ühe jala voodist välja? Muidugi suudan. Ja teise, ka pole probleemi. Kas suudan tõmmata trennipüksid jalga? No kuule, ma pole laps, see on ju käkitegu. Aga trenni pluusi? Ikka. Aga välisukse avada? :D Ikka saan hakkama… jne… Olingi vaimselt valmis jooksma.

Öösel ärkasin selle peale, et väljas sadas vima, kuid mu vihmakindel trennijope jäi maale, vanaema juurde. Korraks käis mõte läbi, et jooksmine jääb ära, ilmnes ootamatud asjaolusid. Pole valmis. Kuid siis mõtlesin, et kuna vihma sajab, siis on väljas soe. Ja joostes saan ma nagunii märjaks, sest ma higistan. Seega pole vihm probleem. Telefoni ja MP3-e panen kilekotti ja taskusse. Ja magasin kuni kella helisemiseni.

Kell helises 7:00 ja ma läksingi jooksama. Jooksin tundaega. Teadsin ammusest ajast, et see peaks olema mõnud ja eriti hea tunne on pärast jooksmist. Ja see tõesti on nii. Ma jõudsin päeva jooksul palju rohkem asju teha, sain valmis õppimise plaani, kuigi olen sellest üsna maas. Ja tõestasin endale, et ma suuda. Et ma ikka veel olen võimeline jooksma, kui vaid end kokku võtan.

Muidugi venitusharjutusi ma ei teinud. (Ütlesin veel, et venitamine on pussy-dele (tean, et sellel ka suguelundi tähendus, kuid minu jaoks omab tähendust “nannipunn”), kuid mina olen kangelane ja kangelane kannatab.) Nüüd lihased valutavad ja pärast pikka arvuti taga istumist olen kange nagu puunukk, aga ikkagi olen rahul.

Hetkel pole mul plaanis regulaarselt jooksmas käima hakata. Mõtlen veel, kuid mul on teadmine, et kui ma selle plaani võtan, siis saan ma sellega hakkama ja see annab kindlustunde.

Ühesõnaga, esitasin endale väljakutse (võimatuna näiva ülesande) ja sain sellega hakkama. Seega kui ma väga püüan, siis saan ma hakkama. Küll ma selle kooliga ka hakkama saan. Vahet pole palju aega ja muid ressursse mul läheb. Üks samm korraga ja kui kohe ei saa, siis puhkan ja kogun ning siis liigun edasi. Ja võib-olla mu eesmärgid ja unistused muutuvad, siis teen vastavad korrektuurid. Kui tegutseda ja liikuda, siis kuhugi ju ikka välja jõuab. :D

Räägitakse, et täna on aastavahetus. Näis, kas see jääb selle aasta viimaseks postituseks või teen veel mõne… :D

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Endale väljakutse esitamine

  1. Roland kirjutab:

    Challenge=proovikivi. Mul jäid esimest korda lihased haigeks just siis, kui pärast venitasin. Venitamine on halb :P

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mis tõlkevahendit sa kasutad? Google’i tõlge annab vasteks “väljakutse”.
      Ma arvan, et peaksin ikkagi venitamisega proovima. Äkki siis pääsen sellest lihasvalust. Samas kui ma regulaarselt jookseks, siis ei tekiks ka seda (omast kogemusest tean).

  2. Roland kirjutab:

    Ma ei kasutagi ühtegi tõlkevahendit, lihtsustatult ühe sõnaga on ju ka “proovikivi”? :)

    Venitada muidu tuleb, jah, pigem pikemalt kui intensiivselt (et ei tasu varbaid täiejõuga kehapoole tõmmata näiteks..)

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>